viimane üllatas mind. Koerte ja võimalike kasside kohta polnud ma kuulnud.
«Nii et siis koerad ka, mis?» küsisin üle.
Seejärel tõusis Tom Merritt oma seljatoega toolilt järsult püsti, astus minu juurde, jäi otse mu selja taha seisma ja hakkas rääkima vaiksel, intensiivsel häälel otse mu kõrva sisse.
«Ja nüüd veel laps, Gerald. Seda on liiga palju, olgu siis selle või mis tahes muu korraliku linnakese kohta. Sina ei ole kunagi Pärsias elanud. Mina olen. Ma räägin sulle nüüd lihtsate sõnadega, mis minu arvates toimub. Püüa mind uskuda, Gerald. See on väga tähtis. Sa pead mind uskuma, usaldama, ja tegema täna öösel seda, mida sa tegema pead, sest mina ei saa kohe praegu tulla. See saab olema sinu jaoks paras katsumus. See oleks katsumus ükskõik kellele. Pane nüüd tähele.
See olukord sai mulle selgeks vahetult enne seda, kui sulle helistasin, Gerald. Ma istusin siin pärast õhtusööki, mõtlesin Granthami asjale, ootasin, et nad helistavad mulle. Loomulikult oli just see Trumani väikese Curtissi kadumine, mis mu mõtted sellele viis. Arusaadav, et kogu linnake kihab lapse kadumise tõttu. Mitte midagi sellist pole siin varem juhtunud. Kõik lapsed on Chadbourne’is end alati turvaliselt tundnud – pärast seda, kui saja viiekümne aasta eest tapeti siin viimane indiaanlane. Ma ei saanud seosest varem aru. Ühelt poolt olen viimasel ajal meeletult töösse mattunud. Loomulikult ei hakanud ma mõne kadunud lamba ja koera pärast teab mida mõtlema.
See võib tähendada, et kusagil on mingi hulguste laager. Aga hulgused ei varasta viieaastasi lapsi. Need pole hulgused, kes lunaraha saamiseks lapsi röövivad.
Kui ma asjale tõsiselt mõtlema hakkasin, sobisid kõik killud kokku. See Rustum Dadhi seltskond ja nende seletamatu eraklikkus, need elusad loomad, mis terve talve jooksul sinu majja viidi – mida ma kuulsin ja vilksamisi isegi nägin Kutis ja Shīrāzis –, see nende sünge lõustaga autojuht, kelle naisele ei õnnestunud kellelgi ainsatki pilku heita – ja lõpuks see väikese Abby Chandleri lugu…»
Ja doktor Thomas Merritt rääkis loo ülejäänud osa pingutatud sosinal sõna otseses mõttes mu kõrva sisse, otsekui kardaks kõneleja, et selle vana Uus-Inglismaa raamatukogu seinad ja toolid võiksid pealt kuulda seda koletut lugu, mis tal rääkida oli…
Ma olin vapustatud, kui ta lõpetas. Vaatasin pikalt oma eluaegse sõbra Tom Merritti ausatesse silmadesse, kui ta rääkimise järel mu ees seisis, tema kahte tugevat ja osavat kätt, mis ta oli mu õlgadele pannud. Tema pilgus oli veendumus, kindlus. Mul ei olnud vähimatki kahtlust, et ta ise oma juttu usub. Aga kas ta oletus võis mingilgi moel tõsi olla? Siin, Chadbourne’is, kõigist meie maamuna võimalikest kohtadest!
«Ma olen lugenud… nende… kohta «Tuhande ühe öö muinasjuttudest»,» suutsin pomiseda.
Tom Merritt noogutas otsustavalt. «Mina olen neid näinud – kahte,» ütles ta vaikselt. «Asu asja kallale, Gerald,» lisas ta. «Edasi tuleb ainult tegutseda.»
Astusin laua juurde ja võtsin püssi kätte.
«Ja ära unusta,» lisas ta, kui me ukse poole suundusime, «mida ma sulle nendest rääkisin. Lase nad maha. Tulista surnuks, kui sa neid näed. Ära kõhkle. Ära oota. Ära… hmm… hakka midagi ütlema! Mitte mingisugust kõhklemist. Selline on reegel – Pärsias. Ja pea meeles, kuidas seda tõestada – pea meeles märke! Äkki pead seda tõestama – ükskõik kellele, kes veel üleval väikest Truman Curtissi otsib.»
Kabinetis helises telefon.
Doktor Merritt avas raamatukogu ukse ja vaatas avarasse koridori. Seejärel hõikas ta köögi poole.
«Võta vastu, Mehitabel. Ütle neile, et ma olen juba teel. See on Seymour Grantham oma naise pärast.» Seejärel mulle: «Seal üleval on praegu kaks otsijate gruppi, Gerald.»
Ja kui me olime esiuksest välja jooksnud ja meie tänava ääres seisvate autode poole kiirustasime, kuulsin, kuidas doktor Merritti vanemapoolne majapidajanna seletas sündinud jänki kõrgel ninahäälel, et doktor on teel närvilise Granthami perekonna juurde.
Ma sõitsin mäenõlval asuva vana kalmistu poole veel kiiremini, kui olin viisteist minutit varem oma mäe otsast alla kihutanud.
Kuu, mis oli ühe öö kaugusel täiskuust, kiirgas hilises juulitaevas lõhnavate mägede kohal selget, karget valgust. Poolel teel üles mäeharjale möödusin ühest tagasipöörduvast otsingusalgast. Teist salka nägin väljumas surnuaiaväravast, kui ma oma aurava masina sissekäigu juures peatasin. Selle grupi kolm meest, kes olid relvastatud laterna, vintpüssi ja kahe korraliku nuiaga, kogunesid minu ümber. Noorim neist, Jed Peters, hakkas esimesena rääkima. Oli täpselt Chadbourne’i moodi, et esimesed sõnad ei puudutanud vähimalgi määral asja, mis kõigil mõtteis oli. Jed osutas mu püssile, tema nurgelisel ausal näol peegeldumas selge uudishimu.
«On teil alles tubli relv, härra Canevin.»
Mul olid mu Chadbourne’i naabritega pikaaegsed kogemused.
«See on Männlicher,» laususin, «mida hüütakse «täpsuspüssiks». See on nii täpne, et laseb umbes tuhande neljasaja jardi pealt nööpnõelal pea otsast.»
Need kolm meest, üks neist kadunud lapse onu, ei olnud midagi leidnud. Nad pöördusid siiski koos minuga tagasi, ilma et oleksin seda neilt palunud. Ma oleksin nad meelsasti sellest kohustusest vabastanud. Pärast seda, mida Tom Merritt oli mulle rääkinud, oleksin eelistanud, et mind jäetakse üksi, ja ma lahendaksin olukorra teiste inimeste abita. Paraku sellist võimalust ei tulnud. Tegin ettepaneku, et salk jaguneks, ja tundsin heameelt, kui nägin, et mu ettepanek läbi läks. Nemad kõndisid kolmekesi vasakule, samas kui mina ootasin surnuaiavärava juures aias, kuni nende hääli veel vaevu kuulda oli.
Seejärel seadsin end seljaga vastu kalmistumüüri otse Merritti suure peremausoleumi juures.
See oli tugevas kuuvalguses selgesti näha. Nõjatusin kiviaiale, püss rinnale surutud, ja ootasin. Ma ei üritanud mausoleumi üksisilmi jälgida, vaid libistasin pilgu üle suurema kalmistuosa, mis oli vaid hõredalt põõsastega kaetud, ja kuna see jäi mäenõlval veidi kõrgemale, oli see mulle ka kenasti nähtav. Niimoodi seal valvates kandus mu kõrvu aeg-ajalt nõrka kõnekõminat, kui kolm otsijat omavahel juttu ajasid, kõndides mööda pikka rada ümber surnuaia, mida olin neile soovitanud, et kammida läbi piirkond, mis kohaliku sõnakasutuse järgi ulatus «alla välja, põiki läbi ja piki üle». Ma olin oodanud ja kolm otsijat kõndinud ehk umbes kakskümmend minutit – vana linnakell kongregatsionalistide kiriku tornis oli umbes viis minutit varem kümme lööki löönud –, kui kuulsin Merrittite mausoleumi suunast tasast kraapivat heli. Mu pilk pöördus kohe taas sinnapoole.
Seal, otse nüüd poolavatud pronksist ukse ees, seisis kummaline, isegi groteskne kuju. See oli lühikest kasvu, töntsakas, paksu figuuriga. Tema seljas ja jalas, ma võin seda täpselt nii kirjeldada, rippusid kuub ja püksid – otsekui oleksid need nii kiirustades ja lohakalt kui üldse võimalik ülle võetud. Kuuvalgus tõi kõik selle täpselt esile ja isegi taolises kumas oli selge, et need olid olevuse ainsad rõivatükid. Püksid rippusid lõdvalt, vajudes kahe suure palja jala peale raskelt kotti. Kinni nööpimata kuub oli samuti kottis ja lohverdas. Kuub ja püksid olid standardile vastavast hallist diagonaalmustriga autojuhi livreekangast. Pea oli katmata ja harjasetaoline rohmakas, kammimata juuksepahmakas seisis absurdselt püsti. Nägu oli kaetud samasuguse harjast meenutava karvastikuga, mida polnud välimuse järgi otsustades kuu aega aetud. Kõvasti kokku surutud ähvardava suu ümber, mis eraldas kahte nurgelist triikraualaadset lõuga, olid näokarvad sulandunud kokku või määritud millegagi, mis minu vaatepunkti kauguselt tundus häguse võidena, otsekui oleksid karvad kõvasti pulstunud.
Selle halvaendelise välimusega kuju suust kostsid seejärel rasked, allasurutud kurguhäälitsused, otsekui üritaks kõneleja väljendada end sõnades, huuli sealjuures avamata.
«Tule… tule sii-a. Tule… ma näitan sulle, mida sa otsid.»
Mu peast jooksis läbi kõik, mida Tom Merritt oli mulle kõrva sosistanud. See oli minu proov – minu proov, kus kaalul oli väga palju – proov