ja andumus ja hämmeldus ning mingisugune vaevumärgatav kangekaelsuse varjund, nagu ütleks ta abikaasale mõttes: «Hea küll, kallis, ma olen teinud kõik, mida oskan, et meie asjad oleksid hästi ja sa oleksid õnnelik ning rahul, ja ma jätkan niimoodi igavesti, lootes, et sa saad aru, et ma armastan sind siiralt ning teeksin sinu pärast ükskõik mida. Ja ma tahaksin kunagi mõista, mis on valesti, et ma saaksin selle asja ära parandada.»
See kõigutamatu sõbralikkus, millest ma olen rääkinud, see ülimalt leebe viis libiseda rahulikult läbi elu, lubades teistel ennast lüüa, neid vastu löömata, oli Williamson Morley muutumatu isikuomadus. Et keegi valesti ei mõistaks, pean kohe ka mainima, et seda ei põhjustanud vähimalgi määral Morley suutmatus ennast kaitsta, olgu siis füüsiliselt või muul moel. Otse vastupidi! Morley oli kooliajal konkurentsitult meie kõige parem sportlane. Tema nimel oli koolide rekord 12-naelase kuuli tõukamises ja sama raske vasara heitmises, rekordid, mis minu teada kehtivad veel praegugi. On tõsi, et jalad olid tal aeglasevõitu ja natuke kohmakad, aga poksija ning maadlejana oli ta lihtsalt alistamatu. Meie koolitreener Ernie Hjertberg ütles mulle, et Williamson on kõige parem noorsportlane, keda ta kunagi juhendanud on, ja Erniel oli selja taga pikk ning edukas treenerikarjäär.
Morley jätkas sama asjaga ülikoolis. Tegelikult sai ta kuulsaks rekorditega 16-naelase kuuli tõukamises ja suurepäraste tulemustega raskema vasara heites. Need kaks spordiala olid Haverfordi jaoks alati kõige edukamad, kui nende raskekaalutäht oma nelja-aastase õppetöö jooksul selles koolis võistlustel osales. Ta tegi poksiga lõpparve pärast seda, kui oli peaaegu tapnud esimeses raundis ühe Yale’i mehe, kes oli Morley esimese kursuse ajal raskekaalu meister. Ta oli kolm ja pool aastat Ameerika ülikoolide meister maadluse absoluutkaalus. Viis, kuidas ta kõige paremate vastastega hakkama sai, meenutas seda, kuidas ema oma rinnalapse voodisse paneb! Morley lihtsalt tõrjus kergelt kõik katsed tema kätt selja taha väänata või poolnelsonit teha, võttis vastase haardesse, surus selili ja hoidis teda seal nii kaua, et võit fikseeriti. Ja seejärel tõusis ta püsti, näol taoline andekspaluv pilk, otsekui tahaks öelda: «Mul oli väga ebameeldiv seda teha, vana – loodetavasti ei teinud ma sulle palju haiget.»
Kogu selle nelja aasta jooksul, mil me koos koolis käisime, ilmnes tema sportlasekarjääriga seoses ainult üks veider harjumus. Asjaolusid arvesse võttes oli see väga silmatorkav. Morley ei käinud kunagi duši all. Mitte kunagi. Iga kord ainult kuivalt rätikuga hõõrumine. Tal oli üsna karvane ihu nagu paljudel väga võimsa kehaehitusega meestel, ja ma olen näinud teda mitmeid kordi pärast võistlust või pingutavat treeningut treeningplatsil või talviti võimlas nii tugevalt higist läikimas, nagu oleks ta üle lakitud. Sellest hoolimata Morley jaoks pesemist ei eksisteerinud! Alati ainult neli või viis kuiva rätikut, siis tavaline lihaste massaaž ning pärast seda alkoholiga hõõrumine – ja eranditult spordijalatsid jalas, olgu siis välis- või sisetreeningu omad. See oli veel üks – ja ühtlasi ka viimane – Morley veidrus. Minu teada ei võtnud ta algusest lõpuni mitte ühtegi korda jalast ära oma spordisusse, isegi mitte Musta Joe, meie massööri osavate käte all, ega loomulikult ka pakse villaseid sokke, mida ta alati nende sees kandis.
Kui temalt selle kuiva hõõrumise kohta küsiti, vastas Morley alati talle omase heatahtlikkusega, et selline on tema põhimõte. Ta uskus kuivalt hõõrumisse. Ta vältis keerulisi olukordi ja kriitikat meile teistele veidrana tunduva põhimõtte suhtes, sest Ernie Hjertberg, kelle sõna oli seadus ja kelle arvamust pidasid poisid kullaks ja teemandiks, toetas teda selles küsimuses. Ernie ütles, et paljud vanemad sportlased eelistavad kuivalt hõõrumist, ja ühe põlvkonna jagu varem ei kujutanud keegi ettegi, et pärast võistlust või trenni peaks end veega pesema. Seetõttu laheneski asi nii, et Williamson Morley hõõrus end kuivalt, samas kui kõik teised nautisid pesemist sooja või külma vee voogude all ning tundsid end rahulolevalt ja mõnusalt, kuid Morley vähemalt nägi välja pärast rätikuteraapiat poolkeedetud ja punane ning paistis end tundvat ebamugavalt!
Samuti oli meile ülejäänutele täiesti selge, et Morley rätikuga hõõrumine oli põhimõtte küsimus. Et ta tegelikult ikkagi kümbles – kodus –, oli täiesti ilmne. Peale selle, et ta oli kaugelt kõige paremini riietuv noormees meie vägagi moodi järgivas «trendikas» New York City koolis, oli ta lisaks veel ka väga rõõsa ilmega ja puhtuse kehastus. Tõepoolest, kui poleks olnud Morley imetlusväärset iseloomu, enesepiiramist, suurepäraselt arenenud lihaskonda ja tema väljapaistvaid sportlikke saavutusi – meie jalgpallimeeskonnad olid koos Morleyga lihtsalt võitmatud ja tema ebaharilikult pikad käsivarred tegid temast ka ületamatu tennisemängija –, oleks kool teda väga tõenäoliselt «eputrillaks» pidanud. Kui see oleks olnud mõni teine kuulitõukaja peale Morley, kes – ükskõik kui tagasihoidlikult – näitab kaks korda nädalas oma uut maniküüri grupitundlikus viieteistkümneste ja kuueteistkümneste vanuseklassis, on… nojah, selline oli Morley ja kõike, mida Morley meie seltskonnas või tegelikult ükskõik millise muu tolleaegse New York City omavanuste grupi sees teha otsustas, hakati aukartlikult järgima – mitte vaenulikult kritiseerima. Morley oli see, kes seadis New Yorgi elitaarseimas koolis moestandardi nelja või viie aasta jooksul, mil tema ja Gerald Canevin olid semud.
Me olime kuueteistaastased, kui Morleyde lahutusasi kihutas ühelt kollase lehe esikaanelt järgmisele kogu selle viie nädala jooksul, mil tolle asja ebameeldiv arutelu kohtus käis.
Sel perioodil loobusin mina, kes ma olin alaline külaline Madison Avenuel asuvas majas, kus Williamson, pere ainuke poeg, oma vanematega elas, mingisuguse taktitundelise veendumuse tõttu laupäeviti või pärast koolitunde tema poolt läbi astumast. Pärast seda asus pr Morley, kes kohtus kaotajaks jäi, elama Riverside Drive’il asuvasse korterisse. Williamson läks ema juurde elama ja hr Morley jäi nende endisesse kodusse.
See oli palju hiljem – aasta või rohkemgi –, kui Williamson mulle oma perekonnaasjadest rääkis. Kui ta sellest ükskord juttu tegi, siis tuli kõik nagu paisu tagant, otsekui oleks ta tahtnud rääkida sellest lähedasele sõbrale juba ammu ja hoidunud teemast sündsustunde tõttu. Ma sain tema jutu järgi aru, et ta ema ei ole mingil juhul toimunus süüdi. Williamson ei ütelnud nii pelgalt rüütellikkusest. Ta kõneles vaoshoitult, ent väga veendunult. Näis, et tema isa oli – nii kaua, kui ta mäletas – olnud üsna õel kõige lahkema, suuremeelsema ja avalama naise vastu, keda Jumal eales loonud oli. Morley-seeniori taoline suhtumine oli, nagu ma loomulikult tolle härrasmehe enda versiooni kuulmata aru sain, olnud alati eemalolev ja sarkastiline, ning seda mitte ainult pr Morley, vaid ka Williamsoni suhtes. Williamson ütles, et ta isa oleks justkui põlanud teda sündimisest saati, mõelnud temast kui madalamast olendist! See oli muutumatult välja paistnud tema põlglikust ükskõiksusest nii ema kui ka poja vastu nii kaua, kui Williamson oma isa üldse mäletas.
Tema jutu järgi oli see isast seda enam solvav ja ebaõiglane, et mitte kaua enne tema sündi oli ta ema läbi elanud pehmelt öeldes ebahariliku häiriva kogemuse, mis oleks pidanud nii minu kui ka Williamsoni arvates iga mehe, kes end meheks pidas, proua Morley suguse naise vastu elu lõpuni ülimalt hoolitsevaks muutma!
Paar oli olnud tol ajal abielus umbes viis aastat, endiselt lasteta, ja nad elasid Barbadose saarel Kariibi mere lõunaosas. Nad elasid mõisamajas, «maal», aga suhteliselt lähedal pealinnale Bridgetownile. Üsna ligidal, tegelikult naaberistanduses, elas üks ekstsentriline vanamees, kes oli varem püüdnud loomi tsirkustele ja loomaaedadele. See naaber, härra Burgess, oli varem töötanud palju aastaid Hagenbecki ja Wombwelli3 teenistuses, kuid tõmbunud siis tagasi, kuna sai Nepaalis tõsiselt küünistada.
Hr Burgessi silmatorkav ekstsentrilisus seisnes tema pühendumises Billyle, täiskasvanud orangutanile, keda ta kohtles sarnaselt tolle mehega Kiplingi kohutavast jutust «Bimi»4 nagu inimest, sõi temaga koos laua taga, õpetas looma suitsu tegema – ja kõike muud taolist. Williamson ütles, et miilide ulatuses ümbruskonnas elasid neegrid pidevas hirmus.
Tegelikult mängiti see jutt «Bimi» Barbadosel uuesti läbi, ainult mõnevõrra teistsugusel kujul. Me lugesime tollal poistena koolis Kiplingit, «Sherlock Holmesi» ja Alfred Henry Lewise Wolfville’i-sarja ning «Bimi» tuli kohe meile mõlemale tuttav ette, kui Williamson mulle juhtunust rääkis.
Näis, et see orangutan