päike katkiste ribakardinate vahelt sisse piilub ja meile maailma tagasi annab.
Aga enamasti on emb-kumb neist oma kursustelt või ajutiselt töökohalt koju jõudnud, ohked ja oiged, väsinud pilk, armetu tülitsemine, hajameelsed küsimused koduste ülesannete kohta ja ärritunud sõnavaling ning üles tõstetud, avatud peopesad, kui me ütleme, et meile ei antud kodus midagi teha. Kuidas me niimoodi midagi õpime? See ühiskond on liiga nõrk, liiga kerglane. Tõepoolest, nad hakkavad meile ise matemaatikaülesandeid ja araabia keele harjutusi teha andma, sest nad ju kuulevad, kuidas me neist eemale libiseme, kuidas me salamisi sosistame:
„Sööma, lööma, mõõtma, veetma, saatma, lootma.”
„Jalg, halg, noot, koot, puur, kuur, juur.”
Nad ju kuulevad, kuidas me kraaksume ja juba peaaegu laulame.
Nad ju näevad, kuidas meie tiivad kasvavad.
4. Manhattan, New York – laupäev, 15. august 2015
Päike on hallis suveudus juba tõusnud, kui rong mürinal Manhattan Bridge’ile sõidab. Ilm on kuumaks läinud ja Yasmine’i vasak silm tuikab ning valutab. Aga kui ta üldse mõne kehalise häda pärast muret tunneb, siis pigem jala pärast, kust ta eile hommikul enne mustade tekstiilkingade jalgapanemist klaasikillu välja tõmbas. Ta võttis selle vaid välja, haava puhastamine ja side tulid tükk aega hiljem, pärastlõunal ühe Prospect Heightsi restorani WC-s. Ta tunneb, kuidas haav kummitalla vastas tuikab, kuidas veri sidemenutsu ära määrib. Asja ei parandanud sugugi see, et ta kõndis eile õhtul tundide kaupa pimedas Prospect Parkis ringi nagu unetu, elav surnu, enne kui läks lõpuks Dean Streetile hotelli, mille jaoks tal sugugi raha ei olnud, ja veetis seal järjekordse sünge ning unetu öö.
Ta vaatab üle jõe paistvat linna kompaktset, hommikuselt halli siluetti ja tunneb, justkui oleks elu taas kord lõppenud, justkui oleks ta taas jõudnud selle piirile. Teda üllatab, et see tunne pole peaaegu üldse Davidiga seotud. Ta oli mehe juurest lõpliku lahkumise silmapilku teistsugusena ette kujutanud. Puhtama ja selgemana, millegi monumentaalsena, mitte ühe lülina millestki muust, suuremast ja tähtsamast.
Kõrvalistmel on kogu ta maine varandus. Ameerika mereväe kott, mille ta enne esimest Ljubljana-reisi pool aastat tagasi ostis. Selles on tema visandivihik, arvuti, aluspesu, mõned T-särgid ja sokid, ühe Inglise disaineri tumesinine lai põlvini seelik, mis oli nii kallis, et mõni kuu tagasi seda eBay’st ostes hakkas tal pea ringi käima; ja M 51-jope, kõige väiksem number, mis oli talle siiski liiga suur, ostetud samast poest, kust mereväe kott. Taskus on telefon ja maksimaalse limiidiga American Expressi kaart. See oli kõik, mis tal kaasa õnnestus võtta. Kõik muu kuulub minevikku. Järjekordsesse minevikku.
Ta võtab taskust uuesti telefoni, tunneb, kuidas üle silla sõitva rongi vibratsioon levib värinana kätesse, telefon rappub ja hüpleb. See on soe, täpselt nagu kuu aega tagasi, kui ta istus ühes teises metroorongis, teel kesklinna nagu praegugi, Grand Central Stationi ühe kliendiga kohtuma. Ta ei mäleta enam, keda või mida see kohtumine puudutas, mäletab vaid, et telefon käes piiksatas ja saatja nime nähes läbistas teda häbi- ning rõõmujudin. Meil Parisalt. Häbi selle pärast, et see sundis teda mõtlema kõikidele teistele meilidele, millele ta polnud vastanud. Häbi selle pärast, et see viis ta mõtted tagasi Bergorti, vanasse ellu, kõigi juurde, kelle ta maha oli jätnud, Ignacio ja Fadi juurde.
Samas aga ka rõõm, et Parisa ei jätnud jonni ja saatis ikka veel mõned korrad aastas kirja, ehkki Yasmine ei vastanud kunagi, ehkki Parisa koguni ei teadnudki, kas Yasmine neid loeb. Isegi Fadi ei kirjutanud lõpuks enam. Algul kavatses ta vastata, vähemalt Fadi meilidele. Crown Heightsis põrandal madratsil lamades sõnastas ta mõttes vastuseid. Pikki ja üksikasjalikke kirju, täis seletusi ja lubadusi tagasi tulla.
Ta tegi seda veel nüüdki, võib-olla kolm aastat pärast Fadi viimase meili saamist. Aga kirjutamisest ei tulnud kunagi midagi välja. Mitte sellepärast, et ta poleks tahtnud, vaid ta ei teadnud, kuidas peaks alustama. Tema kuritegu Bergorti vastu oli olnud nii ootamatu ja nii täielik. Tal oli vaid üks võimalus: jätta Fadi maha ja sõita koos Davidiga otsemat teed Arlandale. Ja Ignacio? Kas ta teadis, et midagi on toimumas? Et Yasmine on lahkumas? Et sellepärast jättis ta Ignacio maha veel enne Davidiga kohtumist? Ka Ignacio lakkas lõpuks kirjutamast.
Nad olid Davidiga stipendiumiraha eest pileteid ostes otsekui joobnud, samal ajal sulges ta lõplikult oma Facebooki ja Instagrami. Kustutas kõik, mis oli teda Eeslinna võrgus vangis hoidnud. Kõik peale meiliaadressi, viimse väikese päästerõnga. Kõik peale häbi.
Kuidas oli ta suutnud kõik nii kiiresti selja taha jätta? Teda vorminud Bergorti. Ignacio, tema esimese armastuse. Aga ennekõike Fadi. Kuidas ta suutis? Vend, tema enda liha ja veri, keda ta oli kaitsnud ja kelle üle valvanud nii kaua, kui ta mäletas. Aga muud valikut ei olnud, Eeslinn justkui ähvardas temast läbi kasvada, tõmmata teda kuhugi sügavale ja pimedasse, ta teadis, et see on kogu aeg olemas olnud ja selle osaks saamist oli ta kogu aeg omamoodi ka oodanud.
Aga kui ta kohtus Davidiga, avanes järsku teine tee. Teine suund, teine elu. Ja ta valis selle, peaaegu midagi mõtlemata. Kui tahad edasi liikuda, siis ei tohi kõiki mõtteid lõpuni mõelda.
Samal hetkel, kui kulunud ja vana American Airlinesi lennuk neli aastat tagasi JFK-l maandus, algas tema elu uuesti. Miljonite teiste kombel mässis ta New Yorgi endale nähtamatu mantlina ümber ja kadus. Enne New Yorki ei olnud midagi. Ei olnud minevikku, oli vaid tulevik. Ameerika unelm. Hoolimata Davidist ja narkootikumidest ja vaesusest. Hoolimata koduigatsusest ja hiilivast tundest, et see tume ja kleepuv, mis teda põhja poole kiskus, ei peitugi Eeslinnas, vaid on kogu aeg pesitsenud tema enda hinges.
Siis järsku tuli Parisa meil – eikuskilt. Ta ei teadnud, miks ta selle avas, aga võib-olla tundus Bergort nii kaugena, et ta uskus – needus on murtud. Mida iganes, teade oli lühike, koosnedes kõigest mõnest reast:
Tere, Yazz!
Kas see on üldse enam sinu meiliaadress? Anyway, ma ei tea, kuidas seda öelda, aga sinu vend on surnud. Ma ei tea, kui palju sa tead, aga ta läks Süüriasse. Nad panid nüüd Facebooki, et ta suri lahingus. Mehdi rääkis sinu vanematega. Tunnen sulle kaasa, õde.
Ta mäletas, et rong peatus kolmeteistkümnendal tänaval täpselt siis, kui ta luges viimast lühikest lauset, ta tõusis püsti, trügis vagunist välja ja tormas mööda eskalaatorit üles Washington Square Parki.
Sellele järgnenud päevast ei mäleta ta midagi, alles hilisõhtul leidis David ta Crown Heightsis segamini stuudiokorteri tänavapoolse akna all kägaras istumas. Terve päev oli justkui ära pühitud, nagu poleks seda kunagi olnudki.
„Sa pead oma vanematele helistama,” sosistas David ja puges tema selja taha, seekord polnud ta tavapäraselt kannatamatu või kiirustav, vaid rahustav ja soe.
Aga ta libises Davidi embusest välja, raputas vaid pead ja vahtis tühja pilguga seina, tundes, kuidas elu temast iga hingetõmbega aegamööda välja voolab.
Järgmisel hommikul valdas teda uus tunne. Tohutu üksildus, mida ta varem polnud võimalikukski pidanud. David oli taas kadunud, tuba tühi ja jahe. Hõõguv päikesekiir tungis läbi määrdunud akna sisse ja langes betoonpõrandale nagu ümber läinud klaasitäis apelsinimahla.
Ta ei lahkunud mitu päeva toast, kuni Brett ta lõpuks üles otsis, sest ta jättis kokkusaamisele minemata, ja sundis teda endaga tulema kohvikusse, kus Yasmine sõi silmi peaaegu avamata pool kuklit. Nad polnud tööväliselt õigupoolest varem kohtunudki, Brett polnud just lohutaja tüüpi ja Yasmine polnud selline, keda oleks vaja olnud lohutada, nad istusid piinavas vaikuses, kuni Yasmine lõpuks silmad avas ja ebamugavust tundvale mehele otsa vaatas.
„Orgunni mulle töö,” ütles ta. „Ükskõik, milline. Peaasi, et see on kuskil kaugel.”
Mida iganes, et mitte Fadi peale mõelda, et sellest Davidiga mitte rääkida. Mida iganes, et pääseda vanematele helistamisest või Bergorti tagasi sõitmisest. Mida iganes, et pääseda iseenda ja oma reetmise eest.
Brett noogutas ja maksis ta hädise hommikusöögi kinni. Kolm päeva hiljem istus ta Detroiti suunduval lennukil, seejärel