riikides kasutatavast Gregoriuse kalendrist kaksteist päeva taga. Kahekümnendal sajandil kasvas kahe kalendri vahe kolmeteistkümne päevani. 1918. aastal võtsid bolševikud kasutusele Gregoriuse kalendri, mis tähendas, et kõik pidid oma sünnikuupäeva muutma. Paljud nagu ka Žukov lisasid õige kaheteistkümne päeva asemel hoopis kolmteist.
23
V. Daines, Žukov (Moskva: Molodaja Gvardija, 2005), lk 9.
24
M. Žukova, Maršal Žukov – moi otets (Moskva: Izdanije Sretenskogo monastõrja, 2005), lk 25. Teise allika järgi abiellus Žukovi ema Konstantiniga 29-aastaselt.
25
Zhukov, Reminiscences, 1. kd, lk 19.
26
M. Žukova, Maršal Žukov, lk 34.
27
A. N. Buhhin, 170 000 kilometrov s G. Žukovõm (Moskva: Molodaja Gvardija, 1994), lk 29–30.
28
Vt tema tütre Era meenutust „Otets” raamatus Maršal Žukov: Polkovodets i tšelovek, 1. kd (Moskva: APN, 1998), lk 30.
29
Zhukov, Reminiscences, 1. kd, lk 24.
30
Tsiteerinud A. Axell raamatus Marshal Zhukov: The Man Who Beat Hitler (London: Pearson, 2003), lk 2.
31
E. Žukova, „Interesõ ottsa” raamatus Maršal Žukov: Polkovodets i tšelovek, 1. kd, lk 47–48. Žukovi säilinud raamatute ja neisse tehtud ääremärkuste ülevaate leiab V. S. Astrahanski trükisest „Biblioteka G. K. Žukova,” Arhivno-Informatsionnõi Bjulleten, nr. 13, 1996.
32
Maršal Žukov: Moskva v žizni i sudbe polkovodtsa (Moskva: Glavarhiva Moskvõ, 2005), lk 21–22.
33
G. K. Žukov, Vospominanija i razmõšlenija, 11. trükk, 1. kd (Moskva: APN, 1992), lk 64 (edaspidi: Žukov, Vospominanija). Seda Žukovi memuaaride üheteistkümnendat venekeelset väljaannet tsiteeritakse raamatu lõpuni. See on Žukovi memuaaride kõige täielikum publitseeritud versioon. Mainitud mõttevahetus jäeti nõukogude ajal publitseeritud tekstist välja. Bolševikud (st kommunistid) arendasid sõjavastast poliitikat ja püüdsid kukutada tsaarivalitsust, aga Žukovi tollane mõtteavaldus osutas, et tema mõttelaad oli pigem patriootlik kui sotsialistlik. Hiljem rõhutas Žukov alati, et ta oli võidelnud kodumaad kaitstes neljas sõjas: Esimeses maailmasõjas, Vene kodusõjas, 1939. aastal Mongoolias (sõjas Jaapaniga) ning Teises maailmasõjas.
34
Zhukov, Reminiscences, 1. kd, lk 43.
36
RGVA, F. 41107, Op. 1, D. 86, L. 5.
37
Zhukov, Reminiscences, lk 52.
38
M. von Hagen, Soldiers in the Proletarian Dictatorship: The Red Army and the Soviet Socialist State, 1917–1930 (Ithaca, N.Y.: Cornell University Press, 1990), lk 39.
40
V. Krasnov, Žukov: maršal velikoi imperii (Moskva: Olma-Press, 2005), lk 18–19. Oma memuaarides eksis ta selles kronoloogias, väites, nagu poleks 1. märtsil 1919, mil ta parteisse astus, olnud partei liikmekandidaadi staatus veel kehtestatud.
41
B. V. Sokolov, Georgi Žukov: triumf i padenija (Moskva: Ast, 2003), lk 44.
42
Need dokumendid on esitatud Krasnovi raamatus Žukov, lk 24–31.
43
Zhukov, Reminiscences, 1. kd, lk 85–87.
44
E. Žukova, „Otets”, raamatus Maršal Žukov: polkovodets i tšelovek, lk 30.
45
Zhukov, Reminiscences, 1. kd, lk 75.
46
Punaarmeest sõdadevahelisel ajal: J. Erickson, The Soviet High Command: A Military-Political History, 1918–1941, 3. trükk (London: Frank Cass, 2001); M. von Hagen, Soldiers in the Proletarian Dictatorship: The Red Army and the Soviet Socialist State, 1917–1930 (Ithaca, N.Y.: Cornell University Press, 1990); R. R. Reese, Stalin’s Reluctant Soldiers: A Social History of the Red Army, 1925– 1941 (Lawrence: University Press of Kansas, 1996); R. R. Reese, Red Commanders: A Social History of the Soviet Army Officer Corps, 1918–1991 (Lawrence: University Press of Kansas, 2005); S. W. Stoecker, Forging Stalin’s Army: Marshal Tukhachevsky and the Politics of Military Innovation (Boulder, Colo.: Westview, 1998); W. J. Spahr, Stalin’s Lieutenants: A Study of Command Under Stress (Novato, Calif.: Presidio, 1997); L. Samuelson, Plans for Stalin’s War Machine: Tukhachevskii and Military-Economic Planning, 1925–1941 (London: Palgrave, 2000); ja D. R. Stone, Hammer and Rifle: The Militarization of the Soviet Union, 1926–1933 (Lawrence: University Press of Kansas, 2000).
47
J. Stalin, Leninism (London: Allen & Unwin, 1942), lk 366.
