mitte. Kui siin protokollis on kirjas, et paneelid pannakse peale, siis olgu nad ka peal! Kes meil selle eest vastutab?”
„No mina,” lausus plaaniosakonna juhataja areldi.
„Vaata, „no sina”, nüüd on selle asjaga nii, et kui neid paneele pole, siis lähed ise Tallinna tehasesse neid tegema ja tassid nad seljas kohale. Pole minu asi kuidas, aga reedel olgu lasteaial lagi peal, või muidu on järgmisel nõupidamisel siin laua taga üks mees vähem. Selge?!”
Kõik olid vait ja istusid liikumatult. Ainult sekretär kribis hoolega protokolli kirjutada. Juhataja puhus jälle pahvaka suitsu lae poole, kohendas prille ja tõstis protokollilehe silmade ette.
„Punkt kaks ütleb, et karjalauda katus pidi eelmise reedega valmis olema. Merlin, kas on valmis?”
Töödejuhataja Merlin võpatas. Ta oli juba eakas ja hallipäine mees. Noor valitsusejuhataja oleks vanuse poolest sobinud talle lapselapseks.
„Enam-vähem,” vastas töödejuhataja Merlin.
„Mis enam-vähem? Ma küsin, kas on valmis või mitte?”
„Valmis on.”
„Siis nii ütlegi ja ära aja mingit udu!” juhataja raske pilk püsis pikalt Merlinil, kuni see maha vaatas.
Midagi niisugust polnud need mehed varem näinud ega kuulnud. Vana juhataja ajal aeti asju rahulikult ja mõistlikult. Kõigile oli hästi teada, et tehased töötavad suurte häiretega ega täida plaane. Materjale ja vajalikke ehitusdetaile jäi peaaegu alati puudu. Lagunev ja algeline tehnika ei suutnud kunagi ehitusvajadusi täielikult katta ja seetõttu olid tööseisakud pidevad. Kõik olid asjaga harjunud ja erilist tähelepanu sellele ei pööratud. Nüüd aga ilmus hull, kes nõudis võimatut.
„Nonii, vaatame nüüd plaanitäitmise üle,” lausus juhataja, kui jooksvate küsimuste rida oli lõpetatud. „Alustame sinust, Pallas.
Selle kuu plaan oli sul kuuskümmend tuhat. Kas tuleb täis?”
„Küll ta tuleb. Kui ei tule, siis kirjutame täis.”
Kõik muigasid. Kalvi oli juba piisavalt kogenud inimene ja teadis, kuidas asjad käivad. Kui töid vastava summa eest polnudki tehtud, siis võltsiti näitajaid nii, et plaan sai ikka täis. Ette akteerida oli küll keelatud, kuid selle reegli rikkumisele vaadati läbi sõrmede. Tähtis oli, et paberil plaan alati täis tuli. Mil viisil, see polnud enam tähtis. Esimest korda kogu nõupidamise jooksul ilmus Martin Lundi näole midagi naeratuselaadset:
„Oled asjast õigesti aru saanud, Pallas. Plaan peab alati täis olema. Muud juttu ma siin laua taga kuulda ei taha.”
Juhataja vaatas uuesti objektide nimekirja ja jätkas küsitlust:
„Vain, sinu koha peal on kirjas kaheksakümmend tuhat. Kas tuleb täis?”
Töödejuhataja Vello Vain hakkas ärritunult vaidlema:
„Kus ta siis tuleb, materjali ja tehnikat pole sel kuul platsile õieti saanudki. Niisugune number käib üle mõistuse.”
„Vaata,Vain, kui plaaninumber käib üle mõistuse, siis ei tähenda see sugugi seda, et plaan suur on, vaid seda, et mõistus on väike.
Kuu lõpuks olgu number täis ja jutul lõpp!”
Niimoodi käidi ükshaaval läbi kõik objektid ja töödejuhatajad. Vaidlema enam keegi ei kippunud ja kõigest jäi mulje, et selle kuu plaan täidetakse tõrgeteta.
„Huvitav, millal see mees õhku hakkab tõusma,” mõtles Kalvi endamisi. Eneseimetlejaid ülemusi oli ta ennegi näinud, kuid Lund ületas kõik seninähtud.
Töödejuhataja Vain kummardus Kalvi kõrva juurde ja küsis sosinal:
„Oled sa niisugust siga enne näinud?”
„Ei,” vastas Kalvi.
Martin Lund korjas paberid laua pealt kokku ja pidas pisikese pausi, kuni kõik vait jäid, võttis prillid eest ja teadustas:
„Nüüd on niimoodi …” See fraas oli muutunud juhataja leivanumbriks, millega ta alustas igat tähtsamat teadet. See pidi tähendama, et kui asjad varem võisid ka teisiti olla, siis nüüd käib kõik nii, nagu ütleb Martin Lund.
„Nüüd on niimoodi, et sel aastal saab meie ehitusvalitsus tõelise suurehituse. Suvel hakkame ehitama kahesaja kohaga haiglat. Midagi nii suurt pole siinmail veel varem tehtud ega nähtud. Selle objekti töödejuhatajaks määran ma Kalvi Pallase.”
Ruumi läbis kerge kadedusekahin. Nii väärikat objekti oleks igaüks endale tahtnud saada.
„Pallas, sa pead uue objektiga kiirelt kurssi minema. Projekti ehituslik osa on juba kohal. Tehnoloogiaprojekti kooskõlastamine käib. Sa pead sellel protsessil käe pidevalt pulsil hoidma. Täpsema info saad peainsenerilt. Selge?”
„Selge.”
Lõpuks sirutas Martin Lund jalad laua all pikalt välja, süütas järjekordse sigareti ja heitis hooletult:
„Kõik vabad.”
Nõupidamine oli lõppenud. Üksteise järel kõndisid mehed vaikides välja. Vaid peainsener jäi juhataja kabinetti istuma. Juhataja langetas oma koguka keha lõdvalt tugitooli seljatoele ja tõstis jala üle põlve – ta nautis oma esimese nõupidamise tulemusi ja oli iseendaga väga rahul.
Ukse vahele ilmus partorg Nelli Plamuse blond soeng ja alatine rõõmsameelne nägu:
„Kas tohib sisse tulla?”
„Tule, tule,” vastas Lund.
Nelli tuli juhataja laua juurde, kuid istet võtta ei söandanud. Käsi muljudes ja kogeledes esitas ta oma soovi:
„Ma ei tea nüüd, kuidas uus juhataja sellele reageerib, aga meie pearaamatupidajal Mallel on täna sünnipäev.”
„No kuidas mina sellele reageerima peaks? Kui on sünnipäev, siis on sünnipäev.”
„Ei, ma mõtlesin seda, et meil on plaanis seda pisut tähistada, noh laua taga niimoodi. Muidugi on kõik seltsimehed juhatajad ja peainsenerid kutsutud.”
Nelli vaatas küsiva pilguga Lundile.
„Ah soo, või niimoodi. Mis sa, Kalle, arvad, kas meile ei kuluks pärast töist nõupidamist üks kärakas ära?”
„Küll ta ära kulub,” arvas peainsener.
„Aga me tahtsime nüüd üsna varsti peale hakata,” jätkas partorg.
Lund vaatas kella. Tööpäeva ametliku lõpuni oli veel tubli kaks tundi, kuid kontoripidusid peeti ikka ja alati töö ajal ning keegi ei teinud sellest probleemi.
„No mis seal siis ikka. Kui kohe, siis kohe. Ega kallist viinavõtmise aega saa lasta kaotsi minna.”
Kõik tõusid ja kõndisid raamatupidamise avarasse töötuppa, kus laud juba kaetud.
Raamatupidamise rahvas seisis poolringis ümber laua, sest enne juhatajat ei julgenud keegi istuda. Ka mõned töödejuhatajad ja varustusosakonna inimesed olid juba saabunud. Rahvast vooris aina juurde ja mõne minutiga oli kogu arvukas kontor kohal.
Lahtilõigatud leivaviilud taldrikutel, hapukurgid ja vähesed keeduvorsti lõigud oli kogu toit, mida peolauale panna. Vorsti vaadati maia pilguga, seda haruldust iga päev poest leida ei õnnestunud. Alkoholiga see-eest ei koonerdatud. Pealinna viina jätkus volilt, see oli odav ja alati saadaval.
„Oh sa poiss, laud kui äke,” kommenteeris juhataja muiates ja istus laua taha. Sama tegid teisedki, kuid nende silmapaistvalt kammitsetud olek ja vaikne võõrastus viitasid asjaolule, et jutt uue juhataja erakordselt karmidest töövõtetest oli jõudnud juba üle maja levida. Kõik käitusid hillitsetult ja ettevaatlikult, kuid peagi see muutus, sest nende uue ülemusega oli äkki toimunud kummaline metamorfoos: ta naeris, naljatas ja patsutas mõnele õlalegi. Kui kõik olid endale paiga leidnud ja esialgne kohmetus kadunud, võttis Lund viinaklaasi kätte ja tõusis. Sumin lõppes kui lõigatult ja ruumi tekkis vaikus.
„Lugupeetud