leegid kustutada.
Selle peale hakkas naine uuesti karjuma, aga Morley, kel polnud vähimatki aimu, et tema kiire reageerimine koka kiljumise peale oli viinud naise hirmust minestamise äärele, mässis vaiba lihtsalt vanaeide ümber ja summutas sel moel leegid. Ta sai ise sealjuures mõlemale käele tugevaid põletushaavu ja dr Pelletier tegi neile kookoseõliga immutatud sidemed ning mähkis nende ümber veel kummi moodi materjalist kaitsed, et sisemised sidemed püsiksid õlist niisked, misjärel nägid Morley käed välja nagu kinnastes poksija omad. Neid pudingitaolisi moodustisi vannutas dr Pelletier oma patsienti hoidma vähemalt nelikümmend kaheksa tundi.
Me sõitsime koju ja ma lükkasin tagasi ühe õhtusöögikutse Morleyle järgmiseks päevaks, põhjendades, et ta ei saa iseseisvalt süüa! Ta suutis samal õhtul kodus siiski supikaussi käte vahel hoida ja kuna tema vasakul käel ulatusid kaks sõrme sidemetest välja, veenis ta mind, et suudab üsna kergelt ise lahti riietuda. Ma unustasin tol õhtul tema võimaliku mure täielikult ega läinud tema tuppa, et teda abistada, nagu ma alguses olin täiesti kindlalt teha otsustanud.
Alles järgmise päeva lõuna ajal torkas mulle pähe, et Morley on korralikult riides, ehkki kandis kingade asemel jalgade otsas lahtisi kottasid, mille sisse sai jala kergesti torgata, ja ma mõtlesin, kuidas ta sellega hakkama sai. Mulle torkasid silma teatavad detailid, mis ei tundunud üleni sidemetesse mähitud kätega – kui vasaku käe kaks sõrme välja arvata – mehel, nagu Morley seda oli, kõne allagi tulevat. Morley lips oli kaela ümber seotud tema tavapärase hoolika täpsusega, tema juuksed olid kammitud samasuguse piinliku korrektsusega nagu alati, tema püksipannal oli kinni.
Ma püüdsin ette kujutada, kuidas saab neid riietuse detaile korda seada nii, et mõlemad pöidlad ja kuus ülejäänud sõrme kaheksast ei ole töökorras. Ma ei saanud sellega hakkama. Seda oli minu jaoks liiga palju.
Ma ei öelnud Morleyle midagi, aga pärast lõunat küsisin Stephen Pennilt, kas ta aitas hr Morleyl riidesse panna.
Stephen ütles, et polnud seda teinud. Ta oli oma abi pakkunud, aga Morley oli tänanud ja vastanud, et see pole vajalik.
Ma olin täielikus segaduses.
See asi ei läinud mu mõttest terve selle õhtupooliku jooksul, kui Morley istus läänepoolsel terrassil, maja varjamas teda päikese eest, ja luges erinevaid ajakirju. Lõpuks väljusin majast, et vaadata, kuidas ta lehekülgi keerab. Ta sai sellega väga lihtsalt hakkama, hoides ajakirja paremal käsivarrel ja haarates läbiloetud lehekülje ülemise parema nurga kahe vaba sõrme ning sideme vahele, kui tekkis vajadus lehte pöörata.
Ma sain aru, et see suhteliselt lihtne toiming pole mingi näitaja.See lugu muutis mind rahutuks. Ma ootasin, et saabuks mingi sobiv juhus.
Umbes kümme minutit enne õhtusööki peatusin Morley ukse juures, hõbedane kandik kõlksuva kannu ja kahe kõrge peenikese klaasiga käes, koputasin, vajutasin üsna kohmakalt ukselingile, teine käsi hoidmas sel hetkel kandikut tasakaalus, ja astusin tema tuppa sisse. Saate aru, ma olin lootnud, et taban ta õhtusöögiks riietumise hetkel.
Ma tabasin.
Ta oli juba peaaegu täiesti riides, kui õhtupintsak välja arvata. Tal oli seljas pehme siidist pluus ja tema must lips oli kenasti sõlme seotud, kõik tema riided olid sätitud talle omase piinliku korrektsusega, nii et iga detail sobis täpselt omale kohale.
Ma mainisin, et ta oli täiesti riides, kui pintsak välja arvata. Jah, riides, aga kingad olid veel jalga tõmbamata. Mustad siidist sokid ja läikivad lakknahast kotad, mis pidid minema nende peale, olid tema kõrval põrandal, peegliga kummuti juures, mille ees ta mu sisseastumise ajal istus, kammides kahe eebenipuust militaarse juukseharjaga oma punakaspruune, üsna koredaid, ent väga kauneid juukseid. Morley juuksed olid arvatavasti olnud läbi aegade tema üldise välisilme kõige uhkem komponent. See oli suursugune pahmakas ja piisavalt kummalist värvi, et avaldada tõsiselt muljet, olemata sealjuures naeruväärne või isegi eriti silmatorkav. Morley oli jõudnud kammida tol õhtul toreda seitli, pea keskkohast veidi paremale. Ta silus seda parajasti suure mustaseljalise pikkade harjastega juukseharjaga.
Kuna sokid ja lahtised kotad ei olnud veel jalga tõmmatud, nägin ma esimest korda elus Morley jalgu.
Ja neid nähes mõistsin ma neid kuiva rätikuga hõõrumisi gümnaasiumis, kui me veel koolipoisid olime – seda Morley kummalist iseärasust, mis sundis teda end hõõruma spordisusse jalast võtmata! Ma kasutasin sõnu «kummalist iseärasust». Ma kaldun arvama, et see väljend on nende jalgade kohta kaunis täpne ja kirjeldav – jalgade kohta, millel olid hästi arenenud pöidlad, nagu oleksid need hoopis hiigelsuured laiad käed – jalgade kohta, mille ta oli jätnud tol õhtul enne sööki riietudes viimase kehaosana katmata, sest… jah, sest ta oli nende abil pluusi kaeluse kinni nööpinud ja sidunud õhtuks valitud lipsule täiusliku sõlme. Ta kasutas neid tegelikult ka sel samal hetkel, kui ma teda tummaks löödult vahtisin, hoides nendega neid sõjaväe juukseharju, millega ta oma fantastilisi juukseid kammis.
Loomulikult ta nägi mind kohe, kui ma kandikuga – mida mul õnnestus mitte maha pillata – sisse astusin, ja esmapilgul näis see teda pahandavat, aga siis, jäädes truuks oma sünnipärasele loomusele, naeratas Williamson Morley mulle peegli kaudu.
«Oo, tore!» ütles ta. «See on suurepärane, Gerald. Aga tead mis, vana, ma arvan, et lasen sul oma klaasi hoida, kui sobib. Kammida… ee… sellisel moel juukseid on üks asi. Kokteili joomine hoopis teine.»
Ja siis, üsna ootamatult, lõi mulle pähe, nii et oleksin selle kandiku lõpuks ikkagi peaaegu maha pillanud, miks oli Morley isa pannud talle nimeks Williamson.
Ma panin kandiku väga ettevaatlikult käest, vältides Morley kohmetut pilku, tundes iseenda, tema võõrustaja pärast ja selle eest, mis ma olin teinud, kirjeldamatut häbi – ehkki loomulikult oli see, mille peale ma oli sattunud, kõige viimane asi, mida ma eales oleksin osanud ette kujutada. Ma valasin joogi pokaalidesse. Kuivatasin mõned tilgad, mis kukkusid lauale, kuhu olin asetanud kandiku. See kõik võttis natuke aega ja kogu selle aja jooksul ei vaadanud ma kordagi Morley poole.
Ja kui ma lõpuks pokaali talle viisin ja teda vaatasin – olin kindel, et millegi häbisarnase tundmusega silmis –, soovisin talle «head tervist», nagu meil Lääne-India saartel enne joomist soovitakse. Morley vajas klaasi suu juurde tõstmisel minu käe abi, sest mustad siidist sokid ja läikivad lakitud kotad olid tal nüüd jalas ja kerge kohmetuspuna oli ta avalalt, sümpaatselt näolt lõplikult haihtunud.
Ja ma mõtlesin endamisi, et ükskõik milline polnud ka Douglas Morley motiiv selles ebaharilikus häbis, oli ta teinud oma pojale seda au, et pannud talle nimeks Williamson! Sest Williamson Morley oli – ja ma polnud selles kunagi kahelnud ja kahtlesin selles tol hetkel veel vähem kui eales varem – parem mees kui tema isa, ükspuha kumba pidi te sellest aru saate.
CHADBOURNE’I EPISOOD
Võib-olla on peaaegu uskumatuna tunduva Chadbourne’i juhtumi juures kõige parem see, et väike Abby Chandler polnud veel seitsmenegi, kui ta koju tagasi tulles rääkis emale oma loo vanast emisest ja väikestest põrsastest. Oli juulikuu ja Abby oli käinud vana kirikuaia lähedal kõrgel nõlval ahtalehelisi mustikaid korjamas. Ta ema rääkis, et tüdruk polnud isegi eriti kartnud. Seda asjaolu pean ma võimaluseks juhtunus ka häid külgi näha. Väike Abby oli kokkuvõttes liiga noor, et tõsist šokki saada, et tema väike armas hing lõplikult puruneks ja mõistus pärast seda, mida ta oma portselansiniste ümmarguste silmadega väitis end järsul mäeküljel näinud olevat, normaalsusest vägivaldselt lahti rebeneks ning moonduks.
Väike Abby polnud eriti tähelepanelikult silmitsenud kaheksat või üheksat trügivat, röhitsevat ja vinguvat väikest siga, kes olid reas oma õhtusöögi kallal, sest tema tähelepanu oli peaaegu täielikult koondunud nende tema meelest kummalisele toiduallikale. Sellel vanal emisel, nagu Abby oli emale öelnud, oli olnud «tädi pea».
Loomulikult oli sellel väidetaval imel raison d’être – seletus. See seletus torkas proua Chandlerile peaaegu otsekohe pähe. Abby pidi olema oma kuue ja kolmveerand aastase Chadbourne’i väikelinna alaliste elanike seas elatud elu jooksul midagi kuulnud, kas vanaeitede loba «märgitud»