käsi oma piha ümber.
Ent midagi on täna öösel teisiti. Tundub, nagu ripuks augu äärel nöörredel, see on täpselt käeulatuses. Fadi surm ja ülestõusmine. Maailm rappub ja pöörleb ja paneb tal pea ringi käima. Ühest ajavööndist teise reisimine muudab ta kergeks ja ebatõeliseks. Aga ta teab, et ei saa omal jõul redelit kätte, isegi selle jaoks on tal meest vaja. Võib-olla eriti just selle jaoks. Tal on vaja mehe käsi, et põhjatust august üles pääseda ja minevik liigestest lahti murda. Tal on vaja meest selleks, et saada vabaks ja päästa, mis päästa annab.
Niisiis võtab ta ennast kokku ja tõmbub tagasi, sunnib ainuüksi tahtejõuga õrnuse vihkamiseks. Ta tõukab meest kõigest jõust rindu ja paneb oma karjesse kogu jõu, millega nende ühine düsfunktsionaalne minevik teda on õnnistanud.
Mees koperdab sammu tahapoole, satub silmapilguks segadusse.
„Kurat, milline feik sa oled!” karjub Yasmine. „Sa oled mõttetu kloun, David! Pead ennast kunstnikuks …”
Ta naerab, õõnsalt ja rõõmutult.
„Kunstnik! Hea nali küll! Sa pole aasta jooksul mitte sittagi teinud! Sa oled narkar, David. Tänavale sattumisest on puudu ainult üks väike samm. Ja mis juttu sa minu päästmisest ajad? Kas sa, kurat, ei saa aru, et ainult mina lahutan sind veel pargipingist?”
Kaugemale ta ei jõua, sest nüüd tabab Davidi rusikas teda oimukohta. Peast käib läbi kõrvetav valu, kõrvad kohisevad, ta tunneb end kaalutuna. Ruum keerleb ja hüpleb ta ümber, kui ta tagurpidi betoonile kukub. Suus on metallimaitse. Kurbuse ja tühjuse maitse. Aja lõpu maitse.
See maitseb nagu võit.
3. Bergort – sügis 2000
Koha nimi on Bergort, seda kutsutakse Bergortiks, las nimetavad seda, kuidas tahavad, meile on see ükspuha. Me ei oska seda nagunii hääldada, sellest hoolimata oleme neist paremad. Nüüd teame, et nad ei oskaks nagunii siin rääkida, ennast mõistetavaks teha. Väljaspool neid seinu on nad tummad, hullemad kui tummad, sest nad püüavad. Nad kähistavad ja kokutavad, arvavad, et siin toimetulekuks piisab nende ümmargustest konsonantidest ja voolavatest vokaalidest, piisab, kui kokutades ja kogeledes selgeks teha, mida sa tahad. Aga sellest ei piisa, mitte elu seeski. Nende vehklevad käed, ekslevad pilgud, kulunud mustad viigipüksid, sallid ja ehted. Kuidas võikski neist piisata? Meie teadsime seda esimesest päevast saadik. Kuidas see neil tähele panemata jäi? See, et me oleme siin võõrad. Meist ei saa iialgi midagi rohkemat kui meie piiratuse summa. Endast parima andmine pole meiesuguste puhul kunagi piisav.
Teeme oma otsuse siin, uue ja vana, kulunud korteri elutoa põrandal, kus parkett on kriibitud, köögi kapiuksed täis kritseldatud, meie tobedad mälestused ikka veel seina ääres seisvasse kolimiskasti surutud, oodates, et keegi asja käsile võtaks. Et keegi pakiks meid lahti ja sobitaks kõige uue sekka. Siinsamas parketil otsustame, et me ei ole nagu asjad kastides, me ei saa kedagi ootama jääda, ei saa usaldada noid seal köögis, kes meid siia tõid ja siis alla andsid. Neid, kes koosnevad vaid vanadest rõivastest, vanadest mõtetest ja vanast keelest.
Istume vaikides. Kuuleme köögist kostvat hakkimist ja jutupominat, nad nurisevad väljakuäärses poes müüdava tahini üle, selle üle, et tomatid on hapud, petersell ja oliiviõli kehv, siin põhjamaal pole ühtegi korralikku köögivilja. Vaatame teineteisele otsa, sa naeratad mulle ja silitad mu põske, lükkad mu laubalt juuksesalgu kõrvale. Äsja õpetasid mulle väga lõbusa sõna. Viini šnitsel. See oli mingi söök, mida koolisööklas pakuti, mingi pruun ja hall asi, võib-olla sisaldas see liha. Me ei tohi ju sealiha süüa, aga see on meile ükskõik. Kõrvale pakuti kartuleid, kõikide söökide juurde käib alati kartul.
Istume põrandal, kuulame köögist kostvat seletamist ja nurinat ja tundub, nagu oleksime siin üksi, ainult sina ja mina, meie ja köögi vahel on ookeanid ja maailmad, galaktikad ja universumid. Kipaka rõduukse vahelt puhub tuppa külm tuuleõhk ja sa sosistad mulle:
„Me peaksime selle asemel võib-olla hoopis Viini šnitslit sööma.”
Naerame, kuni meil tuleb õhust puudu. Sellest saabki kõik alguse. Saame loota vaid teineteisele.
Esialgu ei käi me kuskil mujal kui koolis. Ootan sind barakkide juures, peites end põõsaste taha, mis sügisel, pärast lehtede langemist, muutuvad sama paljaks ja inetuks kui kõik muugi. Teisel pool õue telliskiviseinal oleva suure kella minuteid lugedes korjan põõsastelt valgeid marju, mis mu sõrmede vahel plahvatavad ja tühjaks jooksevad.
Kõik on hall, kogu aeg sajab vihma, kuni hakkab lund tulema. Algul ei suuda ma seda uskuda, helbed tulevad eikuskilt ja on kerged nagu mõtted, unistused või tuul. Ma külmetan, hüppan ja värisen ning ootan, ootan, ootan.
Mõtlen, kes tohivad käia selles suures telliskivikoolis, ja miks meie peame koolis käima neis barakkides, ning loen sekundeid, mis tunduvad minutite, tundide ja päevadena, kuni sa lõpuks uksest välja astud, alati esimesena, alati üksi, alati põõsaid uurides, kuni sa mind märkad. Ja siis ei ole enam külm ega lohutu, sekundid ei tundu enam tundidena, vaid pärastlõuna on tühi ja lõputu, kaugel kellast ja ajast.
Sel sügisel, sel talvel vahetame nende Wayed Wayed’i meie Razor Tongue’i ja 7 Daysi ja Britney vastu. Sel sügisel, sel talvel läheme üle asfaldi, üle külmunud muru ja läbi hõredate hekkide, läbi maailma, mis muutub üha pimedamaks ja pimedamaks, kuni ma enam ei usu, et ma veel kunagi päikest näen, see on kadunud ja mind üksi jätnud. Nagu kõik teisedki on mind üksi jätnud. Kõik peale sinu, mu õde.
Me läheme aeglaselt nende juurde koju, veame majade vahel külmunud asfaldil jalgu värskelt sadanud lumes, nii et maha jäävad ojad ja vaod, märgid, mida mööda saab meie tuldud teed tagasi minna. Justkui oleksime Hans ja Grete, kellel ei ole vaja leida koduteed, vaid teed siit ära.
Külm hakkab kiiresti näpistama, mul on vanade tennistega külm, kui lumi tennisekeele vahelt või aukliku põhja kaudu sisse tungib või minu liiga lühikeste pükste säärte alt sisse pääseb.
„Sa kasvad liiga kiiresti, väikevend,” ütled sa. „Varsti ei jätku enam uute pükste jaoks rahagi.”
Külm tungib mu kaltsukast ostetud polüesterjope ja sinepikollase kampsuni alla, läbi T-särgi ja naha luuüdini välja.
„Kohe oleme kodus, habibi,” ütled sa. „Siis teeme kuuma vanni.”
Me naerame, sest meil pole ju vanni, meie ainsas tualetis on vaid peenikese joaga leige dušš, aga naermine annab sooja.
Sa ütled:
„Maja, maitse, maasikas, meeldima.”
Uued sõnad, mis sa oled õppinud. Sinu suus kõlavad need nagu linnulaul, täiesti võõralt, üldse mitte inimkõne moodi. Aga me teame, et need on võtmed, need tähendavad kõike, absoluutselt kõike. Saame aru, et me oleme nüüd siin, meil pole valikut, me ei saa vahetada oma lühikesi pükse, räpaseid kingi, kitsaid, kohutavaid kodusid. Aga me saame meloodiat harjutada niikaua, kuni oskame laulda kaunimalt kui kõik teised. Ja kui kevad lõpuks kollase muru kahvatu valgusega üle ujutab, kraaksatan ma:
„Varandus, varblane, vorst.”
„Need on küll kõik eri ooperist,” ütled sa.
Me naerame jälle, kiirustades ja hingetult, kuni vajume sulavatesse hangedesse, kaks kõhna, kondist, liiga üksildast jõmpsikat liiga võõras maailmas.
Mõnikord, kui me pärast lõunat koju jõuame, ei ole seal kedagi, korter on pime, tuled kustutatud, alles on vaid õhku heljuma jäänud lõhnad. Siis me kahetseme, et me kiiremini ei teinud, kiiremini läbi talve koju ei jooksnud, et meil oleks kauem aega siin pimeduses, soojuses üksi olla.
Need pärastlõunad on vaid meie jaoks, me paneme padjad põrandale, televiisorile väga-väga lähedale, nii lähedale, kui ma õnnele tol hetkel pääsen. Õpime ära sõna „klõpsima”, vajutame teleka Araabia kanalitest mööda otse Ricki Lake’i ja Oprah’ ja Beverly Hillsi korduste peale. Kastame kuiva saia hummusesse või baba ganoush’i või mida iganes me parajasti hapude tomatite ja maitsetute, mädanenud paprikate tagant külmkapist