Ülikoolis anti talle küll oskus rasedusi katkestada, aga oli tal selleks ka õigus? Oli tal õigus purustada tärkav elu ja hävitada looduse looming? Keegi ei osanud sellele vastata. Vastama pidi ta ikkagi ise.
„Mida enam ma selle üle juurdlen, seda keerulisemaks see probleem läheb. Kardan, et mingil päeval muutub see ületamatuks.”
„Abortidest räägid?”
„Millest siis veel? Soovimatu raseduse vältimiseks on palju võimalusi. Neid tuleks edasi arendada ja rahvast teavitada, aga keegi kurat ei taha meil sellega tegeleda.”
„Küretiga saab lihtsamalt,” muigas Laura. „Naistearstid teevad töö ära ja ametnikel pole muret.”
„Muidugi. Aga kas keegi mõtleb, millist õudset hävitustööd me selle instrumendiga naiste organismides teeme?”
Tiina oli küllalt kogenud arst, kuid temas polnud veel ilmnenud harjumuslik hoolimatus, mis paljudel vanematel arstidel koos kogemusega oli tekkinud. Ta oli säilitanud tundlikkuse ja empaatia, elades kaasa haigete muredele ja mõnikord nendega koos lausa füüsilist valu tundes. Vastuvõttudel selgitas ta naistele püüdlikult, kuidas mehaanilisi eostumisvastaseid vahendeid kasutada, kuid see oli tühi töö. Isegi tema oma abikaasa ei sallinud paksuseinalisi Vene kondoome, öeldes, et seks nendega on sama mis kinnastes klaverit mängida.
„Tead sa, Laura, ma olen Tallinna kolleegidelt kuulnud, et välismaal on kondoomid, mille olemasolu absoluutselt ei tunne.”
„Mismoodi?”
„Noh sedasi, et sa ei tee vahet, kas kumm on peal või ei.”
„Soo. See ei saa küll võimalik olla.”
„Saab, kullake. Sul on kogemus karmi nõukogude kaubaga, mida Põhjala jalatsivabrikus koos kummikutega toodetakse, ja muidugi sa ei tea.”
„Kuule,” ärkas Lauras äkki huvi. „Kuidas neid saaks hankida?”
„Mitte kuidagi,” naeris Tiina. „Tahaksin minagi, aga pole meil neid kusagilt võtta.”
Äkki omandas arsti ilme pisut kelmika varjundi: „Kas tead, tegelikult on meie maal ju suurepärane rasestumisvastane vahend olemas.”
„Missugune?”
Laura üllatunud silmad vaatasid küsivalt ja imestunult.
„Marati pesu.”
„Mismoodi?”
„Noh sedamoodi, et meie puuvillased pooletoobised meestele just stimuleerivalt ei mõju. Neid nähes ehmatavad nad end lonti ja igasugune titetegemine jääb katki.”
Laura rõkatas naerma ja küsis:
„Aga mis siis, kui sul endal tekib soov titetegu ette võtta?”
„Siis käin ma lihtsalt ilma pesuta ringi.”
Naiste naljatlev lobisemine Tiina meeleolu siiski paremaks ei teinud ja ta lõpetas selle lühidalt:
„Hea küll, hakkame nüüd liikuma.”
Õde lahkus. Tiina tõusis ja hakkas pikkamööda asju töölaualt kokku korjama. Ta vaatas õudusega oma käsi, mille nahk oli omandanud kergelt lillaka varjundi. See rikkus ta tuju veelgi.
Polikliinikus sooja vett polnud, kümneid kordi päeva jooksul tuli käsi jääkülma veega pesta.
Nördinult vaatas ta günekoloogilist tooli, mille mustast metallist jalgadelt oli roheline õlivärv kohati maha koorunud ja dermatiinkattega jalatoed narmendasid näotult. Siis lõi ta käega, võttis käekoti kaenlasse, astus välja ja hakkas ust lukustama, kuid peatus: tema aju oli registreerinud koridoris midagi võõrast. Ta pöördus ja nägi koridoripingil istumas meest. Mees naistearsti ukse taga! Koos ehmatusega tuli ka äratundmine. See oli ju kohtutõlk, kes karusel kombel üritas tutvust sobitada. Hetkega kadus nördimustunne, ja olukorra koomika tõi naeratuse naise näole.
„Julgust ja ettevõtlikkust paistab sul jätkuvat,” tunnistas Tiina siiralt. Endale aru andmata ta sinatas.
„Mis mul üle jäi, häda ei anna häbeneda. Ise ju käskisid vastuvõtule tulla.” Kalvi läks mänguga kaasa ega hakanud samuti teietamisega tseremoonitsema.
Mõlemad naeratasid teineteisele sõbralikult ja olid olukorra ootamatusest pisut kohmetud.
„Kahjuks on vastuvõtt tänaseks lõppenud ja pead mõnel muul päeval tulema.”
„Millal? Kas homme?”
„Ei, homme pean ma Tartus olema.”
„Huvitav-huvitav. Ka mina pean homme Tartus olema.”
„Mida sa seal teed?”
„Homme hakkavad eksperdid teie uue haigla tehnoloogiaprojekti läbi vaatama. Kokku tulevad projektibüroo inimesed, ehitajad ja Tartu kliinilise haigla spetsid.”
„Ah kliinilise haigla omad. Mul on just sinna majja asja. Mis kellaajal sa pead seal olema?”
„Üksteist. Kui sulle see aeg sobib, võin kohale sõidutada, muidugi juhul, kui tohtriprouale villises sõita passib.”
Tiina hakkas naerma:
„Minule kui Nõukogude armee reservleitnandile sobib see sõiduriist hästi. Nii et võtad mu kümne paiku peale?”
„Hea meelega, aga millise maja eest?”
Arst ütles aadressi, lehvitas noormehele hüvastijätuks ja astus kiirel sammul välja.
Talvehari oli küll murtud, kuid vali veebruaripakane sundis mantlihõlmu koomale tõmbama. Päike paistis juba kõrgemalt ja tema pikem päevakaar täitis talvise maa elustava valgusega. Tiina astus rutates kodu poole. Halb tuju oli kadunud ja aeg-ajalt ilmus naeratuski näole. Ta ei teadnud täpselt, mis ta tuju äkki heaks tegi.
Ilmselt tuli see ilusast ilmast ja eredast päikesest, mille kiired juba pisut kevadiselt nägu paitasid.
JÄRGMISEL HOMMIKUL SEISIS KALVI PÄEVINÄINUD VILLIS KOKKUlepitud ajal kõrge korrusmaja ees. Tiina istus autosse ja koos heatujulise terega tuli reibas meeleolu, elurõõm ja optimism, mis temaga enamasti kaasas käisid.
„Jumal küll, kuidas see naine oskab särada,” mõtles Kalvi endamisi. Kuid pikemaks mõtiskluseks talle aega ei antud. Tiina sõbralik olek ja naerunäone aval käitumine avasid tee suhtluseks, mis peagi kaht erksa meelega inimest täielikult köitis ja sisustas tüütu tee lõbusa jutuajamisega.
„Räägi, kes sa nüüd ikkagi oled – kohtutõlk või ehitaja?”
„Mõlemad on õiged ja üks ei sega teist. Vaata, miskipärast on nii juhtunud, et mul on sõduri sissetulekud ja ohvitseri väljaminekud. Pean tegema teatavaid pingutusi, et neid asju kuidagi tasakaalu saada.”
Tiina naeris nakatavalt. Ta vaatas hindavalt oma autojuhti ja jätkas samas lõbusas toonis:
„Missugused siis on ühe tsivilistist ohvitseri väljaminekud?”
„Neid on uskumatult palju: restoranid, õllesaalid, kallis jook ja kaardilaud. Nii nagu ikka ühel vabahärral kombeks.”
„Aga naised?”
„Naised? Noh, võrdõiguslikkus meie suurel kodumaal tagab ju selle, et nende peale ei kulu pennigi.”
„Nii see on. Väärtuste skaala on meil hästi paigas.”
Naine vakatas hetkeks ja jätkas siis küsitlust:
„Aga perekond?”
Kalvi tõsines märgatavalt. Ta heitis kiire kõrvalpilgu kaasreisijale ja vastas vaikselt:
„Sellega on kuidagi ikaldanud. Mul oli kunagi perekond, aga enam ei ole.”
„Lahutasite?”
Kalvi noogutas sõnatult. Tiina vaikis viivuks ja jälgis hajameelselt rataste alt läbilibisevat lumist teelinti. Kaua see ei kestnud, sest varsti jätkas ta juttu:
„Aga minul on perekond, mis koosneb kolmest raskestikasvatatavast lapsest.”
„Soo.