aega ei antud. Tiina heitis noormehele tõsise pilgu ja küsis vaikse häälega:
„Miks te lahutasite?”
Kalvi pidas pisikese pausi ja vastas:
„Sellega läks nii, et kogu kooselu jooksul saime naisega mõistlikule kokkuleppele vaid kahel korral. Esimest korda siis, kui otsustasime abielluda, ja teisel korral siis, kui lahutada.”
„Kas poleks olnud targem vastupidi: need kaks kokkulepet tegemata jätta ja hoopis kõiges muus kokku leppida?”
„Kuidas sa seda mõtled?”
„Noh vaata, abiellumine ja lahutamine oleks võinud ära jääda, aga kõik see muu, mis seal vahepeal käib, oleks saanud selletagi tehtud.”
„Miks sa seda nõu mulle varem ei andnud? Palju mõttetut jama oleks ära jäänud.”
„No tead, ei jõua mina ka kõiki maailma lolle mehi targaks teha. Kui mõni ikka tõsiselt tahab oma vitsad kätte saada, siis peab ta need saama.”
Kalvi ei vastanud. Naisel oli õigus: vitsad oli ta täiega kätte saanud. Ta jätkas vaikides roolimist. Lumest korralikult puhastamata konarlik tee loopis ja pillutas kerget sõidukit, ning selle teel hoidmisega oli tegemist.
Tiina vaikis pisut ja küsis äkki:
„Oli ta ilus?”
„Küllaltki, aga see on teatavasti mööduv.”
„Õige ta on,” vastas naine vaikse mõtliku häälega. „Ilus naine peaks oma peegli varakult puruks lööma.”
Kalvi jätkas vaikides sõitu, kuid Tiina ei lasknud tal liialt oma tegevusse süveneda:
„Aga kas abielu ja perekond on sulle tähtis?”
„Ma arvan, et hetkel ei ole ja ma ei kiirusta uue tõsise suhtega. Sain selle lahutusega parajalt haiget. Üks tark vene vanasõna ütleb, et see, kes end piimaga ära kõrvetas, puhub ka veele peale.”
Tiina nägu läks naerule ja ta sõnas: „Kuule, inimene, sa oled ju noor mees. Ma umbes tean, mis sinuealiste meeste organismis toimub. Pole võimalik, et sa päris ilma naisteta hakkama saad.”
Kalvi naeris: „Mõnikord on tõesti raske, aga meie kontori naised tunnevad mulle kaasa ja teinekord ka aitavad.”
„Mõistlikud naised teil seal kontoris,” muigas Tiina.
Peagi ilmusid lumise lagendiku taustale esimesed suured majad ja hetke pärast möödus vana villis teeviidast, mis tähistas Tartu linna algust. Teekond oli läinud kuidagi märkamatult ja Kalvil oli kahju, et see juba lõpeb. Nagu tema mõtteid aimates küsis Tiina:
„Kaua sul seal oma nõupidamisel läheb? Ehk mõeldakse õrna ja hapra naisterahva peale ka tagasisõidu ajal?”
„Minu mäletamise järgi oli see õrn ja habras naisterahvas vähemalt reservvägede leitnant. Aga olgu peale, sõidule saab ikka. Mul läheb seal umbes kolm tundi. Kuidas ma su pärast üles leian?”
Auto peatus haigla sissekäigu ees ja Tiina asutas väljuma.
„Minul läheb umbes sama palju ja kohtuda võiks siinsamas. Ole hea ja oota mind ära.”
Tiina vaatas pingsalt mehele silma. Naer ta näost oli kadunud ja nüüd oli see üleni tõsine. Kalvile tundus, et ta näeb naise silmades isegi pisikest palvet, aga võib-olla ta eksis. Ta võttis naise käe ja lausus sama tõsiselt:
„Muidugi ootan su ära. Kuidas võiksin ma sind siia jätta?”
Tiina naeratas tänulikult ja väljus autost.
HAIGLA PROJEKTI KOOSKÕLASTAMINE VENIS TÜÜTULT PIKAKS. Kliinilise haigla peaarsti asetäitja rääkis tõsiselt ja asjalikult. Kõigest oli näha, et tegemist on asjatundjaga, kes mõttetult sõnu ei kuluta. Kiirelt esitas ta oma märkused ja ettepanekud. Seevastu epidemioloogiaosakonna asjamees, kes kandis hästi pressitud tumehalli ülikonda, valget nailonsärki ja sinist lipsu, pidas pikki ja sisutuid kõnesid. Kalvi mõtles muiates, et kõik tema kolm märkust oleks saanud esitada viie minutiga, kuid möödus tubli tund, enne kui sterilisatsiooniploki ja ventilatsiooni eripärad said üle räägitud.
Kalvi jälgis hajameelselt arutelu, sest ehitaja arvamust küsiti harva. Projektibüroo inimestel olid ehitusministeeriumi seisukohad ammu teada.
Pikkamööda tekkis igavus ja tahes-tahtmata kandusid mõtted muule. Ikka ja jälle pöördus Kalvi tagasi hommikuse sõidu ja terve tee kestnud vestluse juurde. Ta ei mõistnud hästi, miks see jutuajamine teda niivõrd erutas. Asi ei saanud olla ainult naise välises veetluses. Ilusate naistega oli ta ennegi kokku puutunud ja keegi neist polnud temasse tuntavat jälge jätnud. Tiinas oli senikogematut hingesoojust, mida ta senini oma tuttavate tüdrukute juures polnud kohanud. Mitte keegi neist polnud tundnud nii siirast huvi tema isiku vastu ja mitte keegi neist polnud isegi üritanud mehe olemust sügavuti mõista.
„Ehitaja … ehitaja!” kostis projektibüroo juhataja hõige. „Ega sa Vene sõjaväes ole, et igava jutu peale avasilmi magama jääd!”
Kalvi võpatas ja fokuseeris vaate rääkijale.
„Küsin magajatelt veel kord: kas ventilatsioonikanalid teeme monteeritavad või betoneerite kohapeal?”
„Monteeritavad,” vastas ehitaja.
„Selge, maga edasi.”
Kalvi muigas ja süvenes jälle oma mõtetesse. Kaua talle selleks aega ei antud. Peagi sai päevakord läbi ja rahvas läks laiali.
Pool tundi oli kokkulepitud ajast üle, kuid Tiinat polnud ikka veel. Kalvi väljus autost ja tegi tiiru ümber masina. Ta vaatas selle kulunud välimust ja ohkas. Karta on, et järgmisel ülevaatusel see enam läbi ei lähe, mõtles ta mornilt.
„Ootad juba kaua?”Tiina oli kuulmatult mehe selja taha teeservale ilmunud ja seisis seal süüdlasliku näoga käekotti muljudes.
Kalvile tundus, et naise nägu on kahvatum kui enne ja tavapärane lõbusus asendunud tõsise ilmega. Kalvi uskus selles nägevat isegi teatavat valulikkust.
„Kas sulle tehti seal haiget?”
Tiina ei vastanud ja istus sõnatult autosse.
Pikka aega sõideti vaikides ja mõlemad mõtlesid oma mõtteid. Linn oli ammu selja taha jäänud ja ümberringi laius helendav lumelagendik, mida ilmestasid vaid harvad elamud või metsatukad. Kalvi ei mõistnud, mis on selle heatujulise ja naeruhimulise naisega äkki juhtunud. Sõnatult enda ette vaadates istus kaaslane autoistmel ega pööranud mehele vähimatki tähelepanu. Kalvi oleks väga tahtnud küsida, mis tal viga on, mis on juhtunud, et tema käitumises toimus nii ootamatu pööre. Kuid ta ei söandanud teist häirida. Kui ta ise ei räägi, pole vist mõistlik peale käia, arvas Kalvi ja jätkas vaikides auto juhtimist. Kilomeeter kilomeetri järel kerisid rattad lumist teelinti. Aeg möödus, kuid Tiina istus ikka sõnatult ja vaatas üksiti enda ette teele.
Peagi kerkisid silmapiirile suurema inimasustuse kontuurid, mis viitasid sellele, et peatselt on nad kodus. Tiina otsekui ärkas ja vaatas tähelepanelikult Kalvit.
„Olen sulle tänulik, et lasid mul vaikselt olla ja peale ei käinud. Teinekord on nii, et tahad oma mõtetega üksi olla.”
„Seda küll, aga ma siiski oleksin tahtnud teada …”
Kuid naine ei lasknud teda lõpuni rääkida:
„Ära muretse, saan endaga ise hakkama.”
Auto peatus kõrge korrusmaja ees, kust nende sõit oli hommikul alanud. Kalvi seiskas mootori ja vaatas küsivalt naise poole. Too istus viivu liikumatult, siis pöördus ja lausus vaikselt:
„Aitäh, et mind aitasid ja mu vastu hea olid.”
Tiina silmadest aimus teesklemata õrnust, kuid ka valu ja heitumust, mis peegeldas ilmselt tema hetkemeeleolu. Kalvi, suutmata leppida lahkumisega, küsis arglikult:
„Ütle, kas ma veel kord sind kusagil näha saan?”
Ootamatult naise ilme mahenes. Esmakordselt kogu