Stalini väejuht: Georgi Žukovi elu. Geoffrey Roberts

allohvitserina tsaariarmees ja nooremkomandörina Punaarmees ning pälvinud mõlemas vapruse eest autasusid. Samuti oli ta teatud määral haritud ning lõpetanud ratsaväe punakomandöride kursuse. Pealegi kuulus Žukov kommunistlikku parteisse, mida uus, nõukogude režiim pidas karjääritegemisel kõige tähtsamaks eelduseks.

      Žukovi tõus Punaarmees 1920. ja 1930. aastatel oli pigem järjekindel kui tähelepanuväärne. Ta alustas 1922. aastal eskadronikomandörina ning tõusis kümnendi jooksul polgu- ja lõpuks ka brigaadikomandöriks. Tema esimene kõrgem ametikoht oli Punaarmee ratsaväe aseinspektor, kelleks ta määrati 1931. aastal. Edasi sai ta diviisi- ja seejärel korpusekomandöriks ning 1938. aastal edutati Žukov Valgevene sõjaväeringkonna ülema asetäitjaks, kellena ta pidi vastutama eelkõige väljaõppe eest. Mais 1939 suunati Žukov Kaug-Itta, et selgusele jõuda, miks Nõukogude Liidu ja Mongoolia väed saavad piirisõjas jaapanlastelt lüüa, ning just seal tegi ta endale nime.

KOMMUNISTLIK ARMEE

      Sõjavägi, kus edenes Žukovi karjäär, oli autoritaarse ja repressiivse nõukogude sotsialistliku süsteemi võtmetähtsusega organisatsioon. Noort nõukogude režiimi kirjeldatakse tabavalt kui „militariseeritud sotsialismi”, mille kujundajad olid nii 1917. aasta revolutsioonisündmused kui ka Vene kodusõda.46

      Kodusõja ajal langes või suri nälga miljoneid inimesi. Võiduhimulised bolševikud ei andnud kellelegi armu ning rakendasid oma režiimi kaitsmiseks piiramatut vägivalda. Veenmise kui poliitilise kaasamise meetodi asemel võimutses sundimine. Bolševike partei (1918. aastal võttis see kommunistliku partei nime) kujunes oma ülesehituselt üha jäigemalt hierarhiliseks ja autoritaarseks. Kodusõja kõige hirmsamatel aastatel (1919–1920) olid bolševikud kaotuse lävel, sest kontrrevolutsioonilised valgete armeed piirasid nende kõige olulisemad tugipunktid Kesk- ja Põhja-Venemaal igast küljest sisse. Valged said sõjalist abi mitmelt välisriigilt – Suurbritannialt, Prantsusmaalt, Jaapanilt ja Ameerika Ühendriikidelt –, kes kartsid eduka bolševistliku revolutsiooni nakkuse levimist endagi juurde. Seetõttu rääkisid bolševikud kodusõjast kui võitlusest elu ja surma peale mitte ainult sisevaenlastega, vaid kogu kapitalistliku maailmaga. Bolševikud lootsid, et teiste riikide revolutsioonilised sotsialistlikud liikumised tulevad neile appi. Ent kui seda ei juhtunud, siis lepiti teadmisega, et nõukogude sotsialistlik riik peab eksisteerima koos kapitalismiga, vähemalt esialgu.

      Võidukast kodusõjast hoolimata kartsid bolševikud ikkagi kapitalistlike välisriikide sissetungi ja sisejõudude võimaliku riigipöörde surmaohtlikku koosmõju. 1920. ja 1930. aastatel oli kogu Nõukogude Liidus näha sõjaarme ning sõdadevahelisel perioodil viibis nõukogude režiim sama hästi kui sõjaseisukorras. Niisuguses pingeseisundis nähti Punaarmees revolutsiooni kaitsmise vältimatut kilpi ja mõõka.

      Punaarmeed, mille ametlik nimetus oli Tööliste ja Talupoegade Punaarmee, peeti masside sotsialismikooliks ning distsipliini ja poliitilise ustavuse eeskujuks, mis pidi siduma rahva nõukogude režiimiga. Nõnda kõlas teooria, kuid praktikas oli Punaarmees teenimine enamiku sõjaväkke võetute jaoks julm ja masendav kogemus. Žukovi-suguste karjääriohvitseride olukord oli teistsugune. Neid koheldi lugupidamisega ning nende palk ja elutingimused olid kutsealuste omast paremad. Austus, millega režiim Punaarmeesse suhtus, süvendas sõjaväe usku nõukogude süsteemi ja selle juhtkonda.

      1920. aastate lõpul muutus Punaarmee režiimi jaoks veelgi olulisemaks, sest algas Nõukogude Liidu kiire moderniseerimine. Seda programmi arendati kahes suunas, millest esimene oli hoogne industrialiseerimine ja linnastamine. 1928. aastal algas esimene mitmest viisaastakust, mille plaanide realiseerimine pidi järsult suurendama tööstustoodangut ning muutma senise valdavalt agraarühiskonnaga maa arenenud tööstusriigiks. Ametliku statistika kohaselt kasvas tööstustoodang 1930. aastatel 850 protsenti. Tegelikud arvud olid tõenäoliselt mõnevõrra väiksemad, kuid kahtlemata edenes industrialiseerimine hoogsalt. Tänu sellele rajati tuhandeid tehaseid ning ehitati palju uusi paise, kanaleid, maanteid ja raudteid. Linnaelanike arv suurenes kolmekümne miljoni võrra. Industrialiseerimisel arendati oluliselt kaitsetööstust, sest selleks ajendas hirm kapitalistide kallaletungi ees. Nõukogude juht Jossif Stalin ütles veebruaris 1931 peetud kuulsas kõnes: „Meie oleme arenenud riikidest sada viiskümmend aastat maha jäänud. Peame selle vahe kümne aastaga tasa tegema. Me kas tuleme sellega toime või meid litsutakse laiaks.”47

      Teine suund oli nõukogude põllumajanduse sunniviisiline kollektiviseerimine. Bolševike ideoloogia pooldas riigi kontrollitavat põllundussektorit, kuid alles 1920. aastate lõpul hakati talupoegadelt sunniga maad ära võtma ning neid kolhoosi ajama. Aastaks 1937 oli üle 90 protsendi Nõukogude Liidu põllumajandusest kollektiviseeritud. Sund põhjustas talupoegade ägedat vastuhakku, mille tagajärjel põllusaaduste toodang kahanes järsult. Kommunistlik režiim reageeris kollektiviseerimisest põhjustatud kriisile massihukkamiste, arreteerimiste ja küüditamistega. Selle tagajärjel hukkus miljoneid talupoegi, eriti aastail 1932–1933, mil kollektiviseerimise julmusele lisandus põuast tingitud näljahäda Ukrainas ja mitmes Venemaa piirkonnas. Peamised sundijad oli kommunistlik partei ja riikliku julgeoleku organid, kuid oma osa tuli täita ka Punaarmeel. Siiski puuduvad andmed, et Žukov oleks kollektiviseerimise kampaanias vahetult osalenud.

      Kui Žukov otsustas jätkata sõjaväeteenistust, polnud Punaarmee sugugi nii mõjukas institutsioon, milliseks see kujunes hiljem. Kodusõjale järgnenud kaootiline demobiliseerimine häiris selle funktsioneerimist ja õõnestas moraali. Kommunistlikus parteis kostis hääli, mis nõudsid loobumist regulaararmeest ja panustamist poolvabatahtlikule rahvakaitseväele, millele bolševikud 1917. aastal võimu haarates lootsid. Punaarmee juhid seevastu kinnitasid, et lakkamatult püsiv sise- ja välisoht nõuavad alalise kutselise sõjaväe säilitamist.

      Parteisisese vaidluse tulemusena saavutati mainitud kahe seisukoha kompromiss – loodi umbes 500 000-meheline regulaararmee ning peale selle mitmeid osalise teenistusajaga sõduritest komplekteeritud territoriaaldiviise, kus mehed pidid igal aastal paariks kuuks rivvi astuma. Regulaararmee üksused olid koondatud piirirajoonidesse, territoriaaldiviisid paiknesid enamasti ohutumal sisemaal. Ent isegi need niinimetatud regulaarväed koosnesid põhiliselt kaheks aastaks sõjaväkke kutsutud meestest. Punaarmee professionaalne tuumik jäi suhteliselt väikeseks. Peaaegu kõik territoriaalväed koosnesid jalaväediviisidest, aga Punaarmee üheteistkümnest ratsadiviisist ja kaheksast ratsabrigaadist oli ainult üks territoriaaldiviis. Ratsaväeüksuste juhtkond, varustus ja relvastus olid paremad kui teistel ning nende üksuste lahinguvalmidus oli suhteliselt kõrge, nii et Žukov sattus pärast kodusõda reorganiseeritud Punaarmee eliidi hulka. See asjaolu selgitab osaliselt, miks Suure Isamaasõja ajal said nii paljud ratsaväeohvitserid kõrge auastme.

      Punaarmee kodusõja järgse ümberkujundamise kõige mõjukam korraldaja oli selle staabiülem Mihhail Frunze, kes ühtaegu töötas sõjaväe ja merelaevastiku rahvakomissarina (st kaitseministrina). Frunze reorganiseeris Punaarmee juhtimisstruktuuri ning likvideeris kodusõja ajal kujunenud dubleeriva sõjalise ja poliitilise alluvussüsteemi, milles komissaridel oli komandöride käskudele vetoõigus. 1924. aastal kehtestas Frunze ainujuhtimise (jedinonatšalije), millega lõpetati komissaride sõjaliste otsuste langetamise õigus.

      Žukov teenis Frunze alluvuses 1. Moskva ratsadiviisis ning nagu paljud nõukogude sõjaväelastest memuaarikirjutajad meenutas temagi sügava kiindumuse ja imetlusega Frunze kangelaslikku tegutsemist Punaarmee taastamisel pärast kodusõda. Frunze suri enneaegselt oktoobris 1925 pärast nurjunud maohaavandilõikust, kuid tema kui professionaali pärand jäi uues Punaarmees elama. Frunze nõudis raudset distsipliini, intensiivset väljaõpet ning ohvitseridelt erialaseid ja poliitilisi teadmisi – just seda doktriini rakendas Žukov hiljem väejuhina.