kuu eest, kui nad Chadbourne’i tulid, mõlemad teenijad kaasas, ja lisaks oli masin perekonna kraamist pungil. Vanamees lihtsalt mühatas talle omasel moel midagi arusaamatut.
Tol pärastlõunal, kui ma läksin üles sinu maja juurde, et vaadata, kas kõik on puhas ja korras, seisis auto garaažis ja oli tühi. Ja kui ma endamisi mõtlesin, mis on saanud autojuhist ja tema naisest ning miks nad polnud autoga ära saadetud, samamoodi nagu nad saabusid, sõitis sinna üles Bartholomew Wade, kellel olid autovõtmed, kiri Rustum Dadhilt koos juhistega, tšekk kümnele dollarile ning tagasisõiduraha New Yorgist. Juhiseks oli viia auto New Yorki ja sinna jätta. Ta tegi seda samal õhtupoolikul.»
«Mis oli New Yorgi aadress?» küsisin. «Seda asja võiks veidi uurida, kui sa arvad…»
«Ma ei tea, mida arvata – Rustum Dadhi seosest kõige sellega, Gerald,» ütles Tom. «Aadressiks oli märgitud lihtsalt Cunard Line’i sadamakai. Kas Rustum Dadh ja tema pere olid… samasugused… pole võimalik öelda. On märke, et majja saadeti elusloomi. Et elus liha võis olla mõeldud autojuhile ja tolle naisele, tundub kuidagi ebatõenäoline. Linna peal liikus kuulujutt, et vanamees ja tema autojuht vaidlesid või tülitsesid nende kõigi koos lahkumise pärast – lihtsalt kuulujutt, mille mõni uudishimutseja kusagilt üles noppis või mida pealt kuulis. Sa võid ise arvata, mida selline jutt väärt on. Et need kaks, kes ihkavad tsivilisatsioonist eralduda, pöörduvad siia, Chadbourne’i tagasi – ma arvan, et see on tõenäoline. Siin Chadbourne’is on maa all kolme vana kalmistu peale mitu korda rohkem inimesi, kui neid maapinnal oma ja teiste inimeste asju ajab. Aga milline poleks ka Rustum Dadhi seos sellega, mida me teame, ükspuha kui suur on tema süü, ta on läinud, Gerald, ja meie võime vaid oletada kolme või nelja võimaliku variandi vahel, ja see ei vii meid mitte kuhugi.» Seejärel, hääles kõlamas kerge väsimus, sest ka Tom Merrittil oli olnud üpris pingeline õhtu, lisas ta: «Ma palkasin noore Jed Petersi, et ta veedaks homse päeva esivanemate vana hauakambrit puhastades.»
Enne kui ma tol ööl voodisse heitsin, puhastasin püssi ära. Kui see töö tehtud sai ja ma tulikuuma duši alt välja astusin ning linade vahele pugesin, oli kell juba peaaegu kaks. Kartsin pärast taolist üleelamist üleval Vana Kalmistu mäel salamisi unetut ööd. Lebasin mõnda aega ärkvel ja mõtlesin jupiti juhtunu selle ja teise külje peale. Noor Jed! Vähemalt tema puhul polnud küll mingisugust mandumist märgata. See oli noormees, kes seisab vankumatult sinu kõrval. Vana priitalupoja hing ei olnud noort Jedi veel märgatavalt maha jätnud.
Lõpuks jäin magama, kui olin endale kinnitanud, et olin üleval mäe peal töö korralikult lõpule viinud. Guulid! Mitte ainult «Tuhande ühe öö muinasjuttude» olevused nagu afriidid ja džinnid. Ei. Ehtsad! Ja need lõuad! Kui neid Pärsias vanades matmispaikades oma urgastest välja ronimas märgati, lasti nad maha…
Väikesed punakad pooleldi näritud kondid, mis olid selles haisvas tapamajas laiali pillutud… väikesed kondid, mis polnud kindlasti välja rebitud vasikate ega lambatallede kehast… väikesed kondid, mis olid olnud…
Ma kahtlen, kas ma suudan üldse kunagi unustada neid väikesi konte, neid väikesi, haletsusväärseid konte…
Ärkasin minu maamaja juurde mööda järsku mäenõlva teise käiguga sõitva auto mürina peale, ja see oli üks õnnis hilissuvine Uus-Inglismaa hommik. Noor Jed Peters oli mu autot ära toomas.
Hüppasin voodist välja, tõmbasin hommikumantli peale ja astusin sussidesse. Kell oli pool kaheksa. Läksin garaaži ja kutsusin noore Jedi sisse, et juua koos tass kohvi. Selle uue päeva algus mõjus väga lootustandvalt, kui vaatasin, kuidas poiss sõi isukalt ära kolm praetud muna ja seitse tükki hommikust peekonit…
JUMALA LAHKUMINE
«Sa ütlesid, et kui Carswell Port-au-Prince’is sinu haiglasse tuli, nägid ta sõrmed välja nii, nagu oleksid need olnud nööriga kinni seotud,» ütlesin ärgitavalt.
«See on üks väga inetu lugu,» vastas doktor Pelletier, tundus, et ikka veel vastumeelselt.
«Sa lubasid mulle rääkida,» vaidlesin vastu.
«Ma tean, Canevin,» möönis doktor Pelletier Ühendriikide Mereväe Meditsiinikorpusest, mis asus nüüd siin, Neitsisaartel. «Aga,» jätkas ta, «sa ei saaks seda lugu nii või teisiti kasutada. On olemas ajakirjanduslikke tabusid, eks ole? See asi on liiga… kuidas ma ütlekski… liiga võigas, liiga uskumatu.»
«Jah,» möönsin omakorda mina, «tabusid on, lausa rohkesti. Ent ikkagi, olles kuulnud nende sõrmede kohta – et need olid kui nööriga seotud olnud –, miks mitte rääkida mulle kõik algusest peale ära, Pelletier? Jäta minu otsustada, kas ma kasutan seda või mitte. Põhiliselt tahan ma kuulda ikkagi lugu ennast. Ma lausa põlen uudishimust!»
«Ma arvan, et see on su enda mure,» ütles mu külaline. «Kui sa leiad, et see on liiga tülgastav, siis ütle ja ma lõpetan ära.»
Tundsin taas lootusesädet. Pärast seda, kui olin kuulnud üksikuid kilde ja vihjeid, mis mind erutasid ja lummasid, olin üritanud seda lugu temalt mitme nädala jooksul tulutult kätte saada.
«Võid alustada,» söandasin rahustavalt öelda, lükates hõbedase kokteilikannu sigarikarbi poole, mille valiku hulgast Pelletier parajasti õiget otsis. Pelletier valas endale kulmu kortsutades kannust. Ilmselt kannustas teda ühelt poolt soov Arthur Carswelli lugu ära rääkida ja teiselt poolt takistasid mingid kaalutlused tal seda tegemast. Lasin end vajuda korvtooli sügavusse ja ootasin.
Pelletier niheles toolil. Oli selge, et ta püüab leida õigeid sõnu jutuotsa lahtitegemiseks. Ta alustas mõtlikult: «Ma ei tea, kas ma olen kunagi kuulnud avalikku diskussiooni pahaloomulistest kasvajatest väljaspool meditsiiniinimeste seltskonda. Teadus teab nende kohta vähe. Samas on taoliste haiguste olemasolu igaühele hästi teada nii ennetuskampaaniate, elukindlustusfirmade kui ka rahakorjamispalvete kaudu…
Jah, Carswelli juhtum on suures osas üks nendest juhtumitest.»
Ta jäi vait ning silmitses sigareti hõõguvat otsa.
«Suures osas?» püüdsin julgustada teda jätkama.
«Jah. Kirurgina kõneldes ma arvan, et sealt kogu see lugu alguse sai.»
Vaikisin, ootasin.
«Kas sa oled lugenud Seabrooki raamatut «Nõiduse saar», Canevin?» küsis Pelletier ootamatult.
«Jah,» vastasin. «Mis sellega on?»
«Siis ma oletan, et su enda kogemustest Lääne-India saarestikus ringi liikudes ja neid asju uurides on suur osa Seabrooki värgist sulle tuttav, eks ole? Vodu ja kombetalitused mägipiirkondades ning kõik see muu, eriti Haitil. Sa võiksid Seabrookitaolise kirjaniku sõnu vähemal või suuremal määral ju kinnitada?»«Jah,» laususin, «praktiliselt oli see kõik minu jaoks vana lugu, ehkki ikkagi üks väga tore uurimus, aus ja põhjalik raamat, mis võtab teema korralikult ette.»
«Oli selles sinu jaoks midagi uut?»
«Jah, Seabrooki väide, et «ristimise» ajal toimus ohvrikitse ja noore musta tüdruku isiksuste vahetus. See oli peatükis «Tüdrukunutt – kitsenutt». Ma tunnistan, et vähemalt see oli minu jaoks uus.»
«Kui sa seda tähelepanelikult lugesid, siis sa mäletad, et ta omistas selle fenomeni omaenda erapoolikule vaatepunktile selles asjas. Kas polnud nii, Canevin?»
«Jah,» nõustusin mina, «ma arvan, et just sellised olid tema sõnad.»
«Ma saan siis aru,» jätkas doktor Pelletier, «et kogu tema materjal – ma olen märganud, et viimasel ajal on välja ilmunud palju jutukirjutajaid, kes kasutavad tema termineid – on sulle piisavalt tuttav ja sul on mõningaid selgeid teadmisi Haiti-Aafrika pooljumalatest nagu Ogoun Badagris, Damballa ja teised, kes asuvad lühikeseks ajaks mõne pühendunu kehasse elama?»
«Taoline uskumus on hästi tuntud,» laususin mina. «Härra Seabrook mainib seda mitmete teiste kohalike fenomenide seas. Üks vana neeger tuli ükskord tema juurde, kui ta parajasti sõi, torkas oma määrdunud käed toidunõude sisse ja üllatas teda nõndamoodi tõsiselt. Seejärel kogunes selle mehe ümber kari