läks augustis 1915 Kaluuga kubermangus sõjaväkke ning määrati 5. tagavara-ratsapolku, kus teenimine oli talle „väga meelepärane … sest [ratsavägi] äratas minus sügavaid romantilisi tundeid”.34 Septembris saadeti Žukovi polk Ukrainasse Harkivi kubermangu, kus tema üksus määrati 10. ratsadiviisi koosseisu. Seal sai ta ratsaväelase väljaõppe. Tema esimene hobune oli riiaka iseloomuga tumehall mära Tšašetšnaja, keda ta suges kolm korda päevas.
Ratsaväelase Žukovi väljaõpe lõppes 1916. aasta kevadel, kuid seejärel leiti, et ta sobib õppima allohvitseride koolis. Seal tekkis tal täiskasvanuna esimene vastasseis võimukandjaga, nimelt eriti julma allohvitseriga „Neli ja pool”, kelle hüüdnimi tulenes asjaolust, et tal puudus pool parema käe nimetissõrmest. „Neli ja pool” noris Žukovi kallal, et ta lahkuks ratsaväest ning hakkaks hoopis ametnikuks. Ehkki Žukov lootis lõpetada kursuse parimana, teatati kaks nädalat enne eksameid, et ta visatakse ebalojaalsuse ning „Neljale ja poolele” mitteallumise pärast koolist välja. Ta arvas juba, et see tähendab tema kui ratsaväelase karjääri lõppu, kuid pääses tänu kaaskursandile, kes konfliktist ülemale ette kandis. Ohvitser lubas Žukovil kursuse lõpetada.
Oma memuaarides kirjeldas Žukov õppimist allohvitseride koolis kaksipidiste tunnetega. Ühelt poolt sai ta ratsutamises, relvade tundmises ja rividrillis hea väljaõppe. Teiselt poolt „ei õpetatud allohvitseridele inimlikku suhtumist. Nemad pidid vormima sõdurist kuuleka käsutäitja. Distsipliini hoiti karmusega. Ehkki eeskirjad ei sätestanud kollektiivset karistamist, oli see üsna tavaline.”35
Augustis 1916 saadeti Žukov piki Dnestri jõge kulgevale rindele Moldovas, mis oli tollal Tsaari-Venemaa provints. Juba enne rindejoonele jõudmist sai Žukov tuleristsed, nimelt heitis luurelennuk tema üksusele pomme, mille killud tapsid ühe sõduri ja haavasid viit hobust. Varsti pärast rindele jõudmist pälvis Žukov Saksa ohvitseri vangistamise eest oma esimese autasu – Georgi risti. 1945. aastal Berliinis Nõukogude ajakirjanikule antud intervjuus, mis jäi avaldamata, meenutas Žukov, et teda köitis luuretegevus ning et saksa keele mõningase oskamise tõttu spetsialiseerus ta vangide võtmisele.36 Oktoobris 1916 luurel olles paiskas miiniplahvatus Žukovi sadulast ja vigastas raskelt tema kaht kaaslast. Žukov sai põrutada ning evakueeriti Ukrainasse Harkivi haiglasse. Seekordse luureretke eest autasustati teda teise Georgi ristiga. 1916. aasta lõpul määrati Žukov oma varasemasse üksusse, 5. tagavara-ratsapolku. Oma memuaarides kirjutas ta: „Lahkusin eskadronist noore sõdurina. Nüüd jõudsin sinna tagasi allohvitseripaelte, lahingukogemuste ja kahe Georgi ristiga.”37
Žukovi vana üksus paiknes Harkivist umbes saja kolmekümne kilomeetri kaugusel kagus Balakleja lähedal Lageris. Seal sattusid Žukov ja teisedki sõdurid peagi 1917. aasta revolutsioonisündmuste keerisesse, mis sai alguse Venemaad 400 aastat valitsenud Romanovite autokraatliku dünastia kukutamisest ning kulmineerus Lenini ja bolševike võimuhaaramisega. Riigipöörde sütitas tsaar Nikolai II troonist loobumine märtsis 1917 pärast üldstreiki ja soldatite mässu Venemaa pealinnas Petrogradis. (Petrograd oli varem Sankt-Peterburg, pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal sai see linn Peterburi nime tagasi. Nõukogude ajal nimetati seda Leningradiks.)
Tsaari kukutas rahva rahulolematuse ja protesti tõusulaine. Sõda ei toonud Venemaale edu. Riiki tabasid paljud lüüasaamised, kaotati suuri alasid, langes miljoneid mehi. Tsaarivalitsus ei tulnud sõjapidamisega toime. Ei jätkunud relvi ega laskemoona, vägede põhivajadused – toit, rõivastus ja arstiabi – kaeti suures osas kodanikuorganisatsioonide toel. Sõjakulude katteks juurde trükitud raha põhjustas hoogsa inflatsiooni ning see omakorda tingis toidunappuse linnades, sest talupojad ei soovinud põllusaadusi väärtust kaotava raha eest müüa. Linnarahvas vastas streikide ja poliitiliste meeleavaldustega. Novembris 1915 allutas tsaar Nikolai II relvajõud endale, mistõttu Venemaa sõjakaotuste ja muude hädade põhjust nähti isiklikult temas. Tsaari muresid süvendas seegi, et keskklass ei usaldanud enam teda kui juhti, vaid nõudis lakkamatult Venemaa moderniseerimist ja demokratiseerimist.
Olukord pingestus veelgi, kui märtsis 1917 Petrogradis alanud streigid ja naistekstiilitööliste demonstratsioonid kasvasid ülelinnaliseks protestiks. Sõjavägi sai käsu taastada kord ning terve hulk meeleavaldajaid lasti maha. Peagi aga alustasid linna garnisoni sõdurid mässu ja liitusid protestijatega. Oma pealinnas võimu kaotanud Nikolaile tehti selgeks, et ta peab riigi huvides tagasi astuma. Ta loobuski troonist oma venna, suurvürst Mihhaili kasuks, kes aga keeldus sellest. See oli isevalitsejatest Romanovite dünastia lõpp.
Tsaarivalitsus asendati Ajutise Valitsusega, mille liberaalsete, demokraatlike ja sotsialismimeelsete poliitikute eesmärk oli korraldada pakilisi poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid reforme ning valmistuda Asutava Kogu valimisteks, et see kehtestaks uue põhiseaduse. Kõik need plaanid nurjusid kujunenud kaksikvõimu tõttu, sest jõudu ja tegevvõimu jagasid Ajutine Valitsus ning rahva valitud tööliste, talupoegade ja soldatite nõukogud, mis juhtisid riiki kohalikul tasandil. Ajutisest Valitsusest palju radikaalsemad nõukogud olid viljakas pinnas, millest võrsusid Venemaa sotsialistlikku ja demokraatlikku režiimi ihaldavate bolševike ning teiste revolutsiooniliselt meelestatud rühmitiste propaganda ja agitatsioon. Vladimir Iljitš Lenini juhitud bolševikud nõudsid võimu üleandmist nõukogudele ning rahu, leiba ja maad – maad talupoegadele, leiba töölistele ja Venemaa väljaastumist sõjast. Bolševike poliitika osutus väga populaarseks, eriti soldatite ja tööliste hulgas. Kuue kuu jooksul kujunes neist Venemaa kõige tugevam ja paremini organiseeritud partei. Novembris 1917 korraldasid bolševikud Petrogradis riigipöörde, mis kukutas Ajutise Valitsuse. Kuulutati välja uus, sotsialistlik valitsus, mis pidi juhtima riiki nõukogude äranägemise järgi.
Nende Petrogradist peagi üle kogu riigi levinud suurte muutuste oluline tunnusjoon oli relvajõudude politiseerimine. Ajutise Valitsuse üks esimesi akte oli dekreet, millega sätestati soldatite ja madruste komiteede moodustamine ning kohalike nõukogude saadikute valimine. Žukov valiti oma eskadronikomitee esimeheks ning polgunõukogu saadikuks. Hiljem mainis ta, et ta olevat toetanud polgu bolševike fraktsiooni, kuid ilmselt peegeldas tema valimine pigem asjaliku allohvitseri mainet ja populaarsust kui poliitilisi vaateid. Samuti kirjeldas Žukov, kuidas bolševike-vastased elemendid polgunõukogu üle võtsid. Selle tagajärjel liitus osa polgu allüksusi revolutsiooni vastu häälestatud ukraina rahvuslastega. Tema üksus saadeti laiali ja sõduritel kästi koju minna, kuid Žukov pidi ennast mitu nädalat varjama, et ukraina rahvuslasi toetavad ohvitserid teda ei vahistaks. Just see näib olevat põhjus, miks ta jõudis Moskvasse alles pärast seda, kui bolševikud olid seal võimu haaranud.
Žukov jõudis kodukülla Strelkovkasse tagasi 1917. aasta lõpuks. Oma meenutuste järgi tahtis ta kõigepealt puhata ning astuda seejärel Punaarmeesse, mille bolševikud jaanuaris 1918 moodustasid. Ent ta nakatus tüüfusse ning pidi veel kuus kuud paigal püsima. Tõenäolisemalt käitus Žukov siiski samamoodi nagu suurem osa tsaariarmeest demobiliseeritud soldateid – ta läks koju ja ootas, mis edasi juhtub.
Märtsis 1918 sõlmisid bolševikud Brest-Litovski rahulepingu, mille järgi Venemaa väljus sõjast. Rahu nõudis aga kallist hinda ning bolševikud olid sunnitud loovutama sakslastele suuri alasid. Rahulepingu tõttu alustasid bolševike vastased relvavõitlust Lenini valitsusega – sõdival Venemaal olid nad sellest hoidunud. Oli puhkemas kodusõda ja seetõttu koondasid bolševikud oma relvajõud, et kaitsta revolutsiooniga haaratud võimu. Bolševikud võimule toonud Punakaart asendati kutselise sõjaväega. Ohvitseride valimisest loobuti ning kehtestati harjumuspärane juhtimisstruktuur. Samuti määrati võitlejatele asjakohane palk. Veelgi olulisem oli see, et bolševikud värbasid tsaariarmees teeninud ohvitsere ja allohvitsere. 1918. aasta septembri alguses kohustas bolševike dekreet Žukovi aastakäigu mehi kuu lõpul sõjaväeteenistusse ilmuma.38
Ehkki Žukov elas bolševistliku Venemaa südames, võinuks ta sõjaväekutsele samamoodi vilistada, nagu tegid paljud vene talupojad. Kutsele allumine tähendas tõenäoliselt pigem professionaalset kui poliitilist