kehitas õlgu; selle liigutuse väljendusrikkus tekitas Simonis mõtte, kas pole naise aktsent äkki prantsuspärane. „Need on vanad lood,” sõnas vampiiritar. „Varjasin end kogu selle aja Londonis, otsides liitlasi, oodates oma aega. Siis kuulsin sinust.” Ta tõstis käe. „Ma ei saa sulle öelda, kuidas. Olen tõotanud vaikida. Aga hetkel, kui sellest teada sain, mõistsin, et just sina oledki see, keda olen oodanud.”
„Kas tõesti? Olen või?”
Naine kummardus Simoni poole ja puudutas tema kätt. „Raphael kardab sind, Simon, ja õigusega. Sa kuulud temasuguste hulka, oled vampiir, aga sind ei ole võimalik haavata ega tappa, tõmbamata enda pea peale Jumala viha.”
Mõnda aega valitses vaikus. Simon kuulis pea kohal rippuvate jõululambikeste tasast elektrilist surinat, hoovi keskel oleva kivist purskkaevu vee pladinat ning linnaliikluse uminat ja rüma. Kui ta rääkima hakkas, oli tema hääl vaikne. „Te suutsite seda öelda.”
„Kuidas palun, Simon?”
„Selle sõna. Tema viha…” Õige sõna jäi talle nagu alati kurku kinni ja kõrvetas, suutmata tõusta huulile.
„Jah. Jumal.” Naine tõmbas käe tagasi, aga tema silmad olid soojad. „Meietaolistel on ohtralt saladusi, palju asju, mida võin sulle õpetada ja näidata. Saabub aeg, kui mõistad, et sa ei ole neetud.”
„Madam…”
„Camille. Kutsu mind Camille’iks.”
„Ma ei saa ikka veel aru, mida te minust soovite.”
„Kas tõesti?” Camille raputas pead, nii et läikivad juuksed lehvisid ümber näo. „Tahan, et liituksid minuga, Simon. Astume ühiselt Santiagole vastu. Me marsime üheskoos sellesse rottidest kubisevasse hotelli ning kui tema poolehoidjad näevad, et oled minuga, hülgavad nad ta ja tulevad minu poole üle. Arvan, et nad on mulle endiselt ustavad, kuid kardavad Santiagot. Meid koos nähes saavad nad hirmust võitu ja ühinevad meiega. Inimene ei saa Jumala vastu.”
„Ma ei tea,” lausus Simon. „Piiblis seisab, et Jaakob võitles ingliga ja võitis.”
Camille silmitses teda, kulm kergitatud.
Simon kehitas õlgu. „Juutidele õpetatakse seda koolis.”
„„Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel1, sest ta ütles: „Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!” Näed nüüd, sa pole siin ainus, kes pühakirja tunneb.” Pinge oli naise pilgust kadunud ning ta naeratas. „Võib-olla ei anna sa sellest endale aru, Valguses Kõndija, aga senikaua kui kannad seda märki, oled taeva karistav käsi. Mitte keegi ei suuda sulle vastu seista. Igatahes mitte ükski vampiir.”
„Kas te kardate mind?” küsis Simon.
Peaaegu kohe kahetses poiss oma küsimust. Naise rohelised silmad muutusid tumedaks nagu äikesepilved. „Mina peaksin sind kartma?” Siis kogus ta ennast, tema nägu muutus tüüneks ja ilme rahulikuks. „Muidugi mitte,” vastas ta. „Sa oled tark mees. Olen kindel, et pead mu ettepanekut arukaks ja ühined minuga.”
„Aga milles teie ettepanek õieti seisneb? Tahan öelda, et Raphaelile väljakutse esitamiseni on asi mulle selge, aga mis saab edasi? Tõtt-öelda ei vihka ma Raphaeli ega taha temast asja ees, teist taga lahti saada. Ta ei sega ennast minu asjadesse. Midagi enamat ma ei soovigi.”
Camille põimis käed rinnal vaheliti. Tema vasaku käe keskmises sõrmes oli kinda peal sinise kiviga hõbesõrmus. „Sa ainult arvad, et see ongi kõik, mida soovid, Simon. Arvad, et Raphael osutab sulle teene, hoidudes sekkumast sinu asjadesse, nagu sa ütlesid. Tegelikult on ta määranud su pagendusse. Praegu mõtled küll, et sul pole teisi endasuguseid tarvis. Oled rahul nende sõpradega, kes sul on – inimeste ja varjuküttidega. Oled rahul sellega, et sul õnnestub peita verepudeleid tuppa ja varjata ema eest oma tõelist olemust.”
„Mismoodi te…”
Camille ei teinud temast väljagi, vaid jätkas: „Aga mis saab kümne aasta pärast, kui peaksid olema kahekümne kaheksane? Kahekümne aasta pärast? Kolmekümne aasta pärast? Kas teised sinu arvates ei märka, et samal ajal kui nemad muutuvad, jääd sina endiseks?”
Simon ei vastanud. Ta ei tahtnud tunnistada, et pole nii kaugele ette mõelnud. Et ta ei soovigi nii kaugele ette mõelda.
„Raphael on kinnitanud sulle, et pead nägema teistes vampiirides vaenlasi. Aga see ei pruugi ilmtingimata nõnda olla. Igavik on liiga pikk aeg, et veeta see üksinda, teiste endataolisteta. Teisteta, kes mõistavad sind. Sa seltsid küll varjuküttidega, aga ei saa kunagi kuuluda päriselt nende sekka. Oled alati teistsugune, võõras. Meie hulgas oleksid oma.” Naine kummardus poisi poole ning sõrmus säratas valgelt, pimestades korraks Simoni silmi. „Meil on talletatud tuhandete aastate tarkusi, mida saaksime sinuga jagada, Simon. Võiksid õppida, mismoodi hoida oma saladust; kuidas süüa ja juua; kuidas lausuda Jumala nime. Raphael on neid teadmisi sinu eest julmalt varjanud, pannud su koguni uskuma, nagu poleks neid olemaski. On küll. Ma võin sind aidata.”
„Aga ainult siis, kui mina olen enne aidanud teid,” sõnas Simon.
Camille naeratas, tema hambad olid valged ja teravad. „Me aitame vastastikku teineteist.”
Simon nõjatus vastu seljatuge. Rauast tool oli kõva ja ebamugav ning korraga tundis ta väsimust. Langetanud pilgu kätele, nägi ta, et veresooned on tumedaks tõmbunud ja hargnevad ämblikuvõrguna käeseljal. Tal oli vaja verd. Tal oli vaja rääkida Claryga. Tal oli vaja aega, et järele mõelda.
„Ma šokeerisin sind,” ütles Camille. „Tean. Seda on ühekorraga raske hoomata. Hea meelega annaksin sulle nii palju aega, kui vajad, et jõuda selgusele kogu olukorras ja minus. Aga meil ei ole eriti palju aega, Simon. Senikaua kui viibin selles linnas, varitseb mind Raphaeli ja tema jõugu poolt hädaoht.”
„Jõugu?” Kõige kiuste muigas Simon kergelt.
Camille näis seda imeks panevat. „Mis on?”
„Noh lihtsalt… „Jõuk”. See kõlab, nagu oleks tegu mingite pahalaste või kurjuse käsilastega.” Naine vaatas talle mõttelageda pilguga otsa. Simon ohkas. „Palun vabandust. Sa pole arvatavasti nii palju halbu filme vaadanud kui mina.”
Camille kibrutas pisut kulmu, tema laubale tekkis väga peenike püstkorts. „Mulle räägiti, et oled natuke iseäralik. Võib-olla on asi selles, et ma ei tea just eriti paljusid sinu põlvkonna vampiire. Aga tunnen, et mulle tuleb kasuks viibida koos kellegagi, kes on nii… noor.”
„Värske veri,” lausus Simon.
See pani Camille’i lõpuks muigama. „Kas oled siis valmis? Valmis võtma mu ettepaneku vastu? Töötama minu heaks?”
Simon tõstis pilgu ja vaatas taevasse. Valgete lambikeste read jätsid tähed varju. „Kuulge,” lausus ta. „Ma hindan teie ettepanekut. Tõesõna.” Kurat, mõtles ta. Pidi ju ometi olema mingi võimalus öelda naisele ära, jätmata endast seejuures muljet nagu noorukist, kes lükkab tagasi neiu lõpuõhtukutse. Olen sinu ettepanekust tõesti, tõesti väga meelitatud, aga… Camille rääkis nagu Raphaelgi alati jäigalt ja pidulikult otsekui mõni muinasjututegelane. Võib-olla peaks Simon proovima neid matkida. Ta lausus: „Vajan otsuse langetamiseks veidi aega. Olen kindel, et mõistate mind.”
Vampiiritar naeratas vaevumärgatavalt, nii et paljastusid üksnes kihvade tipud. „Viis päeva,” vastas ta. „Mitte kauem.” Camille sirutas poisi poole kinnastatud käe. Tema pihus sätendas miski. See oli tilluke klaaspudel, mis võinuks sisaldada lõhnaõli näidist, ainult et paistis olevat täidetud mingi pruunika pulbriga. „Hauamuld,” selgitas naine. „Löö see puruks, siis tean, et kutsud mind. Kui ma pole viie päeva jooksul kutset saanud, saadan Walkeri vastuse järele.”
Simon võttis pudelikese ja libistas tasku. „Ja kui vastus on ei?”
„Siis olen pettunud. Aga me lahkume sõpradena.” Camille lükkas veinipokaali eemale. „Head aega, Simon.”
Simon