ja jättes ta nagu nõelasilmast tulnud valgele drellriidest kuuele kahe väga määrdunud käe jäljed. Seejärel, kui Morley väänas end kättki tõstmata sõnatult mehe haardest välja, tõstis suurt kasvu tümikas lahtise käe ning andis sellega vastu Morley nägu kõlava löögi.
Kõik toimunu ei võtnud loomulikult rohkem aega kui vaid mõne sekundi. Aga mul jätkus aega – ja jäi ülegi – märgata ootamatut puna ning minu arvates pretsedenditut vihahoogu Morley näol, jäi aega panna tähele tema võimsate musklite kiiret kokkutõmbumist ning tema pika parema käsivarre äkilist pingestumist ja korralikult hoolitsetud sõrmede paindumist otse mu silme ees jõuliseks rusikaks, ootamatut välgatust tema sügavates tumepruunides silmades ja siis, siis… ma suutsin vaevu omaenda kahte silma uskuda – Williamson Morley kõmpis oma kahel suhteliselt laial jalal lihtsalt minema, jättes maha vastase, kes oli teda näkku löönud, jättes maha meid teisi, kes me seisime seal väga ebameeldivas positsioonis väikese grupina maja nurga juures. Ja siis… jah, lõikas komandör Andersoni otsusekindel kõuehääl läbi sekundiks tekkinud hämmeldunud vaikuse. Anderson kasutas ära seda psühholoogilist olukorda, et neid distsipliini unustanud madruseid korrale kutsuda. Ta kostitas neid taolise sõnavaraga, mis ei jäänud nende omale sugugi alla. Ta sõimas nad korralikult läbi ja sattus üha enam hoogu.
Andersoni käitumine jahmatas neid ja mitmel vajus tema uskumatu sõimamisoskuse peale suu lahti ning varsti ilmus nurga tagant välja kaldapatrulli rühm, kumminuiad käes. Ja selle asjaliku ning täiesti kaine grupi armulikku hoolde me nad jätsimegi.
Me kõndisime edasi sõnagi vahetamata, Morley käitumine domineeris ilmselgelt meie kõigi mõtteis, otsekui oleksime viis elavat reklaamplakatit, tema andeksandmatult argpükslik käitumine kirjutatud suurte tähtedega nii rinna- kui seljaosale.
Me leidsime ta leitnant Sankersi kodu ukse juurde viiva tõeliselt kaunite rauast sepistatud käsipuudega keerdtrepi jalamilt. Me läksime koos trepist üles ja kui olime sees mütsid peast võtnud ning «halli» ehk elutuppa astunud, tekkis äkki nii ebamugav vaikus, et see ületas kõik varasemad piinlikkushetked, mida ma elus kogenud olin.
Näiteks mina ei oleks isegi oma elu päästmiseks suutnud ainsatki sõna lausuda, näis, et ma ei suuda isegi Morleyle otsa vaadata. Samuti jooksis mu peas poolsosinal öeldud raskesti arusaadav lause, mida olin kuulnud ühe kohaliku St Thomase neegri suust, kes oli meie ründamist ja Morley häbiväärset taganemist pärast näkkulöömist sealtsamast kõrvalt pealt näinud. See elatanud neegrinaine pomises oma segases dialektis endamisi: «Sii miis püia peasta uma inge, oijah – annass jummal talle jäksu kinlass jäiä!»
Ja kui me siis seisime seal ja vaikus rõhus nii tugevasti, et muutus juba väljakannatamatuks, hakkas Morley, kes polnud jumalakartliku vanaeide märkust kindlasti kuulnud, oma pehmel sügaval baritonhäälel rääkima ja ütles meile midagi, mis kinnitas täielikult vanaeide sõnade sisu.
«Loomulikult te imestate mu käitumise üle, sõbrad. Ma pole kindel, et isegi Canevin aru saab! Vaadake, ma olen oma elu jooksul lubanud endale kolm korda tõsiselt vihastuda ja viimasel korral võtsin ma vastu otsuse, et mitte miski, mitte ükski asi siin maailmas, mitte miski mõeldav ei vii mind enam endast välja! Täna hommikul, härrased, meenus see mulle veel õigeaegselt, ehkki väga napilt. Vaadake, eelmisel korral tähendas see mulle kolme nädalat piinavat ärevust ja see peaaegu murdis mu, kui ma ootasin, kas see jõhkard, keda ma olin löönud, läheb looja karja või jääb ellu – see oli komplitseeritud luumurd – ja enda arvates ma ainult koputasin teda kergelt! Vaadake!» Enda ümber pilku heites nägi ta viie kuulaja nägudel ühesugust mõistmatust.
Ja sirutades ühe ebaharilikult pika käe välja, võttis ta seinalt sinna riputatud sepistatud rauaga vana musketi, ilmselt ühe Sankersi möbleerituna üüritud kodu dekoratsiooni, ja murdis ilma silmanähtava pingutuseta kaba luku ja toru lähedalt kahe käe vahel pooleks ja seejärel, samuti ainult käsi kasutades, võtmata isegi põlve abiks, mis oleks taoliste asjade puhul toetuseks loomulik koht, väänas ühe liigutusega tugeva raudtoru täisnurka.
Ta seisis seal ja näitas meile tema teo tulemusena tekkinud kummalist eset, ning kui me seal niimoodi vaikides lummatult seisime, väänas Williamson Morley püssitoru üheainsa heraklesliku liigutusega, mis pani veresooned ta laubal tugevasti paisuma ja pressis higitilgad näole, kus suure tümika käejälg paistis nüüd karmiinpunase laiguna, taas enam-vähem otseks ning asetas selle Sankersi elutoalauale.
«Kas te ei arva, et parem on nii, nagu on,» küsis ta vaikselt, lüües käsi vastakuti tolmust puhtaks, «selle asemel, et tõenäoliselt tappa see Limehouse’ist pärit võllaroog – võib-olla isegi kaks või kolm tükki, kui teised oleksid appi tulnud?» Seejärel, mõnevõrra muutunud toonil, kus võis tajuda ka vaevumärgatavat ägedust: «Ma arvan, et te peate minuga nõustuma, härrased!»
Arvatavasti olime selle loomaliku jõu demonstreerimisega, mille tunnistajateks olime äsja olnud, nii naeruväärseks tehtud, et tahtsime kõik sellest olukorrast pääseda. Sankers, kes oli meie ajutine võõrustaja, reageeris kõige kiiremini.
«Püha taevas!» karjatas ta. «Loomulikult… või… isegi väga! Jumala eest! Püha taevas! Nende käte all oleks sellest tümikast ainult kondipuru järele jäänud!»
Ja siis ühinesid kõik ülejäänud innukalt selle seisukohaga. See oli meie kõigi poolt absoluutne, peaaegu valulik pööre emotsioonides. Mina, kes ma olin tundnud Morleyt peaaegu terve elu, olin tema sõnumi ivast juba siis enam-vähem aru saanud, kui ta polnud seda veel tegudega demonstreerima hakanud – umbes siis, kui ta sirutas käe seinale vana musketi järele. Ma lihtsalt püüdsin ta pilgu ja asusin silma pilgutades mõttes tema poolele, et astuda vastu teiste igasugusele võimalikule vastupidisele järeldusele.
Loomulikult oli toimunu kahekümne nelja tunni jooksul kulutulena levinud üle terve St Thomase, musta, valge ja «värvilise» St Thomase, ja inimesed hakkasid tänaval päid pöörama ning talle järele vaatama, nagu neegrid olid teinud tema saabumisest alates, mil iganes Morley neist möödus.
Mul oli raske mitte märgata, kuidas mu oma majapidamises töötavad inimesed reageerisid sellele uuele informatsioonile samas majas viibiva võõra füüsilise tugevuse kohta, niipea kui see suust suhu leviv lugu oli teenijaskonna tumedanahaliste liikmeteni jõudnud. Stephen Penn, majaülem, ei vaadanud nüüd enam peaaegu kunagi Morley poole, välja arvatud viisil, mida Lääne-India saarestiku neegrite hulgas tuntakse «silmade lõikamisena», mis tähendab vilksamisi kõõrdpilku. Esmeralda, mu erakordselt jumalakartlik kokk, näis oma ülistuslaule ja sagedasti pomisetud palveid, mis tema tööga pidevalt kaasas käisid, nüüd hoopis valjemini kuuldavale toovat. Ja kui mu kohaliku pesunaise väike jõmpsikas märkas teda kõndimas üle kivisillutisega hoovi läänepoolse suure toa ukse juurde, kerkis selle süsimusta lapse ainuke riidehilp tema selja taga tekkinud tuules maapinnaga paralleelseks, kui ta kihutas meeletult köögi ja pääsemise poole!
Kokk Esmeralda oli tegelikult see, tänu kellele tekkis olukord, mis selgitas nii Morley isa põlgust poja vastu kui ka tema surnud naise ilmselget hirmu ning iga St Thomase neegri, kellega olin näinud Morleyt kokku puutumas, reaktsioonide mõistatust. Lahendus saabus mitte kaua pärast näitlikku etendust leitnant Sankersi majas tol hommikul, kui toimus konflikt meremeestega.
Esmeralda oli parajasti valmistamas kookoseõli, see on protsess, mille juurde kuulub Lääne-India saartel ka hiigelsuure pajatäie vee keetmine. See tegevus, mis toimus õues ja mille juures valvas pidevalt minu kokk, oli vahedega jätkunud juba paar päeva. Keeva vee sisse viskas Esmeralda mitu pannitäit kookospähkli koprat, küpsetest pähklitest välja kougitud valget säsi. Pärast seda, kui õli oli välja keenud ja vee pinnale kerkinud, korjati see töötlemata produkt pinnalt ära ning patta kallati koprat juurde. Lõplik töötlemine toimus majas sees ja palju väiksemas pajas, kus vee pealt riibutud õli «keedeti läbi» kohaliku rafineerimisprotsessi reeglite järgi.
Just selle töötlemise viimase faasi käigus juhtus selline asi, et Esmeralda lasi mingil viisil, mille üksikasjalik ülevaade mul lõpuks saamata jäigi, õlil põlema süttida ja leekide kustutamiskatse käigus süttis lisaks veel ka tema kleit. Tema läbilõikava karjumise peale, mis väljendas rohkem hirmu kui valu, sest põlev õli ei jõudnud tegelikult õnnetu