ja vahepeal jutustas Carswell mulle oma loo.
Tundub, et ta oli seal Léogane’is end neegrite ja partide keskel kenasti sisse seadnud. Carswelli-taoliste vaimsete ja füüsiliste võimetega mees võib seitsme aastaga ükskõik kus päris kaugele jõuda. Tal oli õnnestunud oma pardikuivatustööstus päris kenasti käima saada, sest ta oli palganud viis või kuus kohalikku oma väikesesse puidust «vabrikusse», ehitanud ümber maja, mille oli sinna saabumise järel võileivahinna eest ostnud, kogunud kohalikku antiiki lisaks sellele, mis ta ise oli kaasa võtnud, kujundanud endale vanamoodsalt veidra, poissmehetüüpi elamise, ja mis põhiline, ta võeti kohalike mustanahaliste poolt väga hästi omaks. Peaaegu juhuslikult sain ma tema käest teada – tal ei olnud jutustamisannet ja ma pidin talle päris palju küsimusi esitama –, et ta oli viinud end kurssi vodu-värgiga ja ka ise selles osalenud. Niipalju, kui mina aru sain, polnud peaaegu ühtegi selle nüanssi, millega ta poleks tuttav olnud, see tähendab, kui välja arvata «la chèvre sans cornes» – tead küll, ilma sarvedeta kitse ehk inimese ohverdamine, mida mõnikord tähtsamate sündmuste puhul läbi viidi. Tegelikult eitas ta veendunult, et voduistid sellega üldse tegelevad, ütles, et see on laimav kuulujutt, et nad ei tee sellist asja kunagi, kui välja arvata eelajaloolistel aegadel Aafrikas, Guineas.
Aga polnud ühtegi asja, mida ta poleks selle teema kohta põhjalikult teadnud ja sealjuures oma silmaga näinud. See mees oli kohalike uskumuste, tavade ja riituste elav entsüklopeedia. Ta oli tuttav nende kõnepruugi iga väiksemagi nüansiga. Ta polnud, nagu ta alguses ütles, vähimalgi määral «metslaseks muutunud», ent oma Valge Mehe väärikusest kübekesegi võrra loobumata kõik selle põhjalikult omandanud.
See toob meid konkreetse juhtumi juurde, mis oli tema arvates põhjustanud tema tuleku meie juurde Port au Prince’i haiglasse.
Selgus, et tema sarkoom polnud talle praktiliselt kunagi vaevusi tekitanud. Peale selle, et ta märkas kasvaja väga aeglast suurenemist aastast aastasse, ütles ta, et «muidu poleks teadnudki, et ta mul olemas on». Teisisõnu, see ei valutanud kunagi ega vaevanud teda muul moel peale selle, et ta lihtsalt teadis, et see õnnetu asi tal kõhus elab, kasvab seal ja viib teda tasapisi lähemale lõpule, mille kohta New Yorgi arstid olid hoiatanud.
Siis – vaid kolm päeva enne tema haiglasse tulekut – oli ta ühel õhtupoolikul oma koduaias merikarpidest rada mööda värava poole astudes ootamatult teadvuse kaotanud. Viimane asi, mida ta mäletas, oli see, et ta oli tol hetkel jõudnud umbes nelja sammu kaugusele väravast. Teadvusele tulles oli ümberringi hämar. Ta oli tõstetud omaenda maja ees terrassil suurde tooli istuma ja esimese asjana märkas ta, et tema sõrmed, sealhulgas pöidlad, olid hellad ja valutasid kõvasti. Järgmise asjana märkas ta, et piki terrassi serva, maja ees hoovis ja piki tema krunti teest eraldava heki äärt olid süüdatud lõkked, ja nende leekide valguses tungles sõna otseses mõttes sadu neegreid. Need olid kogunenud tema ümber ja valdavalt nad põlvitasid, neid jätkus nii rõdule kui alla õue peale, muist heitsid end kõhuli maha, ümisesid palvelaule ja raputasid endale mulda ning liiva pähe. Ja kui ta tahtis tooli seljatoele nõjatuda, tegi miski ta kaelale haiget, ja talle tundus, et ta peaaegu lämbub kaelavõrudest, helmenööridest, kuld- ja hõbemüntidest kokku pandud kaelaehetest ja muudest esemetest, mis olid talle üle pea kaela riputatud. Tema kõikidesse sõrmedesse olid torgatud kullast ja hõbedast sõrmused, mõned pressitud nii tugevasti, et verevarustus näis olevat peatunud.
Tundes hästi nende uskumisi, sai ta aru, mis oli temaga juhtunud. Ta arvas, et oli mööda jalgrada õuevärava poole kõndides tõenäoliselt minestanud, ehkki taoline asi polnud tema puhul üldsegi tavaline, ja mustad olid arvanud, et ta on «seestunud», nagu ta oli näinud korduvalt mustanahalisi, peamiselt lapsi, vanu mehi ja vanu naisi ning nõrgamõistuslikke samal moel «seestuvat». Ta teadis, et nüüd, kus ta oli toibunud sellest, mis iganes temaga juhtunud oli, peaks «kummardamine» lõppema ja kui ta istub vaikselt ning talub ära kõik, mis temaga tehakse, lahkuvad neegrid kohe ja jätavad ta rahule, kui nad saavad aru, et ta on jälle «tema ise». Pärast seda saab ta mõningast kergendust ebamugavast olukorrast, ära võtta kaelavõrud ja sõrmused ning leiab ehk veidi privaatsust.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.