kordas see, «tule kohe… ma näitan sulle… mida sa otsid… siin.»
Võtsin end kokku. Usaldasin enda tuleviku Tom Merritti kätesse.
Tõstsin Männlicheri, sihtisin hoolikalt, vajutasin päästikule. Tulistasin kohe teisegi korra. Kaks teravat pauku raksatas läbi vaikse suveöö ja siis langetasin tapva relva ning vaatasin, kuidas kogu kõverasse tõmbus ja kokku vajus, kaks väikest auku laubas üksteise kõrval, mille seest hakkas valguma tume laik üle tüükalise näo, sulandades selle kõik samasuguseks, nagu oli olnud suu ümber, veel enne seda, kui olevus poolel teel minu ja mausoleumi vahel kokku vajus ning liikumatult lamama jäi.
Ma olin hakkama saanud. Ma olin hakkama saanud sellega, mida Tom Merritt oli mul teha palunud, halastamatult, vähimagi kõhkluseta, samal viisil, nagu seda tehakse Pärsias, pealinna Teherani lähedal, ja Shīrāzis ja Kut-el-Amaras ja lõunas, Jaskis.
Ja seejärel, olles põletanud sillad ja teinud endast – kõige põhjal, millest vähegi midagi järeldada sai – Wethersfieldi võlla jaoks sobiliku kandidaadi, kõndisin mausoleumi juurde, otsejoones lahtise pronksukseni ja vaatasin sisse.
Kohutav hais – nagu oleks kogu maailma roiskunud liha ühte kohta kogutud – lämmatas hinge. Mind tabas tugev südamepööritus. Aga ma pidasin vastu ja sundisin end silmitsema krüpti sisemust. Ja kui ma olin näinud, tõstsin hoolimata öökimisest ja köhimisest otsustavalt Männlicheri ja tulistasin ja tulistasin ja tulistasin liikuvaid, põiklevaid kogusid, tulistasin veel ja veel ja veel, kuni seal sees ei liigutanud enam miski. Lisaks nendele liikuvatele märklaudadele olin ma näinud veel midagi muud, mingeid asju, mida ma ei proovigi kirjeldada mingi muu sõnaga kui «jäänused». Vaene väike Truman Curtiss, keda oli viimati nähtud vahetult kalmistuvärava juures «koos ühe naisega», ei roni enam kunagi selle künka otsa, ei korja enam kunagi mustikaid ei Chadbourne’is ega kusagil mujal…
Silmitsesin kahetsuseta massimõrva, mille olin Merrittite vanas hauakambris korda saatnud. Männlicher on täpsusrelv…
Hakkasin tajuma mausoleumist väljaspool toimuvat, kui kuulsin jooksusamme, kolme erutatud hääle ärevalt ja katkendlikult esitatud küsimusi. Kolm otsingusalklast, kelle rahulik jalutuskäik oli ootamatult katkestatud ja kes olid jõudnud selleks ajaks, kui tulistamine algas, mulle üsna lähedale, olid saabunud sündmuspaigale.
«Mis see kõik tähendab, härra Canevin?»
«Me kuulsime, et te tulistasite.»
«Sa jeerum küll! Gerald on inimese maha lasknud!»
Puhusin Männlicheri toru otsast õhkuva suitsu ära, võtsin padrunipideme küljest. Kõndisin salga poole, kes kummardus nüüd poolel teel kalmistuväravani kõveras lamava kogu kohale.
«Kes on see mees, kelle sa maha lasid, Gerald? Taevane arm! See on ju see tüüp, kes nende pärslaste autot juhtis. Sa jeerum küll, Gerald – kas sa oled hulluks läinud? Sa ei tohi inimest niimoodi maha lasta!»
«See ei ole inimene,» ütlesin nende juurde astudes ja maas lebavat kogu vaadates.
Selle peale pahvatasid nad kõik koos midagi seletama. Ma ootasin vaikides, kuni nad lõpuks ära väsisid. Nad olid ilmselgelt rohkem mures tagajärgede pärast, mis mind võisid oodata, kui autojuhi saatuse pärast.
«Sa ütled, et see põle inime! Oled sa hulluks läinud, Gerald?»
«See pole inimene,» kordasin. «Kükita, suru ta lõuad kokku, nii et suu läheb lahti, ja sa saad aru, mida ma mõtlen.»
Kuna nad – minu meelest täitsa arusaadavalt – kõhklesid seda käsku täitmast, kummardusin ja pressisin laia mongoliidsete põsesarnadega näo põselihased kokku. Suu avanes ja selle peale kostis kolmiku suust taas ühine jahmatushüüd. Kõik oli nii, nagu Tom Merritt oli kirjeldanud! Tal olid suure lihasööja hambad, ainult õhukesed, kihvataolised, otsekui hai omad. Ühelgi surelikul inimesel ei ole taolisi asju kunagi suus olnud ega ole tal taolisi hambaid vaja läinud – liharebija kihvasid…
«Keerake ta ümber,» ütlesin, «ja võtke see ülekuub ära, siis näete ta selga.»
Selle ülesande võttis enda peale noor Jed.
«Sa jeerum küll!» karjatas Curtiss, kadunud lapse onu. Piki selga jooksis tumepruuni naha seest välja kasvav kolme tolli pikkuste süsimustade harjaste viirg, harjased olid pikemad ja tugevamad kui ükskõik millisel sugukuldil. Me vahtisime seda mõnda aega vaikides. Seejärel ütlesin: «Lähme vaatame Merritti hauda sisse, aga… tehke südamed kõvaks! See pole mingi meeldiv vaatepilt.»
Pöördusin ringi ja läksin ees, teised tulid minu järel. Siis lausus noor Jed Peters: «Te ütlete, et see seal põle inime ja… mina usun teid, härra Canevin. Aga… sa jeerum küll! Kui see seal põle inime, siis mis see on, jumala eest?»
«See on guul,» ütlesin üle õla, «ja hauakambris on neid veel kümme tükki – emasloom ja üheksa kutsikat. Ja see, mis on vaesest väikesest Curtissi lapsest järele jäänud…»
Vaadata teist korda nii-öelda külmavereliselt mausoleumi sisse oli karm kogemus isegi minule, kes ma olin seal tapatalgud korraldanud. Mis puutub teistesse, siis Eli Curtiss, kolmest kõige vanem, hakkas valjusti öökima. Bert Blatchford kattis näo kätega ja nõjatus uksepiida vastu, ja kui ma teda õlast raputasin, kartes, et ta vajub kokku, siis nägin, et ta nägu on mulle otsa vaadates kaame ja tontlik, ning tema punakad põsed olid muutunud tinahalliks.
Ainult noor Jed Peters pidas tegelikult mehiselt vastu. Ta lihtsalt vandus pehmelt, korrates ikka ja jälle oma tavapärast: «Sa jeerum küll!» Sõnaosav noormees.
Need kutsikad olid oma lamedavõitu inimesesarnaste nägude ja peadega ning samasuguste lihaseliste kiskjalike buldogist võitluskoera lõugadega nagu nende sigitajalgi, lühikeste jämedate jalgade ja kitsaste harjaseliste selgadega rohkem noorte sigade kui mis tahes inimlapse moodi. Kõik nad olid ühest pesakonnast ja umbes ühesuurused, kõigi suud olid hiljutisest pidusöögist võikalt verega määrdunud. Need olevused lebasid laiali pillutatult suures ringikujulises marmorseintega kambris, kuhu nad olid minu halastamatu kuulisaju järel varisenud.
Sissepääsu lähedal lebas selili nende ema jälk, raske kere, kohutav kihvadega suu laiali, emise nisade sarnased väikesed jätked ülespoole, ja need viimased olid tema hiljuti piimast võõrutatud pesakonna toitmisest lõdvaks veninud ning tumepunaseks tõmbunud. Kõik need ebamaisena tunduvad olevused olid ilma riieteta. Ruumis oli endiselt tunda iiveldamaajavat lehka, mis ikka veel tasapisi avatud uksest välja hõljus. Üle kogu ruumi lebasid kuhjade ja hunnikutena jälgid toidujäätmed.
Noor Jed oli esimene, kes nõustus kõige meelsamini minu ettepanekuga, et need õudused tuleks kiiresti maha matta, et meie nelja poolt tuleks toimunule peale tõmmata kindel vaikuseloor ja kinnitada igavesti meie vaikimist mis tahes kuuldustest nende õõvastavate olevuste kohta, mida me tol ööl näinud olime. Just noor Jed organiseeris need kolm kaevamissalgaks, mis lukustamata surnuaiakuurist hauakaevamistarbed kohale tõi.Me töötasime vaikides nii kiiresti, kui suutsime. Alles siis, kui olime kiirustades loopimas lahtist mulda selle peale, mille me olime üsna suurde valmiskaevatud auku visanud, kuulsime automootori mürinat, mis mäenõlva pidi lähenes, ja pidasime esimese pausi. Kuulatasime.
«See on doktor Merritti auto,» ütlesin mõnevõrra kergendust tundes. Heitsin pilgu oma käekellale. See näitas veerand tundi üle südaöö.
Meile neljale, kes me seal labidatele nõjatusime, kordas doktor Merritt osaliselt lugu Pärsia hauakääbaste ajaloost, kõneles veidi sellest, mida ta teadis nendest salapärastest, poolmüütilistest olevustest, kes elavad peaaegu unustatud iidsete matmispaikade hauakambrites, laibasööjatest, kes ikkagi eelistavad elavate liha, vargsi vilksavatest kogudest, kes lasti maha, kui neid märgati – muistses, salapärases Pärsias…
Ma jätsin oma auto kolmikule, et nad saaksid koju sõita, kui noor Jed lubas selle hiljem hommikul mulle garaaži ära tuua, ja sõitsin koos doktor Merrittiga koju.
«On veel üks asi, mida ma sulle ei rääkinud,» ütles Tom, kui me voogavas kuukumas mööda looklevat mägiteed allapoole