kuuldut mõttetuseks: „Ta oli kommunist… kui autos oleks olnud ikoon, siis oleksin mina seda kindlasti teadnud.”27 Tütre usust hoolimata pole mingeid tõendeid, et religioossetel veendumustel olnuks Žukovi elus kuigivõrd oluline osa.
Venemaa, kus Žukov sündis, oli määratu suur impeerium, mis hõlmas tuhandete kilomeetrite ulatuses kümmet ajavööndit Varssavist Vladivostokini ning alad Põhja-Jäämerest Kaspia ja Musta mereni. Selle piires elas üle saja rahva ja rahvusrühma, ehkki suurima osa elanikkonnast moodustasid venelased, nagu oli ka Žukov. 1900. aastal elas Venemaal umbes 140 miljonit inimest, enamasti talupojad.
Žukovi sünnipaik Kaluuga kubermangus asus Venemaa tööstuslikus keskrajoonis, mille moodustasid Moskva ja selle ümbruse kubermangud. Erinevalt Lõuna-Venemaa ja Ukraina viljakatest mustmullasteppidest domineerisid tööstusliku keskrajooni maastikul järved, jõed ja neid ümbritsevad metsad, mis kõik pakkusid häid kalastamis- ja küttimisvõimalusi – see oli Žukovile igati meelepärane harrastus –, kuid ei sobinud eriti maaviljeluseks. Peamiselt kasvatati lina ja aedvilju, mitte teravilja, kusjuures suurema osa talutööst tegid naised – nagu ka Žukovi ema, sest paljud tööstusliku keskrajooni mehed pidasid mitmesuguseid muid ameteid, tegelesid ka kauplemisega või siirdusid hoopis tööle Moskvasse, mis lausa kubises küladest tulnud kaasmaalastest.
Kahekümnenda sajandi algul toimus Venemaa talupoegade elus kultuurirevolutsioon, sest maal oli levimas algharidus. Enamasti asutati kool igas külas, sõltumata selle suurusest. Sellest oli kasu ka Žukovil, kes lõpetas algkooli kõik kolm klassi, ehkki suurem osa talupoegi leppis laste kahe õppeaastaga. See osutab, et Žukovi vanemad võisid küll olla vaesed, kuid nad mõtlesid poja tulevikule. Žukov pidas kogu elu haridust inimese arengut soodustavaks asjaoluks ning rõhutas seda ka oma perekonnas.
Ehkki Žukovi isa Konstantin oskas ametit, polnud tal kunagi piisavalt tööd. Seega elas Georgi lapsepõlves rusuvas vaesuses, mis oli vene talupoegade tavaline saatus isegi siis, kui elati suhteliselt arenenumas tööstuslikus keskrajoonis.
Välimuselt sarnanes Georgi emaga ning päris ka tema suure füüsilise jõu – on mainitud, nagu oleks Ustinja jaksanud kanda kaheksakümnekilost viljakotti.28 Emotsionaalselt näis poeg olevat sellegipoolest lähedasem isaga, hoolimata tema sagedastest äraolekutest – või just seetõttu –, kui Konstantin käis Moskvas tööd otsimas. „Ma jumaldasin isa ja ta hellitas mind. Sellegipoolest karistas ta mind ühtepuhku mistahes süüteo eest rihmaga nuheldes ning nõudis andeks palumist. Olin jonnakas ega palunud kunagi, ükspuha kui kõvasti ta mind rooskas. Ühel päeval nüpeldas ta mind nii karmilt, et ma põgenesin kodust ja redutasin kolm päeva naabri kanepipõllul.”29 Ihunuhtlus kuulus ka Žukovi õpipoisiellu ja samamoodi juhtus ka sõjaväes, kuid niisugune kohtlemine ei tekitanud temas trotsi. „Raske elu on parim elukool,” ütles ta tütar Mariale palju aastakümneid hiljem.30
Seitsmeaastane Georgi läks kooli 1903. aastal ning lõpetas edukalt kolm klassi. Poja edu tunnustamiseks kinkis ema talle uue särgi ning isa meisterdas paari saapaid. Peagi otsustas perekond, et Žukov peab minema onu Mihhaili juurde Moskvasse, et hakata seal köösneri õpipoisiks.
Moskva oli Strelkovkast kõigest neljatunnise rongisõidu (praegu kulub selleks pisut üle tunni) kaugusel, kuid noore Georgi meelest erines sealne maailm suuresti sellest, millega tema oli harjunud. Suvel 1908 Moskvasse saabunud Georgit heidutas rahvasumm ning teda jahmatasid kõrged hooned (külas oli kõige kõrgemal majal kaks korrust) ja pöörane elutempo. Teisest küljest elas Moskvas rohkesti temasuguseid inimesi: koolis käinud maapoisse, kel oli selles linnas sugulasi ning kes töötasid seal köösnerite, rätsepate, tislerite või kingseppadena.
Tema onu töökoda asus kesklinnas päris Punase väljaku lähedal. Žukovi tööpäeva pikkus oli kaksteist tundi, kaasa arvatud lõunaaeg. Töö oli raske, seda mitmekesistas ihunuhtlus, mida õpipoistele jagasid nii mees- kui ka naismeistrid, kuid Georgi sai üsna hästi hakkama. Tal oli pealehakkamist, niisiis astus ta haridustee jätkamiseks õhtukooli. Teadlikult kujundatud õppimisharjumus saatis Žukovit tema elupäevade lõpuni. Žukov polnud intellektuaalist väejuht. Pigem oli ta tegudeinimene – praktik, nagu nõukogulased ütlesid. Ta õppis usinalt sõjateooriat, strateegiat ja taktikat ning luges aplalt mitmesugust kirjandust. Tütar Ella sõnutsi oli lugemine Žukovi majas alati olulisel kohal, marssali surmapäevaks oli tema suvemajja kogunenud 20 000 raamatut. Kui riik pärast Žukovi surma suvila taas oma valdusse võttis, läks suurem osa tema kollektsioonist kahjuks vanapaberiks ning ainult mõnisada köidet leidis koha muuseumikogudes.31
Iseõppijast Georgi täiendas oma teadmisi koos onupoja Aleksandriga. Nad õppisid vene keelt, matemaatikat ja geograafiat ning lugesid populaarteaduslikke tekste. Õpiti ka saksa keelt. Isa saatis Aleksandri Leipzigi, et ta omandaks äritegevuses vajaliku saksa keele. Ühtepuhku kodus Moskvas käies leidis ta mahti õpetada seda ka oma nõole.32 Hiljem oli sõjaväelase karjääri valinud Žukovil sellest palju kasu.
Aastaks 1914 oli Žukovi õpipoisiaeg lõppenud ning nüüd teenis ta head raha väljaõppinud köösnerina, kelle käe all töötas kolm poissi. Sellest ajast on pärit tema ja ta ametikaaslaste päevapilt, millel on jäädvustatud nägusalt rõivastatud noored linlased, kes vaatavad kindlalt tulevikku. Teisel fotol, kus Georgi on üles võetud koos Aleksandriga, näeme samuti noormeest, kes on juba oma madalast päritolust üle saanud ning uudses linnakeskkonnas edukalt kohanenud. Kui augustis 1914 poleks puhkenud Esimene maailmasõda, oleks Žukov kahtlemata jätkanud köösnerikarjääri ning rajanud oma äri.
Žukov tunnistab oma memuaarides siiralt, et nooruses ei huvitunud ta poliitikast. Ta mainib, et poliitikaapaatia oli kaasköösnerite hulgas tavaline ning et tema arvates põhjustas seda käsitööliste väikekodanlik, individualistlik meelelaad, mis oli vastuolus proletaarsete tööstustööliste klassisolidaarsusega. Samuti tunnistab ta, et teda mõjutasid Esimese maailmasõja sündmustest tulenevalt Venemaal levinud mitmesugused revolutsioonilised ideed, ning tema meenutused viitavad järkjärgulisele pöördumisele kommunismiusku. Ent peale Žukovi enda tunnistuse pole temas arenenud klassiteadvuse ja võitlusvaimu kohta mingeid muid tõendeid. Ilmselt kujunes tema pühendumine kommunismiüritusele märksa sügavamate kõhkluste kaudu, kui ta sellest hiljem kirjutas. Temast sai küll pühendunud kommunist, kuid pigem juhuslikult kui kindla kavatsusega; seda ei põhjustanud niivõrd sotsialismiilmutus kui sõjaliste ja poliitiliste sündmuste ettenägematud asjaolud. Neist sündmustest kõige mõjukam oli Esimene maailmasõda, mis pani aluse tema sõjaväelase karjäärile.
Esimene maailmasõda puhkes 1914. aasta juulikriisi tagajärjel. Pärast seda, kui Bosnia serblasest natsionalist oli juuni lõpul Sarajevos tapnud Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi (hukkus ka ertshertsogi naine Sophie), mobiliseeris Austria-Ungari väed sõjaks Serbiaga. Kui Austria-Ungari kuulutas 28. juulil Serbiale sõja, siis astus Venemaa oma Balkani-liitlase ja slaavi sugulasrahva toetuseks välja. Venemaal alanud mobilisatsiooni vastuseks kuulutas Austria-Ungari liitlane Saksamaa 1. augustil Venemaale sõja ning ründas kaks päeva hiljem Venemaa liitlast Prantsusmaad. See polnud veel kõik. 4. augustil kuulutas Suurbritannia sõja Saksamaale, sest sakslased olid rikkunud Belgia neutraliteeti. Edasi astus sõtta teisigi riike – Türgi (1914) ja Bulgaaria (1915) Saksamaa ning Austria-Ungari poolel, Jaapan (1914), Itaalia (1915) ja Ameerika Ühendriigid (1917) Suurbritannia, Prantsusmaa ning Venemaa poolel.
Venelaste nägemuse kohaselt sekkusid nad kaitsesõtta agressoritest Saksamaa ja Austria-Ungari vastu. Sõja puhkemine õhutas Venemaal vabatahtlike massipatriotismi – umbes samamoodi juhtus veerand sajandit hiljem, kui Hitler ründas Nõukogude Liitu. Patriotismipalangust haaratud Žukov oli valmis vabatahtlikuna sõtta astuma, kuid pärast arupidamist teise kodukülast pärit köösneriga otsustas ta oodata kuni oma aastakäigu väeteenistusse kutsumiseni. Aleksandr hakkas siiski vabatahtlikuks ning innustas Georgit tema eeskuju järgima.
Kui Žukov sai 1915. aastal sõjaväekutse, pidas ta nõu onu Mihhailiga, kes soovitas tal tervisehädade