Joakim Zander

Eeslinn


Скачать книгу

betoonpõrandat, käed rinnal risti. Ta tunneb läbi valu ja segaduse tungivat viha, tunneb, kuidas see kasvab. Temas, nendes, ja selles ruumis on mingi sügav auk. Iga kord, kui ta arvab, et on selle augu pudedast äärest kinni saanud, tunneb ta, kuidas see suuremaks muutub ja sõrmed kruusa sees libisema hakkavad. Kuidas ta ka ei võitle, viskle ja ennast ei kriimusta, kukub ta vääramatult allapoole.

      „Juhtunud?” küsib mees. „Mis tähendab – juhtunud?”

      Ta avab külmkapi, tõmbab juurviljasahtlid välja ja lükkab uuesti tagasi, liigutab riiulitel vanu toiduaineid. Võipakk kukub põrandale, tundub, et ta ei märkagi seda.

      „Timmyl ja Aishal oli pidu, sealt läksime Rasheedi ja veel mõnega edasi.”

      Ta pöördub naise poole, näol üllatus:

      „Mis sa praegu siin teed? Sa pidid ju neljapäeval tulema.”

      „Täna on neljapäev,” vastab Yasmine ja surub sõrmed vastu meelekohti. „Nüüd võib-olla juba reede.”

      Kohin ei anna järele, hoopis vastupidi.

      „Timmy ja Aisha pidu oli teisipäeval,” ütleb ta. „Sa pole sellest saadik koju jõudnud, eks?”

      Mees kehitab õlgu ja mõtleb järele.

      „Neljapäev?” küsib ta. „Me jäime Rasheedi juurde pidama, ta oli mõned uued lood välja mõelnud. Edasi põrutasime mingile peole Bushwicki. Lauren oli seal.”

      Tal on selline nägu, nagu ootaks ta mingisugust kiitust, sest mainis galeristi nime, kes, nagu nad mõlemad väga hästi teavad, ei korralda oma galeriis iialgi ühtegi Davidi tööde näitust.

      „Ta oli täiega huvitatud minu uuest suunast, tead küll, linnud ja kirikud. Kas ma olen sellest sulle rääkinud?”

      Yasmine vajub kükakile, peidab näo kätesse. Sõrmed libisevad läbi kruusa.

      „Tuhat miljonit korda, David. Aga sa ei ole ju mitte muhvigi maalinud, on ju nii? Mitte ühtegi kuradi kriipsu!”

      Ta tõuseb uuesti püsti, läheb nurka kahekordse madratsi juurde ja otsib sealt kaks õhukest, krabisevat paberit. Ta läheb Davidi juurde ja paneb paberid sõnagi lausumata mehe ette köögilauale.

      Too kummardub ettepoole ja uurib neid, tõmbab silmad pilukile.

      „Ah,” ütleb ta. „Sitta sellest. Kohtusse ei anta meid veel niipea. We’re artists, baby! Väljaviskamine kuulub meie elu juurde.”

      „Kohus on kümne päeva pärast, David. Pärast seda oleme tänaval, saad aru? Kurat, ma andsin sulle ju üüri jaoks iga nädal raha. Millele sa selle kulutasid? Spiidile? Bushwicki pidudele?”

      Üha sügavamale ja sügavamale auku. Ta ei jaksa enam isegi vastu võidelda.

      „Mul on juua vaja,” ütleb mees ja rabab sügavkülma ukse lahti.

      Ta kobab jäises ruumis, kuni saab kätte uduseks tõmbuva pudeli ja tõstab selle hallis öises valguses õhku. Ta raputab pudelit ja keerab sellel põhja ülespidi, enne kui selle täiest jõust vastu halli telliskiviseina virutab. Pudel puruneb aknast kümne sentimeetri kaugusel vastu seina jäätunud klaaskristallide mereks.

      „Kurat, miks sa kõik viina ära oled joonud?” kähistab ta ja pöördub Yasmine’i poole.

      Võib-olla on põhjuseks väljaviskamine, võib-olla pikk reis ja ajavahe. Võib-olla hakkab viimase kuu jooksul kogunenud mure ja segadus endast märku andma ja temas kasvama. Võib-olla on see hoopis jalge all üha suuremaks muutuv auk. Võib-olla mehe mustad küünealused. Võib-olla tänu sellele näeb ta augu pimedat, verist põhja. Võib-olla ei tähenda see kõik midagi. Ent järsku muutuvad mehe ähvardused lubadusteks. Yasmine teab hoobilt, mida tal teha tuleb.

      „Ma ei ole sinu viina puutunud, David,” ütleb ta.

      See pole veel kõik. Tema hääl ei värise, pilk on kindel ega libise kõrvale, ta ei lähe lihtsalt minema. Selle asemel paneb ta käed rinnale risti ja astub mehele sammu lähemale. Tunneb, kuidas üks klaasikild vasaku talla all sügavalt sisse lõikab, tajub killu külmust teda vallanud kuumuses, koguni veri tundub sellega võrreldes külmana.

      David on üllatunud. Yasmine’i sõnad ei sobi nende looga, nende lugu on jada episoodidest, kus Yasmine põlvitab nurgas, käes kühvel või paber või midagi muud, ja pühib kilde kokku. Silmapilguks jääb David nõutuks. Lõuapärad liiguvad. Pupillid ähvardavad lõhkeda. Ja seejärel:

      „Mida sa, raisk, ütlesid?”

      Ta astub sammukese lähemale, üks suunurk tõmbleb spiidist või pingutusest või unevaegusest. Yasmine tunneb, kuidas sõrmed läbi kruusa libisevad, see kriimustab käsi, veri voolab temast läbi jalgade välja, üle betooni laiali.

      Ta teab, et saab praegu kõik lõpetada. Ta saab taganeda ja painduda. WC-st paberirulli tuua ja need kuradi killud kokku pühkida. Ta võib joosta Classon Avenuele hindude ööpäev läbi avatud poodi ja osta pudeli Jacki. Mees jooks poole sellest ära ja võib-olla karjuks natuke. Ta saaks pöörata mehe viha endalt mujale, galeristide ja agentide ja teiste peale, kes loomulikult on süüdi, et David pole nende Brooklynisse tulekust saadik mitte midagi maalinud. Võib-olla saaks ta Bretti käest raha laenata, et väljaviskamist ära hoida? Teha paar reisi Tokyosse või Berliini. Jätkata raha kõrvalepanemist, kuni saab üürida korteri, kuhu mõnel pimedal ööl kaduda. Ta saab teha kõike seda, mida ta on sada korda varemgi teinud, leppida taas aeglaselt auku kukkumisega ja lasta end alla neelata.

      Aga ta ei tee seda.

      „Ma ütlesin, et ma olin kümme päeva Tokyos,” ütleb ta hoopis. „Ja sa tead, et ma ei ole seda kuradi viina puutunud.”

      Mees astub sammu lähemale ja tundub hetke tema sõnu kaaluvat.

      „Sel ajal, kui sina siin olid ja koos oma kuradi luuseriklubiga üüriraha tuhandendat korda maha jõid, rügasin ma tööd teha, et sellest jamast siin välja rabeleda,” jätkab Yasmine.

      Ta on liiga kaugele läinud. Kaugemale kui kunagi varem. Aga unepuudus muudab ta kergeks ja hõljuvaks. Silmapilguks on tunne, et ta ei ole enam osa sellest kõigest. Justkui oleks viimane kuu sundinud minevikku teda oma kramplikust haardest vabastama, justkui tema ja Davidi vahel juhtunu ei olekski enam tõeline, vaid paljas tolm ja müüt ja uni.

*

      Sellest on nüüd üks kuu möödas, Fadi lõplikust kadumisest, kuu sellest, kui Yasmine’i telefon kuskil Washington Square Parki all metroos surisema hakkas ja maailm tema ümber tasapisi seisma jäi. Kuu on möödas, kui ta hakkas põgenema kurbuse ja mineviku eest, kiiremini ja kaugemale, kui ta oleks osanud arvatagi. Ja täpselt siis, kui ta ei uskunud, et enam kaugemale on võimalik pääseda, sest kurbuse kohutav kuju oli juba kannule jõudmas, sai ta neli päeva tagasi teise sõnumi. Udune pilt, võib-olla on see Fadi, Bergortis. Fadi on surnud. Fadi elab. Mitte miski ei klapi enam, kindlad mustrid on kadunud.

      „Kuradi siga!” karjub ta ja tunneb, kuidas hääl katkeb, see on toores ja haavatud.

      „Pea lõuad!” röögib David valjemini ja madalamal toonil.

      Ta tõstab käe Yasmine’i näo ette, justkui püüaks füüsiliselt takistada sõnade tuppa paiskumist.

      „Pea ise! Kurat, mis sa endast õige arvad? Ah? Ma ei ole sulle sittagi võlgu. Sa tead seda väga hästi!”

      Mees on otse tema ees, Yasmine tunneb tema keemia järele lõhnavat hingeõhku, 48-tunnise peo järgset torkivat higilõhna – mehe riietes, mehe nahal. Tema hääl on nüüd vaiksem ja ähvardavam.

      „Kes sa selline oled, et sihukest paska suust välja ajad? Ilma minuta istuksid sa endiselt svenssonite juures. Ilma minuta oleksid tööl oma sõbranna muti kuradi küünesalongis, sa tänamatu libu. Või oleksid surnud nagu su kuradi vend. Hakata siin mingist Tokyo-reisist jahuma, raisk … Justkui poleks see kõik minu korraldatud!”

      Ta tunneb põsel mehe süljepritsmeid ja teab, et too räägib õigust. Mees on seda nii palju kordi varemgi öelnud. Yasmine on seda nii mitu korda varemgi mõelnud. Tema võlg mehe ees on nii suur,