läks. Simon pöördus Isabelle’i poole. „Mul pole midagi karta,” lausus ta. „Nad ei tee mulle midagi. Nad ei saa mulle midagi teha. Raphael teab väga hästi, et mul on…” Poiss osutas ebalevalt oma lauba poole. „See.”
Isabelle küünitas end üle laua ja lükkas tal juuksed otsmikult kõrvale liigutusega, mis võinuks kuuluda pigem arstile kui kallimale. Tema kulm oli kortsus. Simon ise oli vaadanud märki peeglis piisavalt sageli, et teada, missugune see välja näeb. Tundus, nagu oleks keegi võtnud peene pintsli ning joonistanud sellega tema laubale silmade vahest kõrgemale lihtsa kujundi. Märk näis puhuti kuju muutvat, nagu muutuvad taevas liikuvad pilved, aga alati oli see selgepiiriline ja must ning millegipärast heidutav otsekui mingis võõras keeles kirjutatud hoiatus.
„Kas see siis tõepoolest… mõjub?” sosistas Isabelle.
„Raphael usub seda,” vastas Simon. „Ja mul pole mingit põhjust selles kahelda.” Poiss võttis neiul randmest kinni ja tõmbas tema käe oma näo juurest ära. „Mul ei ole midagi karta, Isabelle.”
Tüdruk ohkas. „Kõik, mida õppinud olen, ütleb mulle, et see ei ole hea mõte.”
Simon pigistas tema sõrmi. „Jäta nüüd. Sind huvitab, mida Raphael minust tahab, eks?”
Isabelle patsutas tema kätt ja naaldus toolileenile. „Räägi mulle kõigest, kui oled tagasi jõudnud. Helista mulle esimesena.”
„Saab tehtud.” Simon ajas end püsti ning vedas jopeluku kinni. „Ja ole nii kena, tee mulle üks teene, eks? Õigupoolest kaks teenet.”
Isabelle vaatas talle otsa, nagu teeks asi talle natuke nalja. „Missugused?”
„Clary ütles, et treenib täna Instituudis. Kui peaksid teda trehvama, ära ütle, kuhu ma läksin. Hakkab veel ilmaasjata muretsema.”
Isabelle tõstis silmad taeva poole. „Olgu, kokku lepitud. Teine teene?”
Simon kummardus neiu poole ja suudles teda põsele. „Enne kui ära lähed, proovi borši. See on oivaline.”
Härrad Walker ja Archer ei olnud just eriti jutukad kaaslased. Nad juhtisid Simonit läbi Lower East Side’i tänavate, liikudes oma iseäralikult liugleval kõnnakul temast paar sammu ees. Aeg oli hiline, aga linna kõnniteed olid rahvast tulvil: inimesed tulid viimasest vahetusest või õhtust söömast ning tõttasid koju, pea maas, krae tugeva külma tuule varjuks üles tõstetud. St Mark’s Place’i kõnniteele reastatud laudadel müütati igasugust pudi-padi, alustades odavatest sokkidest ning lõpetades New Yorgi pliiatsijoonistuste ja sandlilõhnaliste viirukipulkadega. Langenud lehed lendlesid mööda tänavat, krabisedes nagu kuivanud kondid. Õhus hõljus heitgaaside haisu, millesse segunes sandlipuu aroomi ja inimeste lõhna – nahk ja veri.
Simoni magu tõmbus kokku. Ta püüdis hoida oma toas piisavalt loomaverepudeleid – riidekapi tagaosas, kuhu ema silm ei ulatunud, oli tal nüüd väike külmik –, et ei peaks kunagi tundma nälga. Veri oli vastik. Noormees oli arvanud, et harjub sellega ja see hakkab talle koguni meeldima, aga ehkki veri vaigistas nälga, ei nautinud ta seda iial nõnda, nagu oli kunagi nautinud šokolaadi või taimtoiduburritot või kohvijäätist. See jäi ikka lihtsalt vereks.
Aga tühi kõht oli veel kehvem. Näljatunne tähendas seda, et Simon hakkas tajuma lõhnu, mida ta tunda ei tahtnud: nahal olevat soolakirmetist; üleküpsenud magusat verelõhna, mida immitses tundmatute inimeste pooridest. See tekitas temas vastupandamatut isu – tundeid, mis olid loomuvastased ja valed. Simon tõmbus küüru, surus rusikad sügavale jopetasku ning püüdis hingata läbi suu.
Nad pöördusid otse Kolmandale avenüüle ja jäid seisma ühe restorani ees; selle sildilt võis lugeda CLOISTER CAFÉ. AED AVATUD AASTA LÄBI. Simon uuris silti, silmad kissis. „Mis meil siia asja on?”
„See on meie käskija valitud kohtumispaik.” Härra Walkeri hääl ei reetnud ainsatki emotsiooni.
„Mhh.” Simon oli hämmingus. „Tundes Raphaeli stiili, oleksin arvanud, et ta eelistab korraldada kokkusaamise pühitsemata kiriku tornis või mõnes luid täis krüptis. Moekate restoranidega ei osanud ma teda kuidagi seostada.”
Mõlemad subjugaadid jäid talle otsa vaatama. „Kas sul on midagi selle vastu, Valguses Kõndija?” küsis härra Archer viimaks.
Simonil tekkis ebamäärane tunne, nagu oleks talle noomitus tehtud. „Ei. Mitte kõige vähematki.”
Restoranis oli hämar, piki üht seina jooksis marmorkattega baarilett. Ükski teenistuja ega ettekandja ei teinud neist väljagi, kui nad seadsid sammud läbi ruumi tagaseinas oleva ukse poole ning astusid selle kaudu aeda.
Aiaterrass oli paljudel New Yorgi restoranidel, aga vähestel oli see avatud nii hilisel aastaajal. See siin paiknes mitme hoone vahele jäävas siseõues. Seinu katsid kolmemõõtmelisena tunduvad elutruud trompe l’oeil’ maalingud, millel oli kujutatud õitesse uppuvaid Itaalia aedu. Puud, mille lehed olid sügiseselt kuldsed ja rusked, kandsid okstel valgete tulede vanikuid ning laudade vahele paigutatud soojuslambid heitsid enda ümber punakat kuma. Keset hoovi sulises meloodiliselt väike purskkaev.
Hõivatud oli ainult üks laud ja selle taga ei istunud Raphael. Seina ääres paiknevas lauas oli end sisse seadnud sale naine, kes kandis laia äärega kübarat. Simoni jahmunud pilgule vastates tõstis too istuja käe ja viipas. Noormees pööras pead ja vaatas üle õla; nagu oligi arvata, polnud tema selja taga kedagi. Walker ja Archer olid hakanud edasi minema ning hämmeldunud Simon järgnes neile üle hoovi, kuni mehed istuvast naisest paar jalga eemal seisma jäid.
Walker kummardus sügavalt. „Käskija,” lausus ta.
Naine naeratas. „Walker,” sõnas ta. „Ja Archer. Väga hea. Tänan, et tõite Simoni minu juurde.”
„Üks hetk.” Simoni pilk liikus naiselt kahele subjugaadile ja jälle tagasi. „Te ei ole Raphael.”
„Taevas halasta, ei.” Lauas istuja võttis kübara peast. Raske voog jõulutulede valgel läiklevaid hõbeblonde juukseid valgus talle õlgadele. Naise näos, siledas, valges, ovaalses ja väga kaunis, tõusid esile tohutu suured helerohelised silmad. Ta kandis pikki musti kindaid, musta siidpluusi ja kitsast seelikut ning tema kaela ümber oli seotud must sall. Võimatu oli ära arvata tema vanust või sedagi, kui vana ta oli olnud vampiiriks muutumise ajal. „Olen Camille Belcourt. Võluv sinuga kohtuda.”
Naine sirutas kinnastatud käe.
„Mulle öeldi, et kohtun siin Raphael Santiagoga,” vastas Simon ega kiirustanud pakutud kätt vastu võtma. „Kas te töötate tema heaks?”
Camille Belcourt’i naer kõlas nagu purskkaevu vulin. „Mitte mingil juhul! Kord, tõsi küll, töötas tema minu heaks.”
Ning Simonile meenus. Kas ei öelnud sa, et vampiiride pealik on keegi teine, oli ta Raphaelilt kunagi – tundus, otsekui oleks sellest möödas terve igavik – Idrises küsinud.
Camille ei ole veel meie juurde tagasi pöördunud, oli Raphael vastanud. Tema eemalviibimise ajal olen pealik mina.
„Teie olete vampiiride pealik,” ütles Simon. „Juhite Manhattani klanni.” Ta pöördus uuesti subjugaatide poole. „Te vedasite mind ninapidi. Ütlesite mulle, et saan kokku Raphaeliga.”
„Ütlesin, et saad kokku mu käskijaga,” vastas härra Walker. Tema silmad olid väga suured ja tühjad, nii tühjad, et Simon hakkas kahtlema, kas nood kaks olid üldse tahtnud teda eksiteele viia või ei suutnudki nad teha muud kui robotitena korrata, mida käskija neile ette oli kirjutanud, ega andnud endale aru, et olid stsenaariumi vastu patustanud. „Ja siin ta ongi.”
„Tõepoolest.” Camille kinkis subjugaatidele särava naeratuse. „Palun jätke meid omavahele, Walker, Archer. Mul on vaja kõnelda Simoniga üksi.” Oli midagi kummalist viisis, mismoodi naine seda ütles – kuidas ta lausus noormehe nime ja sõna „üksi” –, sellest aimunuks nagu varjatud hellitust.
Subjugaadid kummardasid ja tõmbusid tagasi. Kui härra Archer pöördus, et lahkuda, märkas Simon