raugast tolasse, kes ta oli ka enne.»
«See võtab kogu loo väga täpselt kokku,» nõustus doktor Pelletier. «See, Canevin, ma pean silmas – sedasorti asi on selle Arthur Carswelli sünge loo tõeline alguspunkt.»
«Sa tahad siis öelda, et…» segasin Pelletier’le meeletut uudishimu tundes vahele. Mul polnud varem aimugi, et selle juhtumiga on seotud vodu.
«Ma tahan öelda, et Arthur Carswelli esimene arusaam, et temaga on midagi tõsiselt valesti, oli just nimelt taoline «seestumus», mida sa praegu kirjeldasid.»
«Aga… aga…» vaidlesin vastu. «Ma sain varem aru ja mul polnud põhjust kahelda, et see oli kirurgiline küsimus! Sa ise just äsja ei tahtnud mulle sellest rääkida, sest põhjuseks olla…»
«Täpselt nii,» sõnas doktor Pelletier rahulikult. «See oligi kirurgiline küsimus, aga nagu ma ütlesin, see algas suuresti samamoodi nagu selle vana neegri keha «hõivamine» Ogoun Badagrise või ükskõik millise kuratliku jumaluse poolt, kes seal juhtus parajasti olema, täpselt sel moel, nagu sa ise ütlesid, mis on sinusugustele asja uurinud meestele hästi tuntud ja täpselt sel moel, nagu Seabrook oma raamatusse üles tähendas.»
«Olgu,» sõnasin, «jätka siis nii, nagu ise tahad, Pelletier. Annan oma parima, et vaikselt kuulata. On sul midagi selle vastu, kui ma aeg-ajalt mõne küsimuse esitan?»
«Üldsegi mitte,» lausus doktor Pelletier vastutulelikult, sättis end minu hiina korvtoolis veelgi sügavamale, süütas uue sigareti ja jätkas: «Carswell oli viinud end väga põhjalikult kurssi Haiti sisemaa maokultusega, kõige sellega, mis sulle nii hästi tuttav on ja millest tõenäoliselt kirjutati esimest korda Seabrooki raamatus, vähemalt inglise keeles. Ta oli näinud kogunemisi ja «ristimist», kukkede, kitsede ja härja ohverdamist, kummardajate orgiaid, kuulnud rata-trummide rütmi ja kõminat – kogu seda kummalist, arusaamatut, üsna totra välise küljega, ent pealispinna all mõrtsukalikku «Mao» kultust, mille dahomeelased vanale Hispaniolale, praegusele Haitile ja Dominikaani Vabariiki kaasa tõid.
Ta oli seal elanud, nagu sa ehk oled kuulnud, mitmeid aastaid. Ta läks sinna üldse seetõttu, et kodus pidasid kõik teda saamatuks tüübiks. Ta teenis seal üsna hästi, elatudes millestki, mida keegi teine peale temasuguse omapärase mõtteviisiga tüübi poleks osanud ette võtta – küttis Léogane’i soodes parte, kuivatas need ära ja saatis siis New Yorki ja San Franciscosse, Ühendriikide kahte suuremasse Hiinalinna!
«Saamatu» tüübi kohta oli Carswell ka eriliselt klanitud välimusega, selle väljendi britilikus tähenduses. Ta oli üks neist tüüpidest, kes oli alati raseeritud, puhas, äsja kammitud, isegi nendes üpris karmides Léogane’i soolasoode elutingimustes ja arvestades tema igapäevast tegevust, milleks oli partide laskmine ja kuivatamine. Sellistes oludes võib inimene muutuda üsna hooletuks ja kõigele käega lüüa – kaugel kodust ja taolistest meelelahutustest, nagu neid leidub näiteks Port au Prince’is.
Kui ma temaga esimest korda seal Port au Prince’i haiglas kohtusin, nägi ta tegelikult välja, nagu oleks äsja jahtlaeva pardalt maha astunud, ja see juhtus vahetult pärast üpris ebaharilikku üleelamist, mis oleks peaaegu igaühe tasakaalust välja löönud.
Aga vana Carswelli mitte. Nii see tõesti oli. Ma räägin temast kui «vanast Carswellist», Canevin. Aga see on pigem selline sõbralik vorm. Ta oli tollal kusagil neljakümne viie ringis, saad aru, see oli kahe aasta eest, ja lisaks sellele, et ta oli laitmatus vormis ja korralikult kammitud, nägi ta välja veel ka kuidagi üllatavalt noor. Üks neid nägusid, milles peegeldub elukogemus, aga ka filosoofilisus. Kortsud tema näol olid head kortsud, kui sa saad aru, mida ma mõtlen – hea tuju ja julguse kortsud, mitte liiderlikkuse, mitte masenduse kortsud, polnud mitte mingisugust lodevust, mida võib näha isegi suhteliselt noorte rannakorilaste nägudel. Ei. Kui ta seal haiglas peaaegu lustlikul ilmel minu kabinetti astus, polnud tema olemuses märgata midagi muud peale elus hästi edasi jõudva ameeriklase, oma ala asjatundja, kes võis olla, nagu ma ütlesin, äsja jahtlaeva pardalt kaldale astunud.
Ja ikkagi… püha jumal, Canevin, see lugu, mida ma kuulda sain…!»
Mereväearst, nagu ta oli, teeninud Haitil, Nicaraguas ja Hiina korpuses, tõusis doktor Pelletier sellel kohal peaaegu närviliselt püsti ja kõndis mu terrassil edasi-tagasi. Siis ta istus ja süütas uue sigareti.
«Eksisteerib, Canevin…» sõnas ta mõtlikult ja otsekui sõnu hoolikalt kaaludes. «Mitmete teiste seas eksisteerib mõnevõrra «metsik» teooria pahaloomuliste kasvajate kohta, mille keegi hulk aastaid tagasi sõnastas. Meditsiiniala inimeste hulgas ei ole see kunagi suurt toetust leidnud, aga vähemalt tuleb tunnustada selle originaalsust ja – see oli midagi uut. Nende asjaolude tõttu läks see teooria siiski liikvele ja on neid – nii meditsiinieriala sees kui väljas –, kes usuvad sellesse ikka veel. See seisneb selles, et kehakoes on teatavad tuumad, teatavad tihendused, mis on teatavatel inimestel… saad aru, mitte üldiselt, vaid mõnedel puhkudel… säilinud… et sellele kohutavale haigusele vastuvõtlikel inimestel jäid mõned kohad organismis sünnieelses faasis täielikult või normaalselt välja arenemata, kui ma ikka selgelt väljendan.
Selle hüpoteesi kohaselt põhjustab kasvajaid see või teine ebaharilik mõjutus, näiteks võib ootamatu raputus, muljumine, jalahoop, rusikalöök, kukkumine või ükskõik mis tekitada trauma, see tähendab füüsilist vigastust ühele neist fookussõlmedest, ja väike ainetihendus hakkab kasvama ning tõrjub kõrvale seda ümbritseva normaalse koe.
Üks vastuargument sellele teooriale on, et eksisteerib vähemalt kahte tüüpi tuntud ja teaduslikult uuritud kasvajaid: kartsinoom, mis omakorda jaguneb kaheks liigiks, pehmeks ja kõvaks kartsinoomiks, ja sarkoom, mis on pehme kehand ja tuntud rahva hulgas «kasvajana». Loomulikult on need kõik «kasvajad», teatavat liiki kasvajad, pahaloomulised kasvajad. Mis aga annab sellele teooriale, millest ma just rääkisin, mõningast usaldusväärsust, on pahaloomulisus, kasvav element. Sest mis iganes poleks ka see algne põhjus, nad kasvavad, Canevin, ja see on hästi teada, ning seletus, mida ma mainisin, annab kasvamisele põhjenduse. «Pahaloomulisus» on tegelikult see, et kasvajal oleks nagu omaenda iseseisev elu. Kõike seda sa tõenäoliselt tead?»
Noogutasin. Ma ei soovinud vahele segada. Ma sain aru, et sel teaduslikul kõrvalepõikel peab olema midagi pistmist Carswelli looga.
«Nii,» jätkas Pelletier, «pane tähele ühte asjaolu, Canevin. Ma esitan selle hoopis küsimuse vormis nõndaviisi: millist sorti või tüüpi vodu-kummardajasse nende jumalused sisse poevad – sinu enda kogemuse põhjal –, mida sa ütleksid?»
«Ebanormaalse, nõdra vanamehe või vana naise sisse,» ütlesin aeglaselt ja mõtlikult, «või lapse või siis idioodi sisse. Idioote, raugaealisi naisi, arengupeetusega lapsi, «külahulle» ja muid taolisi arvatakse kogu Euroopas mingil imelikul põhjusel jumalaga – või saatanaga! – ühenduses olevat. On ammu juurdunud talupoegade usk, isegi muhameedlaste hulgas, et ullike või debiilik on «jumalast puudutatud». Taoline mõtteviis on kujunenud erakordselt kindlaks usuks.»
«Just nimelt!» hüüatas Pelletier, «ja, Canevin, mine veel kord tagasi selle Seabrooki näite juurde, millest me rääkisime. Missugune inimtüüp oli «seestunud»?»
«Tudisev vanamees,» ütlesin mina, «ilmselgelt raugaealine ätt.»«Taas kord on sul õigus! Pane nüüd tähele kahte asja. Esiteks tunnistan ma sulle, Canevin, et see teooria, mida ma sulle äsja kirjeldasin, pole mulle kunagi eriti imponeerinud. See võib vastata tõele, aga väga vähesed meie eriala tippasjatundjad hindasid seda kõrgelt ja mina järgisin seda negatiivset suhtumist ega arvanud nendest seisukohtadest palju, tegelikult ei mõelnudki neile eriti. Ma arvasin, et teooria algselt välja mõelnud mees lihtsalt kiitleb ja minu jaoks oli teema lõppenud. Aga praegu, Canevin, olen ma veendunud, et see on tõsi! Ja teine asi: kui Carswell astus Port au Prince’i haiglas minu kabinetti, oli esimene, mis ma tema juures tähele panin – saad aru, ma polnud teda kunagi varem näinud – üks kummaline, peaaegu sõnades väljendamatu vastuolu. See vastuolu oli tema lihtsa ja pisut kulunud, kuid puhta ja korraliku riietuse, tarmuka otsekohesuse ja millegi vahel, mida ma oskan kirjeldada vaid kui trullakust. Ta näis olevat heas