Langenud inglite linn. Surmav arsenal. IV raamat. Cassandra Clare

ja silus kortsunud rõivaid.

      „See on võimla. Avalik koht.” Isabelle hakkas sikutama käest ühte erepunast sametkinnast. „Ostsin need just praegu Trash and Vaudeville’ist. Odavmüügilt. Kas pole nunnud? Tahaksid äkki endale ka selliseid?” Ta lehvitas nende poole sõrmi.

      „Ma ei tea,” vastas Jace. „Tundub, et need ei passi minu lahinguvarustusega eriti hästi kokku.”

      Isabelle tegi talle grimassi. „Kas oled kuulnud, et Brooklynist leiti tapetud varjukütt? Surnukeha oli nii moonutatud, et pole veel teada, kes ta on. Arvan, et sinna mamps siis läkski.”

      „Jah,” vastas Jace ja ajas end istukile. „Klaavi koosolekule. Sain temaga uksel kokku, kui ta minemas oli.”

      „Mulle sa sellest ei rääkinud,” lausus Clary. „Kas sellepärast sul nööri toomisega nii kaua aega läkski?”

      Jace noogutas. „Anna andeks. Ma ei tahtnud sind hirmutada.”

      „Tegelikult tahtis ta öelda,” sekkus Isabelle, „et ei soovinud rikkuda sinu romantilist meeleolu.” Neiu hammustas huulde. „Loodame, et see ei ole keegi meie tuttavatest.”

      „Ma ei usu, et ta saaks kuuluda meie tutvusringkonda. Surnukeha leiti mahajäetud vabrikust, kus see oli vedelnud juba mitu päeva. Oleksime ju märganud, kui mõni tuttav oleks puudu olnud.” Jace lükkas juuksed kõrva taha. Pilku, millega ta Isabelle’i silmitses, oli Clary arvates sugenenud veidi pahurust, nagu paneks noormees pahaks, et neiu selle teema jutuks oli võtnud. Clary meelest oleks Jace võinud rääkida juhtunust talle varem, tühja sellest rikutud meeleolust. Varjukütid, nüüd siis järelikult ka tema, pidid puutuma nii sageli kokku surmaga, et selles polnud neile midagi ebatavalist. Kõik Lightwoodid leinasid ju ikka veel, ehkki igaüks omamoodi, pere noorimat poega Maxi, kes oli hukkunud ainuüksi sellepärast, et juhtus olema valel ajal vales kohas. See tundus veider. Jace oli nurisemata leppinud Clary otsusega jätta keskkool pooleli ning võtta käsile treeningud, ent ei tahtnud sealjuures ometi rääkida temaga varjuküttide elu ohtlikumast poolest.

      „Lähen panen ennast riidesse,” teatas tüdruk ning seadis sammud võimla juures oleva väikese riietusruumi ukse poole. Tuba oli väga lihtne: heledast puidust seinad, peegel, dušš ja nagid, kuhu sai riputada riided. Ukse kõrval seisval puitpingil lebasid korralikult virnas käterätid. Käinud kiiresti duši all, pani Clary selga tänavarõivad – sukkpüksid, saapad, teksaseeliku ja uue roosa kampsuni. Ennast peeglis silmitsedes märkas tüdruk, et sukkpükstesse on tekkinud väike auk ja punased lokkis juuksed on sassis. Tal ei õnnestunud kunagi välja näha nii laitmatult korralik kui Isabelle, aga Jace’ile ei paistnud see korda minevat.

      Kui ta võimlasse tagasi läks, olid Isabelle ja Jace surnud varjuküttide teema sinnapaika jätnud ning võtnud käsile uue, mis tundus Jace’ile ilmselt veel kohutavam – Isabelle’i ja Simoni kohtingu. „Ära ütle, et ta viis su päris restorani.” Jace oli end põrandalt üles ajanud ning pani kokku matte ja treeninguvahendeid, samal ajal kui Isabelle mängis seina najale toetudes uute kinnastega. „Oleksin arvanud, et ta sunnib sind kohtingu tähe all oma nohikutest sõpradega arvutis sõjamänge mängima.”

      „Mina,” lausus Clary rõhukalt, „kuulun ka Simoni nohikutest sõprade hulka, nii et tänan väga.”

      Jace vaatas naerdes tema poole.

      „Õigupoolest polnud see päris restoran. Pigem ehk söökla. Ta tahtis, et prooviksin mingit roosat suppi, mida seal pakuti,” lausus Isabelle mõtlikult. „See oli temast väga nunnu.”

      Claryt valdas otsekohe süütunne, et ta polnud rääkinud Isabelle’ile – ega Jace’ilegi – Maiast. „Ta ütles, et teil oli lõbus.”

      Isabelle vaatas vilksamisi tema poole. Neiu näol oli iseäralik ilme, nagu varjaks ta midagi, aga enne kui Clary jõudis hakata järele mõtlema, mida sellest arvata, oli ilme kadunud ning ta polnud päris kindel, kas ei olnud seda endale üksnes ette kujutanud. „Sa siis rääkisid temaga?”

      „Jah, Simon helistas paar minutit tagasi. Lihtsalt et endast märku anda.” Clary kehitas õlgu.

      „Või nõnda,” lausus Isabelle, hääl korraga asjalik ja jahe. „Nojah, nagu ma ütlesin, on Simon väga nunnu. Võib-olla natuke liigagi nunnu. See võib igavaks muutuda.” Ta toppis kindad tasku. „Nojah, aga ega meil olegi midagi püsivat. Mõnda aega on temaga igatahes lahe.”

      Clary süütunne hajus. „Kas teie kaks ei ole kunagi rääkinud, et võiks hakata… noh, mõistad… tõsiselt käima?”

      Isabelle näis tundvat õudust. „Muidugi mitte.” Ta haigutas ja ringutas nagu kass. „Olgu, mina lähen magama. Näeme jälle, tuvikesed.”

      Neiu lahkus, jättes endast maha pahvaku jasmiinilõhna.

      Jace vaatas Clary poole. Noormees oli hakanud avama randmeid ja selga ümbritsevate rihmade pandlaid, et võtta seljast kaitsekihina rõivaste peal olev lahinguvarustus. „Pead nüüd vist koju minema?”