ja kirjeldas üksikasju, nii nagu ta neid oma silmaga nägi: Grumbach oli töötanud kõrge kookospalmi all ja üks raske kookospähkel oli kukkunud, tabanud teda pähe ja surm oli silmapilkne. See oli olnud üsna halastav surm.
Järgmisel hommikul kõndisin pärast rahutuid mõtteid täis unetut ööd taas üles allika poole. Olin üksi. Läksin üle äsja puhtaks roogitud teeserva ja suure puu vahele jääva põllu. Astusin otse puumehe juurde, jäin ta kõrvale seisma. Ta ei pööranud mulle mingisugust tähelepanu. Kõnetasin teda.
«Fabricius,» ütlesin, «ma pean sinuga rääkima.»
Puumees pööras tõsise pilgu minu poole. Niimoodi lähedalt otsa vaadates oli ta silmatorkavalt kena välimusega noormees, nüüd umbes kolmekümne aastane, näojooned korrapärased, ilme rahulik, läbitungimatu, pilk tarkusest – kindlasti mitte valge mehe omast – tulvil. See oli taoline tarkus, mis meenutas mulle fraasi «mitte sellest maailmast». Ta kummardas tõsisel ilmel, otsekui kinnitades mulle, et kuuleb mind.
Mina ütlesin: «Ma vaatasin sind eile pärastlõunal, kui sa üle põllu madalama osa oma puu juurde tagasi tulid – seal eemal.» Ma näitasin käega sinnapoole, kus ta oli seisnud. Ta kummardas taas, tema näoilme ei muutunud karvavõrdki.
«Ma tahan, et sa teaksid,» jätkasin, «et ma saan aru. Et keegi teine peale minu ei näinud sind, ei näinud, mida sa tegid – ma pean silmas su suhkruroonuga. Ma tahan, et sa teaksid, et ma ei räägi sellest, mida ma nägin, mitte kellelegi. See on kõik.»
Silvio Fabricius, puumees, vaatas mulle endiselt ainiti otsa, nii et ta näoilmes ei toimunud mingisugust muutust. Ta noogutas kolmandat korda, arvatavasti näitamiseks, et ta saab aru sellest, mida ma ütlesin, ent sealjuures ilma vähimagi mõistetava emotsioonita. Siis hakkas ta sügaval kõmiseval häälel rääkima, esimest ja viimast korda, mil ma teda üldse kõnelemas kuulsin.
«Teie tahtma teada, noor massa,» ütles ta muljetavaldavalt tõsiselt, «mu vennas» – ta asetas käe puu sileda tüve vastu – «mõtlema teist easti, ärra. Ja ananassikasvatusest ka. Tema rahul, ärra.» Puumees kummardas taas ja lausumata enam ainsatki sõna ega heitmata ainsatki pilku minu poole, pööras tähelepanu minult samavõrra kaalutletult eemale, nagu ta oli selle alguses mulle suunanud, kui ma teda esimest korda kõnetasin, pöördus näoga oma venna, puu poole, surus näo vastu selle koort ja võttis massiivse tüve ümbert kahe musta, suure, lihaselise käega kinni.
Ma saabusin saarele 1928. aasta oktoobri keskel, tulles nagu harilikult New Yorgist, olles veetnud suve Ühendriikides. Great Fountain oli eelmisel kuul saart räsinud orkaanis kõvasti kannatada saanud ja kui ma sinna kohale jõudsin, nägin, et Carrington oli taastamistöödega juba poole peale jõudnud. Palju ettevaatusabinõusid oli tarvitusele võetud juba varem ja seetõttu olid meie valduste kahju palju väiksem kui teistes istandustes. Ma olin rääkinud Carringtonile, kes teataval määral austas mu kursisolekut «kohalike tavade ja kommetega», piisavalt palju puumehest ja tolle ülesannetest hõimu juures, nii et ta võttis tõsiselt hoiatust, mis jõudis temani nüüd jõuetuks muutunud küla patriarhi kaudu, kes omakorda oli saanud teate puumehelt neli päeva enne orkaani algust – ja kaks päeva enne seda, kui saarele oli jõudnud valitsuse teade telegraafi teel.
Silvio Fabricius oli jäänud oma puu kõrvale. Kolmandal päeval, kui külaelanikel õnnestus esimest korda allikalähedase suure põllu ülemise servani jõuda, oli mees leitud surnult maas lebamas, näol läbitungimatu rahu, tema puuvenna võimas tüvi üle rinna, mis oli selle suure raskuse all lömastunud, kui tormituul selle maast lahti tõmbas ja pikali paiskas.
Ja Carrington ütles, et kõigi dahomeelastest külaelanike, aga ka mitmete uute tööliste ning nende pereliikmete pead ja näod olid poriga kokku määritud, kuni see lõpuks maha kulus.
WILLIAMSON
Williamson Morley abikaasa suri San Franciscos oktoobri alguses, vaid paar nädalat enne minu laevareisi New Yorgist Neitsisaartele, St Thomasele, mu tavapärasesse talvitumispaika. Matustele jõudmiseks asus see liiga kaugel, ehkki oleksin Morley vana sõbra ja koolivennana pidanud neist osa võtma. Juhtumisi ma ei tea, mida Morleyd San Franciscos tegid. Nad elasid New Yorgis, suvekoduga Long Islandil, ja ma polnud kunagi kuulnud, et Morleyd oleksid väga liikuv perekond. Loomulikult kirjutasin talle kohe, see oli pikk ja intiimne kiri. Tegin talle ettepaneku, et ta tuleks ja elaks mõne aja minu juures St Thomasel. Ma olin juba kohale jõudnud, kui tema vastuse kätte sain. Ta nõustus ja teatas, et saabub umbes novembri keskel ning saadab enne seda telegrammi.
Kui ta kohale jõudis, muutusid mu neegerteenijad väga rahututeks – mulle tundus, et ta avaldas neile mingil kummalisel põhjusel palju tõsisemat muljet, kui tema viis hiigelsuurt riidekohvrit oleksid võinud jätta kohalikele dändidele nagu mu teener ja majaülem Stephen Penn. Hoolimata sellest, et mul on kogemusi mõningate ebaharilike nähtustega nii Kariibi mere saartel kui ka muudes paikades, olen ma kõike muud kui «ekstrasenss». Tõepoolest, minu jaoks on üks vastumeelsemaid asju kuulda, kuidas keegi kasutab seda sõna iseenda isiku kirjeldamiseks. Aga «ekstrasenss» või mitte, mulle ei saanud jääda märkamatuks see rahutus, nagu ma seda asja nimetanud olen. Hr Williamson Morley jättis endast tõepoolest rabava mulje. Mainin seda seetõttu, et see tuletas mulle meelde midagi, mille olin unustanud aasta või rohkemgi pärast viimast kohtumist Sylviaga, Morley hiljuti surnud naisega. Mu majateenijad väljendasid tema juuresolekul ilmselgelt otsekohest ning seletamatut hirmu. Kui sa märkad, et su kokk teeb leiba lauale asetades ristimärgi, ärev pilk su külalisel, kui märkad, kuidas su toateenri säravpruun läige tema «sambopärastel» põskedel asendub ilmselgelt kahvatu jumega, kui too vaatab vilksamisi külalist, kes teeb hommikuvõimlemist (mida Morley tegi energiliselt ja jõuliselt) – kui sa märkad taolisi asju, siis ei saa sa midagi parata, et hakkad mõtlema, mida see kõik peaks tähendama, eriti kui sulle meenub, et selle külalise hiljuti surnud naine oma sümpaatset ja sõbralikku abikaasat silmanähtavalt kartis.
Ma polnud Sylviat kunagi väga hästi tundnud, aga ma olin tundnud teda piisavalt hästi mõistmiseks, et sellal, kui nad Williamson Morleyga enne abiellumist kurameerisid, ei paistnud ta mehe lähenemiskatseid vähemalgi määral kartvat. Kui ma varsti pärast nende abiellumist seda märkama hakkasin, püüdsin sellest mitte niivõrd aru saada – ma pidasin seletamatuks, et keegi võiks niimoodi suhtuda Morleysse, keda ma tundsin ajast, mil me koos New York Citys Berkeley koolis samas klassis käisime –, vaid seda kuidagi liigitada. Selgus, et oskan sellele anda mitmeid erinevaid nimetusi – hirm, vastumeelsus, isegi jälestus.
Minu jaoks oli seda liiga palju. Et keegi võib Williamson Morleysse niimoodi suhtuda, eriti ta armastatud naine! Mõistate, see asi oli nii naeruväärne, kui üldse olla sai. Polnud olemas ja võib-olla ei saanudki olla lahkemat, normaalsemat, avatuma südamega ja arukamat meest kui Morley. Ta oli – ja oli alati olnud – erakordselt sõbraliku loomuga. Ta oli seda tüüpi, kes laseb ükskõik kellel endale kõrvakiilu anda ja siis naerab selle peale, mõtlematagi vastulöömisele. Tal oli alati olnud kõrgelt arenenud huumorimeel. Ta oli helde käega ja rikas. Ta oli pärinud nii isalt kui ka emalt kopsaka päranduse ning teeninud oma Wall Streeti kontoris sellele kõvasti juurde. Williamson Morley oli iga naise jaoks see, mille kohta mõned inimesed ütlevad «unistuste mees».
Tundes teda nii hästi, nagu ma tundsin, näis üpris räige, et tema naine, keda ta varjamatult armastas, asjadest teistmoodi aru saab. Morley ei rääkinud sellest kunagi, isegi mitte minule. Aga ma märkasin rohkem kui ühe korra seda, mida teatavad romaanikirjanikud nimetavad «valuliseks pilguks tema silmis».
Morley iseloom, mida ma ei oska võrrelda millegi muuga kui suure sõbraliku koera omaga, oli lahke sõna otseses mõttes. Ta kohtles oma naist nende kuue või seitsme abieluaasta jooksul, millest suurele osale olin oma silmaga tunnistajaks, täpselt nii, nagu tema väga hea tundja temalt oodata võiks. Sylvia oli olnud suhteliselt vaene tüdruk. Morley naiseks saades oli tal kõik, mida väga rikka mehe kätel kantud kallim igatseda oskas, Morley hellitas teda, kulutas tema peale üüratuid rahasummasid, tegi kingitusi, hoolitses…
Ja ikkagi oli selle kõige kohal tajutav see ilmselge kummaline ebamugavus, millega segunes teatav annus hirmu, mida Sylvia mehe juuresolekul tundis. Pärast esimest aastat või umbes nii, kui ma seda olin näinud, panin selle tavalise põikpäisuse