href="#n4" type="note">4
Ent see oli alles Žukovi murede algus. Veebruaris 1947 heideti ta „parteivastase suhtumise” ettekäändel kommunistliku partei keskkomiteest välja. See kohutas Žukovit ja ta palus Stalinilt erakohtumist, et diktaator puhastaks ta nime. Stalin eiras teda ja Žukovivastane kampaania jätkus. Juunis 1947 sai Žukov noomituse, sest ta oli andnud augustis 1945 Berliini külastanud lauljannale Lidia Ruslanovale sõjamedali. Varsti pärast seda arreteeriti Ruslanova ja tema abikaasa kindralleitnant V. V. Krjukov ning pandi vangi. „1947. aastal kartsin ma iga päev vahistamist,” meenutas Žukov hiljem, „ja mul oli pesukott valmis pandud.”5
Järgmine rünnak oli veelgi kurjakuulutavam: hakati uurima, missugust sõjasaaki oli Žukov Saksamaalt ära vedanud. Parteikomisjoni ettekande põhjal oli Žukovi kokkuriisutud trofeede hulgas 70 kuldehet, 740 hõbeeset, 50 vaipa, 60 maali, 3700 meetrit siidriiet ja ilmselt professionaali (noorpõlves oli ta olnud köösner) pilguga hinnatud 320 karusnahka. Žukov nimetas neid kingitusteks või väitis, et on esemed oma raha eest ostnud. Kuid komisjon pidas tema selgitusi valelikeks ja põiklevaiks ning otsustas, et teda ei tarvitse küll parteist välja heita, kuid ebaaus röövsaak tuleb üle anda riigile. Jaanuaris 1948 määrati Žukov Uurali sõjaväeringkonna ülemaks ja saadeti Sverdlovskisse.6
Järgmise karistusena muudeti Žukov otsekui olematuks: tema nimi kustutati Suure Isamaasõja ajaloost. 1945. aasta võiduparaadi maalidel teda ei kujutatud. 1948. aastal loodud Moskva kaitsmise tõsielufilmis näidati Žukovit ainult vilksamisi. 1949. aasta suurel panoraam-maalil, kus Stalin ja tema tähtsamad kindralid kavandavad suurt vasturünnakut Stalingradi all, pole Žukovit kuskil näha.
Ent juba oktoobris 1949 oli märgata vihjeid Žukovi võimalikust rehabiliteerimisest. Sel kuul avaldas Pravda marssal F. I. Tolbuhhini nekroloogi, mis kandis ka Žukovi allkirja.7 1950. aastal valiti Žukov koos mitme teise kõrge sõjaväelasega NSV Liidu Ülemnõukogu saadikuks. 1952. aastal avaldatud ametliku „Bolšaja Sovetskaja Entsiklopedija” teises väljaandes oli Žukovi kohta lühike, kuid ülistav artikkel, milles rõhutati tema olulist osa Stalini strateegiliste sõjaplaanide realiseerimisel.8 Oktoobris 1952 oli Žukov partei 19. kongressi delegaat ning ta valiti taas keskkomitee liikmekandidaadiks. Millegipärast Žukov uskus, et Stalin määrab ta peagi kaitseministriks.9
Märtsis 1953 Stalin suri ning Žukov seisis diktaatori riiklikel matustel sõjaväelises auvalves.10 Uue, Stalini-järgse Nõukogude valitsuse üks esimesi samme oli Žukovi määramine asekaitseministriks. Žukovi rehabiliteerimine jätkus kiires tempos. Veebruaris 1955 nimetas Stalini järel parteijuhiks saanud Hruštšov ta kaitseministriks. Juulis 1955 osales Žukov Nõukogude delegatsiooni liikmena Genfis korraldatud Suurbritannia, Prantsusmaa, Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide esimesel sõjajärgsel tippkohtumisel. Seal sai ta taas kokku ja vestles president Dwight Eisenhoweriga, keda ta tundis juba sõja järel Berliinis teenimise ajast. „Kas kahe vana sõjamehe sõpruse toel võiksid leeveneda USA ja Venemaa vahelised pinged?” arutas ajakiri Time.11
Kaitseministrina sai Žukovist Nõukogude Liidus tähtis avaliku elu tegelane, kellest kõrgem oli ainult Hruštšov. Juunis 1957 nurjati suuresti just tänu Žukovile katse Hruštšov kukutada, mida üritas karmi käe rühmitis eesotsas endise välisministri Vjatšeslav Molotoviga. Žukovi õnnetuseks nägi Hruštšov tema uljas võitluses Molotovi vastu poliitilist ohtu ka enda jaoks. Oktoobris 1957 süüdistati Žukovit salasepitsuses, nagu kavatseks ta õõnestada kommunistliku partei osatähtsust relvajõududes. Žukovi kõige agaramate süüdistajate hulgas oli palju neidsamu kindraleid ja marssaleid, kellega ta oli sõja ajal koos teeninud. Hruštšov tagandas Žukovi kaitseministri kohalt ning märtsis 1958 saadeti ta 61-aastasena, seega suhteliselt noorena, relvajõududest erru.
Seejärel kuni Hruštšovi valitsemisaja lõpuni langes Žukovile osaks samasugune saatus, nagu ta oli talunud Stalini põlualuse aastail. Tema nimi kustutati ajalooraamatutest. Näiteks 1960. aastal hakkas partei publitseerima mahukat paljuköitelist Suure Isamaasõja ajalugu, milles Žukovit vaevu mainiti, kuid see-eest liialdati Hruštšovi osatähtsusega.12 Žukovi kui põlualuse seisundit tunnistas ka tema isoleerimine välismaailmast. Kui ühendriiklasest kirjanik Cornelius Ryan külastas 1963. aastal Nõukogude Liitu, et koguda Berliini lahingust raamatu kirjutamiseks materjale, siis oli Žukov ainus Nõukogude marssal, kellega tal ei lubatud kohtuda.13
Žukov leidis lohutust memuaaride kirjutamisest. Tema kui kirjaniku eeskuju oli Winston Churchill, kelle Teise maailmasõja memuaarajalugu oli ta lugenud 1950. aastatel, mil see vene keelde tõlgitud teos sai Nõukogude Liidus kättesaadavaks vaid piiratud isikuteringile. Selle raamatu kirjutamisel juhindus Churchill motost, et ajalugu toetab teda, sest tema ise kirjutas selle ajaloo! Näib, et Žukov lähtus samasugusest põhimõttest, sest tema memuaarid polnud mõeldud ainult isiklike vaadete väljendamiseks, vaid ka Hruštšovi-meelsetele kriitikutele vastamiseks ning nende väidete kummutamiseks isegi siis, kui see tähendas ajaloodokumentide moonutamist oma huvides.
Seni kuni Hruštšov püsis Nõukogude Liidu tipus, polnud Žukovi memuaaride kirjastamiseks vähimatki võimalust. Kui tütar Ella küsis, miks ta siis sellega vaeva näeb, vastas Žukov, et ta kirjutab sahtlisse. Ent oktoobris 1964 tõugati Hruštšov võimult, misjärel algas Žukovi kui tähtsa väejuhi rehabiliteerimine. Eriti tähendusrikkaks osutus tõik, et Nõukogude ajakirjanduses hakati jälle avaldama Žukovi artikleid, sealhulgas neidki, milles ta kirjeldas Moskva, Stalingradi, Kurski ja Berliini lahingut.
Žukovi teine rehabiliteerimine taassütitas läänes huvi, mis oli pärast tema kaitseministri kohalt tagandamist mõnevõrra vaibunud. USA ajakirjanik ja ajaloolane Harrison E. Salisbury publitseeris 1969. aastal Žukovi artiklite omavolilise tõlke raamatus „Marshal Zhukov’s Greatest Battles” („Marssal Žukovi kuulsaimad lahingud”). Selle teose eessõnasse on kätketud Salisbury tuntud kirjeldus Žukovist kui „kahekümnenda sajandi massisõja väejuhikunsti meistrist”.14 Enamik retsensente on sellega päri. Inglise tuntuim Punaarmee asjatundja John Erickson väitis ajalehes The Sunday Times, et „kahekümnenda sajandi seni suurim sõjamees on Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov. Lihtsamalt öeldes on ta väejuht, kes ei kaotanud ainsatki lahingut… Üsna pikka aega ülistasid Saksa kindralid oma saavutusi… kuid nüüd on marssal Žukovi kord. Võib-olla ilmus ta avalikkuse ette hilinemisega, kuid viimane sõna kuulub temale.”15
Aprillis 1969 ilmusid Žukovi nägusas köites memuaarid, milles oli värvitrükis kaarte, samuti sadu fotosid, millest mõni pärines Žukovi isiklikust arhiivist.16 Nõukogude Liidus äratasid need suurt huvi. Esimene trükk 300 000 eksemplari müüdi kiiresti läbi. Neile järgnes veel miljoneid, peale selle sadu tuhandeid eksemplare mitmesse keelde tõlgituna. Tema memuaaridest sai peagi kõige mõjukam Suure Isamaasõja isiklikku laadi ülevaade ja nõnda on see jäänudki.
Žukovile polnud antud kogeda oma Suure Isamaasõja memuaarajaloo lahingu triumfi. 1974. aastal, mil avaldati tema memuaaride täiendatud väljaanne, oli ta juba elavate hulgast lahkunud.17 1968. aastal oli Žukovil olnud ränk insult, millest ta enam kunagi täielikult ei toibunud. Tervisehädasid süvendas veelgi stress, mida põhjustas tema teise naise Galina haigestumine vähki. Pärast seda, kui neljakümne seitsme aastane Galina novembris 1973 suri, halvenes Žukovi tervis kiiresti. Juunis 1974 heitis seitsmekümne seitsme aastane väejuht Kremli haiglas hinge.
Žukovi matused olid kõige suurejoonelisem seda laadi kombetalitus Nõukogude Liidus pärast Stalini surma. Nõukogude Armee Keskmajas käis kirstus lamavat Žukovit austamas tuhandeid inimesi. Kui lahkunu 21. juunil Kremli müüri ääres mulda sängitati, oli tähtsaim kirstukandja partei peasekretär Leonid