et tema hirm selle noore neegri ees oli tingitud millestki veel tõsisemast. Hiljem sain ma näha, et see kahtlus oli õigustatud.
Mul polnud pikka aega juhust Great Fountainit uuesti külastada. Aga kuus aastat hiljem, kui ma veetsin suve Ühendriikides, tutvusin seal mehega, kes tahtis «Neitsisaartest kõikekõike teada saada», sest tal oli plaanis investeerida sinna raha, et hakata suuremas koguses ananasse kasvatama. Ma ajasin hr Carringtoniga veidi aega juttu ja meie vestluse käigus torkas mulle pähe, et Great Fountaini istandus võiks olla tema jaoks praktiliselt ideaalne paik. See oli ju märkimisväärselt suur tükk viljakat pinnast ja Kopenhaageni Kompanii rendiks selle tõenäoliselt kümneks aastaks väga mõistliku hinna eest välja, sest see ei toonud neile midagi sisse. Ma kirjeldasin Carringtonile neid soodsaid võimalusi ja ta sõitis koos minuga samal sügisel koha peale, et asjaga isiklikult tutvuda.
Carrington, kes oli õppinud puuviljakasvataja, veetis minuga ühe päeva istanduse maadel ja hakkas seejärel ameeriklasele iseloomuliku energiaga kohe tegutsema, et plaan ellu viia. Koht saadi kergesti rendile, külaehitisi remonditi, kokkuvajunud hütid ehitati uuesti üles ja mõne nädala pärast hakkas Frederikstedi sadamakaile saabuma kõige moodsamat tüüpi põllumajandusmasinaid.
Pärast põhjalikke arutelusid Hans Grumbachiga, kelle kaeblemist kammitseva linnaelu üle olin kuulnud aastaid, otsustasin soovitada teda hr Carringtonile töödejuhatajaks, ja Hans, pärast arupidamist oma toreda naisega ja jõudmist sõbralikule üksmeelele, pöördus tagasi Great Fountainisse, kus tema jaoks ehitati ühe lagunenud hoone vundamendile töödejuhataja maja. Carringtoni juhiste järgi pani Grumbach töölised teid parandama ja sedamööda, kuidas külaonnid üksteise järel kerkima hakkasid, asusid töölised hea palga ootuses nendesse elama ja vanast Great Fountainist sai taas elust pulbitsev majand.
Nende ettevalmistustööde ajal veetsin ka mina palju aega istanduses, sest olin loomulikult huvitatud, et Joseph Carringtoni ettevõtmine oleks edukas. Tegelikult olin panustanud sellesse ettevõtmisesse mitme tuhande dollariga ka ise, aga mitte ainult seetõttu, et see tundus hea investeeringuna, vaid osaliselt minu vanaonuga seotud sentimentaalsetel põhjustel. Olles selleks ajaks põhjalikult tuttav kohalike veidra kõnepruugiga, võtsin kätte ja läksin külasse, et «rahvaga» pikemalt rääkida. Nad olid minuga viisakad, kohe silmatorkavalt viisakad, õigem sõna nende suhtumise kirjeldamiseks oleks «aupaklik». Loomulikult olid selle taga täielikult perekondlikud sidemed. Ainult mõned üksikud neist mäletasid isiklikult kapten McMillinit, aga see mälestus oli neil kindlasti väga eredalt vaimusilmas. Saare neegrid olid vanahärrat siiralt armastanud.
Olin kohalike kohta palju lugenud ning leidnud midagi ka «puumehe» kummalisse juhtumisse puutuvat. Seetõttu mõistsin ma Silvio Fabriciuse staatust selles veidras mustanahaliste kogukonnas, seda, miks ta oli puule «pühendatud» ja mis olid selle võõristust tekitava ohverduse sügavamad põhjused.
Selles mu vanaonu vana farmi juures elava käputäie peaaegu puhtavereliste dahomeelastest külaelanike seas oli toimunud ühe tavandi taassünd, mis on tõenäoliselt sama pika ajalooga kui Aafrika tsivilisatsioon ise. Sest aafriklasel on tsivilisatsioon. Kui ta elab valgete seas, on ta – nagu vältimatult olema peabki – meeletult halvemas seisus võrreldes valgete «kultuuridega». Tema probleemid kodumaal on hoopis teistsugused, tohutult erinevad valge inimese omadest. Kogu aafriklaste ajalugu Euroopa päritolu inimeste seas on vähem või rohkem õnnestunud kohandumise ajalugu. Aga viige keskmine Ameerika ärimees «tsiviliseerimata» Aafrika südamesse, näiteks Libeeria sisemaale, ja mida ta seal teeb, kuidas hakkama saab? Vastus on lihtne. Ta hukkub seal armetult, seistes vastakuti kottpimeda džungliöö, mürgiste roomajate ning putukatega, metsloomade rünnakutega, põhiprobleemiga, kuidas süüa saada ja end soojendada, sest isegi see viimane on Aafrika probleem. Ma tean. Ma olen käinud safaritel Ugandas, Briti Ida-Aafrikas, Somaalias. Ma räägin enda kogemustest.
Aafriklased, kes on väidetavalt kultuurilistes asjades vähearenenud, on kõik need probleemid lahendanud. Ja kõige silmatorkavam neist – mis puudutab eriti põlluharimisega tegelevaid rahvaid, sest tõenäoliselt eksisteerib sama palju erinevaid musti rahvaid, hõime ja keeli kui valgetel – on loomulikult ilma küsimus.
Siit ka see «puumees».
Kasutades tseremooniaid, mis olid igivanad juba siis, kui Hammurabi Babüloonias troonil istus, pühitsetakse üks noor poiss metsas kasvavale puule. Pärast seda veedab too oma ülejäänud elu selle puu kõrval, hoolitseb selle eest, teenindab seda, kuulatab seda, muutub ajapikku «puu vennaks». Ta «eristatakse» sõna otseses mõttes. Ta pühendab sellele puule kogu oma elu, surres lõpuks selle kõrval, selle varjus. Ja palun väga – see ongi aafriklaste «kultuur», millest meie, eurooplased, taipame ehk ainult pealiskaudseid nüansse neegrite (meie jaoks) tähenduseta ebausu sõnamulinast, mida me kõikjal enda ümber märkame, Lääne-India saarte «lollustest» ja arusaamatute detailidega süsteemist, mis on sama praktiline, utilitaarne ja dogmaatiline kui nüüd peaaegu universaalseks muutunud väljamõeldud harjutuste süsteem väsinud ärimeestele, mida nimetatakse golfiks!
Great Fountaini neegrid olid valdavalt põlluharijad. Mulla ja huumuse kasutamine oli neil sügaval veres ja kontides. See on tegelikult ka põhjus, miks kavalad prantslased tõid oma Hispaniola orjad Dahomeest. Santa Cruzi keskpõhja mägedesse vanasse farmi omapäi jäetult pöördus väike kogukond kiiresti oma aafrikalike tavade juurde. On tõsi, et nad harisid põldu, sporaadiliselt, aga ikkagi harisid. Nad vajasid ilmaennustajat. Üle terve laia Lääne-India kaarekujulise saarestiku käivad suviti purustavad tormid, tõelised orkaanid, samuti pikad, hävitavad põuaperioodid. Neil seal üleval oli vaja puumeest. Nad valisid selleks välja Silvio Fabriciuse.
See asjaolu muutis nooruki taoliseks, mille kohta valge mees kasutaks sõna «püha». Mitte niisama polnud nad kolme pika päeva ja öö jooksul tantsinud ja riitusi läbi viinud ning Hans Grumbachi kaubasaadetistele tõsist põntsu pannud. Ei. Hetkest, mil ta põimis käed ümber selle kasvava kookospalmi, oli ta samavõrra «väljavalitud» isik, pühendunu, kui ükskõik milline valge mehe preester, joogi või pandit. Sellest ka need erinevad tabud, mis – nagu suurte kookospähklite episoodi puhul – olid Hans Grumbachis arusaamatust tekitanud. See mees ei tohi puud mitte kunagi tähelepanuta jätta. Seal, puu kõrval, oli määratud tal elada ja surra. Kui ta oma puust «venna» juurest lahkus, siis ainult selleks, et anda edasi teateid millestki, mida hõim peab teadma, see tähendab, mida tema vend puu oli talle öelnud! Järgmisel päeval on oodata raju vihmasadu. Kolm päeva hiljem tuleb väikeste roheliste kärbeste parv kariloomi kimbutama. Banaanisalu tuleb otsekohe kindlustada, vastasel juhul rikub kaks päeva hiljem saabuv tuul kogu nende istutamise ja hoolitsemisega nähtud vaeva.
Sellised olid sõnumid, mida Silvio Fabricius, lihtne, mõtliku pilguga, ümbritsevat mittemärkav, mõtted ainuüksi puuga seotud vendluse juures, oma hõimule tõi, naastes otsekohe, kui sõnum oli edasi antud, tagasi oma alalisse asupaika hunnitu palmi kõrval.
Kuna olin vana bukra2 venna lapselaps – ta meenutas meest armastuse ja austusega –, ja kuna ta avastas, et ma tean puumeestest ja paljudest teistest asjadest, millest bukra’tel tavaliselt aimugi polnud, kinnitas vanamees, kes oli küla patriarh ja kel oli vanuse tõttu õigus vastu võtta ning edastada sõnumeid, mida Silvio oli saanud oma vennalt puult, kõike seda täielikult. Kui ta juba kord oli teada saanud minu huvist nende asjade vastu, ei olnud tema suhtumises enam midagi salatsevat. Taoline protseduur nagu oli oma hõimule puumehe väljavalimine, tundus vanamehele täiesti mõistlik. Seda polnud vaja üldse mitte varjata, eriti mitte minusuguse sümpaatse inimese, Great Fountaini farmi «noore massa» eest.
Ja Hans Grumbach, olles teeparandustööd lõpule viinud, teadmata kõigest sellest midagi, aga tajudes Silvio Fabriciuse ja tema puu juures midagi ebaharilikku ja seega kardetavat, otsustas sellele «lollusele» lõpu peale teha. Grumbach otsustas puu maha võtta.
Kui mul oleks sellest kavatsusest natukenegi aimu olnud, oleksin võinud Grumbachi päästa. See oleks olnud suhteliselt lihtne, kui ma oleksin maininud Carringtonile, et ta keelaks selle ära, või siis, olles istanduse kaasomanik, selle ise ära keelanud. Aga ma ei teadnud sellest midagi ja ma pean vaid oletama, miks ta sellele mõttele tuli.
Grumbach, olgugi välimuse