oodatakse, kui laseb end uuesti vestlusesse kiskuda. Ta lahkus sõnagi lausumata.
Läbi restorani tagasi minnes möödus Simon Walkerist ja Archerist, kes seisid suure puidust baarileti ääres, õlad pikkade hallide mantlite all längus. Möödudes tundis poiss endal subjugaatide ainitisi puurivaid pilke ja liputas nende poole sõrmi – see žest pidi olema midagi sõbraliku lehvituse ja jumalagajätu vahepealset. Archer paljastas hambad, lamedad inimhambad, ja marssis Simonist mööda aia poole, Walker tema kannul. Poiss jälgis, kuidas nad teisel pool lauda Camille’i vastas koha sisse võtsid; naine ei tõstnud pilkugi, kui nad istusid, aga ühtäkki kustusid siseõue valgustanud valged lambikesed – mitte ükshaaval, vaid kõik korraga – ning Simon leidis end jahmunult silmitsevat pimedusse mattunud nelinurka, just nagu oleks keegi tähed välja lülitanud. Selleks ajaks kui juhtunut märganud ettekandjad tõttasid välja viga parandama ning aed täitus uuesti kahvatu valgusega, olid Camille ja tema inimsubjugaadid kadunud.
Simon keeras maja välisukse lukust lahti – see oli üks paljudest täpselt ühesugustest tellisfassaadiga ridaelamutest, mis siinses Brooklyni kvartalis tänavaid ääristasid – ning lükkas selle teraselt kuulatades paokile.
Ta oli öelnud emale, et läheb Ericu ja teiste poistega bändiproovi, sest laupäeval on neil esinemine. Kunagi oleks ema võtnud tema sõnu tõe pähe ja sellega oleks asi piirdunudki; Elaine Lewis oli alati olnud vabameelne lapsevanem, kes ei seadnud Simonile ja tema õele erilisi piiranguid ega nõudnud, et nad koolipäevadel varakult kodus oleksid. Simon oli harjunud Claryga poole ööni väljas viibima, ukse oma võtmega lahti tegema ja kell kaks hommikul voodisse vajuma, ilma et ema sellest suurt numbrit oleks teinud.
Nüüd olid asjalood muutunud. Simon oli viibinud peaaegu kaks nädalat Idrises, varjuküttide kodumaal. Ta oli kadunud kodust, ilma et oleks jõudnud selle kohta enne välja pakkuda mingit vabandust või selgitust. Sorts Magnus Bane oli küll sekkunud ja teinud Simoni emale mäluloitsu, seepärast ei mäletanud too enam, et Simon üldse ära oli olnud. Igatahes polnud tal sellest mingit teadlikku mälestust. Tema käitumine oli paraku teistsugune kui varem. Nüüd oli ema muutunud kahtlustavaks, ta jälgis poega pidevalt, hoidis tal silma peal, nõudis, et ta tuleks kindlal kellaajal koju. Kui Simon viimati Maiaga kohtamas käis, oli ta naastes leidnud Elaine’i esikus toolil istumas, pilk uksel, käed rinnal vaheliti, nägu nii vihane, nagu hakkaks ta iga hetk plahvatama.
Tol ööl oli Simon kuulnud ema hingamist juba enne, kui teda nägi. Nüüd kuulis ta üksnes seda, et elutoas mängib vaikselt televiisor. Küllap oli ema vaadanud poega oodates ühte noist lõpututest haiglasarjadest, mida ta nii väga armastas. Simon lükkas ukse enda järel kinni ja toetus seljaga selle vastu, kogudes jõudu valetamiseks.
Raske oli seletada juba sedagi, miks ta koos perega ei söö. Õnneks läks ema vara tööle ja naasis hilja ning Rebecca käis New Jerseys kolledžis, ilmus koju üksnes harva, et pesu pesta, ega olnud iial nii palju kohalgi, et märgata midagi veidrat. Selleks ajaks kui Simon hommikul ärkas, oli ema enamasti läinud, jättes hoole ja armastusega valmistatud hommiku- ja lõunaeine talle köögilauale. Kooli minnes poetas poiss toidu teel kuhugi prügikasti. Õhtusöögiga olid lood keerulisemad. Neil õhtutel, kui ema kodus viibis, tuli Simonil sonkida taldrikul ning teha nägu, nagu poleks tal isu, või küsida, kas ta tohib võtta toidu kaasa oma tuppa, et süüa ja samal ajal õppida. Korra või paar oli ta ema meeleheaks söögi väevõimuga alla kugistanud, et siis hiljem tundide kaupa vannitoas higistada ja oksendada, kuni oli kõik viimseni kehast välja saanud.
Simonil oli piinavalt raske emale valetada. Tal oli seni ikka olnud pisut kahju Claryst: tüdrukul olid üpris keerulised suhted Jocelyniga, kes hoidis tütrel alati väga rangelt silma peal. Nüüd olid nende rollid vahetunud. Pärast Valentine’i surma oli Jocelyn haaret nii palju lõdvendanud, et teda võis pidada peaaegu normaalseks lapsevanemaks. Simoniga seevastu oli nõnda, et kodus ringi liikudes tundis ta endal pidevalt ema rasket, otsekui süüdistavat pilku.
Ajanud selja sirgu, laskis Simon õlakotil potsatades põrandale kukkuda ning seadis sammud elutoa poole, et peapesu vastu võtta. Televiisor mängis, sealt tulid uudised. Kohalik reporter edastas üldist huvi pakkuva loo ühe kesklinnas asuva haigla tagant leitud hüljatud beebist. Simon oli üllatunud: ema vihkas uudiseid. Tema arvates mõjusid need masendavalt. Ta heitis pilgu diivani poole ja üllatus haihtus. Ema magas, sealsamas kõrval laual lebasid tema prillid, põrandal oli pooltühi klaas. Selle lõhn lõi Simonile juba eemalt ninna – arvatavasti viski. Ta tundis südames torget. Elaine ei joonud peaaegu kunagi.
Poiss läks ema magamistuppa ja tuli tagasi, kaasas heegeldatud tekk. Mamps magas edasi, hingates aeglaselt ja ühtlaselt. Elaine Lewis oli väike linnutaoliselt habras naine; tema mustades pea ümber käharduvates juustes oli halle salke, aga ta keeldus neid värvimast. Päeval töötas ema ühes keskkonnakaitsega tegelevas mittetulundusühingus ning enamikul tema rõivastel olid loomamotiivid. Praegugi kandis ta batikatehnikas värvitud kleiti, millel oli kujutatud delfiine ja laineid, ning ehisnõela, vaigu sisse kastetud kala, mis kunagi oli olnud elus. Lakiga kaetud silm näis Simonit süüdistavalt piidlevat, kui poiss tekiservad emale ümber õlgade sättis.
Elaine liigutas end rahutult ja pööras pea teisele poole. „Simon,” sosistas ta. „Simon, kus sa oled?”
Rabatult laskis poiss tekist lahti ja ajas end sirgu. Võib-olla pidanuks ta ema äratama ning andma teada, et temaga on kõik korras. Aga siis oleks Simonil tulnud kuulata küsimusi, millele ta ei tahtnud vastata, ning näha Elaine’i näol tuttavat solvunud ilmet, mida ta ei sallinud. Ta pöördus ja läks oma magamistuppa.
Simon oli visanud end voodikattele pikali, haaranud öökapilt telefoni ja hakanud endalegi aru andmata valima Clary numbrit. Vaikides kuulas poiss mõnda aega pidevat tooni. Camille’ist ei saanud tüdrukule rääkida – ta oli lubanud, et hoiab vampiiritari ettepaneku saladuses, ning ehkki Simon teadis, et ei võlgne Camille’ile midagi, olid viimased kuud õpetanud talle vähemalt ühte: üleloomulikele olenditele antud lubadustest ei olnud mõistlik taganeda. Aga sellegipoolest tahtis Simon kuulda Clary häält nagu ikka, kui tal oli olnud sant päev. Noh, ta võis ju alati kurta oma keerulist armuelu – see paistis tüdrukule kangesti nalja tegevat. Veeretades end teisele küljele, tõmbas Simon padja üle pea ja valis tüdruku numbri.
2
Kukkumine
„Noh, kas sul ja Isabelle’il oli lõbus õhtu?” Mobiiltelefoni kõrva ääres hoides turnis Clary ettevaatlikult pika laetala ühest otsast teiseni. Talad paiknesid kahekümne jala kõrgusel Instituudi pööningu sarikate all, kus asus võimla. Mööda neid käies tuli tal treenida tasakaalutunnetust. Clary vihkas talasid. Ta kartis kõrgust ja see tegi asja eriti hulluks, mis siis, et vöö külge kinnitatud elastne nöör pidi takistama teda kukkumise korral põrandale prantsatamast. „Kas oled Maiale temast juba rääkinud?”
Simon tõi kuuldavale ebamäärase häälitsuse, mis Clary teada pidi tähendama eitust. Tüdruk kuulis kõne taustal muusikat ning kujutles Simonit voodil lebavat, stereo vaikselt mängimas, ja temaga vestlevat. Poisi hääl oli väsinud, nii surmani väsinud, et Clary teadis: muretu toon ei tähenda, nagu oleks Simon rõõmus. Vestluse algul oli tüdruk mitu korda küsinud, kas tal on kõik ikka hästi, aga poiss oli öelnud, et muretseda pole põhjust.
Clary mühatas pahaselt. „Sa mängid tulega, Simon. Loodetavasti annad sellest endale ikka aru.”
„Ma ei tea. Kuule, kas sa tõesti arvad, et sellest tasub teha nii suurt numbrit?” Simoni hääl oli nõutu. „Ma pole andnud ei Isabelle’ile ega Maiale mingeid lubadusi, nagu käiksin emma või kummaga tõsiselt.”
„Las ma räägin sulle natuke tüdrukutest.” Clary istus talale ja laskis jalad rippu. Pööningu poolkuukujulised aknad olid avatud ning neist tungis sisse karget ööõhku, mis jahutas tema higist nahka. Tüdruk oli alati arvanud, et varjukütid treenivad raskes nahataolisest materjalist lahinguvarustuses, aga selgus, et selle tõmbavad nad ülle alles treeningute hilisemas järgus, mis hõlmab relvade kasutamist. Praegu, tehes harjutusi, mis pidid suurendama tema painduvust, kiirust ja tasakaalutunnetust, kandis tüdruk varrukateta särki ja umbes samasuguseid nööriga vöökohalt kokkutõmmatavaid pükse, nagu võis näha haiglates