Eeslinn. Joakim Zander

rohkem kui Ameerika unelm. Ta on Harvard ja purjetajakingadesse pistetud paljad jalad, maja Hamptonis. Ta on kaheksakümnetunnised töönädalad kontoris ja jõulud Kariibi merel. Samal ajal on temas mingi ebakõla, midagi mässulist ja iroonilist, mis vastandub täiuslikult lihvitud pealispinnale. Huulilt ootamatult libisev nali või alistunud näoilme kohtumisel mõne lootusetult tobeda kliendiga.

      Ta tagurdab linnamaasturi bensiinitankurite vahelt suure vaevaga välja ja heidab Yasmine’ile vilksamisi kiire pilgu.

      „Tundub, et mitte ainult pikad,” ütleb ta.

      Yasmine teeskleb, et ei kuule seda, ja hoiab silmad endiselt kinni. Brett on reklaamiagent. Ta otsib talente, nagu ta neid nimetab – see tähendab: mõne erilise andega noori loomeinimesi – ja müüb neid erinevatele reklaamibüroodele ning teistele tööandjatele, kes oma projektide jaoks teatud kompetentsi vajavad. Enne Brettiga kohtumist polnud Yasmine kuulnudki, et säärane töökoht üldse eksisteerib. Ta ei teadnud midagi reklaamialast ja algul tegi talle natuke naljagi, kui Brett pärast paari klaasi Chardonnayd Roebling Streeti väikeses galeriis möödunud kevadel oma töö ja kontaktidega kelkima hakkas. Ta arvas, et mees lööb talle külge, ja tal tuli kõvasti vaeva näha, et varjata tolle kohmakat esinemist Davidi eest, kes oli hakanud neid galerii teisest otsast sünge intensiivsusega jõllitama.

      Kui aga Brett kõigest mõne päeva pärast temaga tõepoolest ühendust võttis ja pakkus võimalust viia ta kokku maailma juhtiva energiajoogitootja the street intelligence unit’i ehk tänavaluureüksusega, tuli see talle üllatusena. Veelgi enam üllatus ta selle pärast, et nad tahtsid temaga kohtuda juba samal nädalal oma niinimetatud „klubimajas” Bronxi selles osas, mis asus trendikuse õhkõrnal piiril. Veel ei olnud siin veinibaare ega ökopoode, aga ta aimas mõningaid varaseid märke – ühel aknal oli Stumptown Coffee logo, tolmuse akna taga aga rikaste pärijate stiilist inspireeritud tööriietes mehed. Ta küsis Bretti käest, kas too tuleb temaga kohtumisele kaasa, aga mehe pilk reetis ebamugavust ja ta tõmbas oma ilusti maniküüritud käega närviliselt läbi juuste.

      „See on Bronxis,” oli tema ainus ja nähtavasti ammendav seletus enne ettepanekut, et võib Yasmine’i lähima metroojaama juurde sõidutada.

      „Klubimaja” asus vanas kaupluseruumis, selle suured aknad avanesid räpasele kõnniteele, klubi kõrvalmajas oli aga tõsiselt allakäinud kõrts, igas mõttes iroonilise nimega „Energy”. Luureüksus koosnes viiest umbes kahekümneaastasest noorest ja paistis katvat enamiku etnilisi rühmi ning subkultuure.

      Pärast lobisemist Banksy ja Shepard Fairey ning nende „tänavakapitali” teemadel tutvustas Yasmine lühidalt paari tänavakunstnikku, kes talle sel hetkel huvitavana tundusid. Ta sai töö veel enne, kui oli jõudnud kümme minutit rääkida. Nädal hiljem istus ta Tokyosse suunduvas lennukis. Hotellitoa eest oli makstud, tal oli kaasas mitu tuttuut digikaamerat, mille kasutamisest ei teadnud ta midagi, ja tal oli ainult üks ülesanne: leida „järgmine Banksy”.

      Niisiis liikus ta nagu vari mööda võõraid tänavaid maal, mis tundus talle teise planeedina, kus on teine keel ja teine tähestik. Tal olid vaid kaamerad ja mõned energiajoogitootjate tuttavate reklaamimeeste telefoninumbrid. Jaapani reklaamitegijad oli kenad, nad võtsid ta kaasa baaridesse ja pidudele, näitasid talle parimaid nuudleid pakkuvat restorani ja helendavaid, sõltumatuid maailmu meenutavaid ostukeskusi. Aga tundus, et ka reklaamitegijatel polnud aimugi, mida temalt oodatakse. Nad näitasid talle grafitit ja manga-joonistusi Shimokitazawa ja Koenji kandis, see meenutas Hornstulli või Williamsburgi säravat, tiheda asustusega versiooni. Ta pildistas kõike kohusetundlikult, ent tulemus oli habemikest reklaamigurude jaoks lame ja tühi, ilmetu ja masstoodetud globaalne kunst, seal polnud midagi sellist, mida ei oleks ka kõikjal mujal, millises linnas iganes. Miski polnud siin väärt, et seda teisest maailma otsast avastama tulla.

      Ta andis alla, otsustas ülesande sinnapaika jätta, ta oli saanud Tokyo-reisi, pääsenud veidikeseks ajaks kõigest eemale, sellest aitas.

      Aga viimasel õhtul ühel peol, mis toimus mingis tudengite ühikas, sattus ta kokku väikese Misaki-nimelise tüdrukuga, too paistis vaevalt kahekümnene. Yasmine oli õigupoolest juba teel lennuväljale, aga tal oli mõni tund aega ja innukad reklaamitegijad vedasid ta peole kaasa.

      Misaki oli vähese jutuga ja tõsine, see meeldis Yasmine’ile. Mõnus oli teineteise kõrval lihtsalt vaikides seista, varjata end öö eest. Aga natukese aja pärast pöördus Misaki Yasmine’i poole ja küsis kogeledes ning vabandades inglise keeles, kas ta tohib Yasmine’ile näidata oma architectural art’i, sest ta oli kuulnud, et Yasmine on curator. Yasmine pahvatas naerma, tal oli üsna udune ettekujutus sõna curator tähendusest, aga ta nõustus meelsasti Misaki kunsti vaatama. Kuskilt võlus tüdruk välja arvuti, peagi istusid nad kõrvuti pruunil diivanil, klaasitud rõdul pimeda ja sünge kõrvaltänava kohal.

      Misaki näitas arvutiekraanil käsitsi joonistatud ja arvutisse skannitud omavahel ühendatud ühesuguseid risttahukaid, mis moodustasid mingeid harjutusi tegevaid erinevaid kandilisi robotitaolisi kujusid. Osa kükitasid, käed ette sirutatud nagu tavalises võimlemis- või joogatunnis, teised põlvitasid nagu palvetajad. Mõned seisid püsti. Kokku kümmekond erinevat kuju.

      Yasmine ei teadnud, mida öelda, kõik oli uskumatult hästi, läbimõeldult ja ilusti tehtud. Ent samas lihtsalt, meenutades andeka ja kergelt autistliku lapse joonistust. Ta naeratas, oma arust loodetavasti julgustavalt, ja noogutas. Misaki osutas kujudele ja kummardus talle lähemale.

      „Arhitekt,” ütles ta. „Need on tugevad. Konteinerid.”

      Misaki aeg-ajalt takerduvast ingliskeelsest jutust tuli pikkamööda välja, mis ta loonud oli: visandid ja tugevusarvutused, kuidas saaks kaubakonteineritest kujusid kokku panna. Kümne meetri kõrgused monumentaalskulptuurid. Esimest korda kogu reisi jooksul tundis Yasmine, et ta on leidnud midagi tõepoolest huvitavat, ja enne lennuväljale kiirustamist palus ta Misakil visandid talle meili peale saata.

      Kodus, New Yorgis, sattus energiajoogitootjate seltskond Misaki joonistustest vaimustusse.

      „Täpselt see, mida me otsime!” pahvatas habemik kutt, keda kutsuti vist Rainbow’ks, ja embas Yasmine’i. „Tohutult fresh!”

      Brett nimetas teda Rebel Curator’iks ja lasi talle trükkida koguni visiitkaardid, mida aga ilmetut tiitlit häbenev Yasmine keeldus välja jagamast. Pärast Tokyot kuulus Yasmine Bretti kogu maailmast pärit trenditundlike noorte seltskonda, kes tuhandel eri põhjusel New Yorki olid tulnud. Brett viis teda kokku teiste firmadega, teiste kamuflaažrõivastes noortega, kes tahtsid midagi fresh’i, või Midtowni ülikonnastatud meestega, kes tahtsid mõista tänavat. Tänu Brettile saadeti teda ikka ja jälle reisima. Ljubljanasse, Detroiti ja veel kord Tokyosse. Firmad olid alati erinevad, ülesanne alati sama ähmane.