Haigla. Avo Kull

välja. Tööpäev polnud veel lõppenud ja töödejuhataja otsustas oma kontorisse sõita.

      Trepist ülespoole astudes kuulis ta plaaniosakonna ruumist valju kõnekõminat, mis viitas tõsiasjale, et seal oli jälle lõbus pidu käimas. Juba uksel lõi vastu hapukas alkoholilõhn ja halva tubaka vänge ving.

      „Uu-uhuu! Kalvikene ka kohal!” kõlas mitmehäälne hüüd.

      „No olete ikka selle kõrtsi hirmsalt täis suitsetanud!” teatas tulija silmi kissitades.

      „Pole veel hullu midagi,” protesteeris osakonnajuhataja Arne pehme keelega. „Ma just mõõtsin õhu koostise üle ja kõlbab veel küll paar tobi tõmmata.”

      „Ah soo. Sul on siis mingi õhusaastatuse mõõtmise riistapuu?”

      „Muidugi on. Kas sa siis ei tea, milline on Venemaa õhusaastatuse mõõtmise kõige täpsem riist?”

      „Tõesti ei tea.”

      „Kirves, tola. Kui see ikka õhku rippuma jääb, siis on aeg tuba tuulutada.”

      Kõigil oli lõbu laialt. Keegi polnud veel üle joonud ja laua taga arendati intellektuaalset vestlust, kus igaüks üritas teist teravmeelsusega üle trumbata.

      „Kuule, meil siin käib praegu tõsine arutelu,” sõnas Arne. „Kukuna meil täit selgust pole, siis pead sina pooled ära kuulama ja õiglase otsuse tegema.”

      Kalvi vaatas naeratades pidulisi – ikka sama vana seltskond. Kontoripeod olid ehitusvalitsuses tavalised ja nende algatamiseks leiutati aina uusi põhjusi.

      „Mis puhul täna pidu käib?” uuris Kalvi.

      „Tä-täna tähistame künnivareste saabumist.”

      „Oled sa kindel, et nad just täna saabusid?”

      „Ei ole. Ega ma ole kindel, et nad üldse äragi lendasid, aga pidu võib ikka pidada.”

      „Kuule oobermeister,” kilkas plaaniosakonna iludus Annika. „Tule ja istu ka töörahva laua taha.” Naine tekitas enda kõrvale vaba koha ja Kalvi istus. Kohe valati talle klaasitäis viina.

      „No võta nüüd üks lukksepa lõuatäis,” ärgitas Arne. „Sa oled seltskonnast mitu käiku maha jäänud ja pead järele võtma.”

      Kalvi jõi. Viina maitse oli terav ja ebameeldiv.

      „Nonii, mille üle pean ma siis kohut mõistma?” uuris Kalvi.

      „Vaata, me otsustasime oma uue juhataja ära ristida.”

      „Miks?”

      „Noh varem või hiljem jääb talle mingi nimi külge niikuinii. Aga meie arvame, et seda protsessi ei saa lasta päris isevooluteed minna ja paneme talle kohe ühe vingemat sorti nime ära.”

      „Või nii. Mõte pole paha.”

      „Arvad sa nii?”

      „Arvan küll. Iroonia on nõrkade lohutus, tugevate relv ja tarkade religioon.”

      „Kuule taskufilosoof,” sekkus iludus Annika. „Räägi nii, et inimene ka midagi aru saab.”

      „Vabandust, aga seda ma just praegu tegin.”

      Arne lõi käega ja üritas kaaslasi korrale kutsuda:

      „Lõpetage loba! Asume asja juurde! Niimoodi, Kalvi, kuula nüüd hoolega. Meil on töös kolm varianti: Suur, Suurim ja Suur Tüürimees. Noh, mis ütled?” Arne vaatas küsivalt Kalvile otsa.

      „Suur Tüürimees, nagu Mao Zedong?”