neid nii tööl kui kodus proovida. Nädala pärast pidime taas kokku saama, aga kõigest kolm päeva pärast meie esimest kohtumist sain temalt sõnumi: „Dr Goulston, palun helistage mulle esimesel võimalusel. Ma pean teiega rääkima.”
„No mis siis nüüd ometi juhtunud on,” mõtlesin ma endamisi ja helistasin. Kui David vastas, rabas mind tundetulv ta hääles.
„Doktor Goulston,” alustas David. „Pole võimatu, et te päästsite mu elu.”
„Mis juhtus?” tahtsin ma teada.
„Tegin just nii, nagu te soovitasite.”
„Juhatuses?” küsisin ma. „Ja kuidas nad…?”
„Ei, nendega pole ma veel rääkinud,” katkestas ta mind. „Aga ma rääkisin pojaga. Läksin koju, astusin poisi tuppa ja teatasin, et tahan temaga rääkida. Ütlesin talle: „Vean kihla, et sinu arvates ei saa me keegi aru, mida tähendab, kui sulle öeldakse, et sa oled tegelikult väga taibukas, aga ei oska oma mõistust kasutada. On ju nii?” Ja tal valgusid silmad vett täis – just nagu te ennustasite.”
David jätkas: „Edasi esitasin ma teie teise küsimuse: „Ja ma vean kihla, et sinu meelest oleks mõnikord parem mitte nii taibukas olla. Siis poleks meil sinu suhtes nii kõrgeid ootusi ja me ei sunniks sind kogu aeg pingutama. Tõsi?” Poiss hakkas nutma ja ka minul läksid silmad märjaks. Siis ma küsisin: „Kui raske see olukord sinu jaoks on?””
Edasi rääkis David katkeval häälel: „Poiss suutis vaevu rääkida. „See läheb aina hullemaks. Ma ei tea, kui kaua ma suudan seda üldse välja kannatada. Ma olen kõigile ainult üks suur pettumus.””
Selleks ajaks nuttis David ise ka. „Miks sa mulle ei öelnud, et see nii raske on,” küsis ta pojalt. Kibedusega hääles rääkis ta, mis juhtus edasi: „Mu poeg jättis nutmise järele. Ta vaatas mulle otsa selge viha ja põlgusega, mida oli tundunud ilmselt juba aastaid: „Sest te ei tahtnud teada.” Ja tal oli õigus.”
„Mis siis edasi sai?” küsisin ma.
„Otsustasin teda aidata,” vastas David. „Lubasin pojale, et võtame midagi ette. „Aga senikaua toon ma oma arvuti, istun su voodil ja olen sulle koduste ülesannete tegemisel seltsiks. Ma ei saa sind üksi jätta, kui sa end nii halvasti tunned.” Nüüd oleme igal õhtul niimoodi koos olnud ja ma arvan, et meie suhetes hakkab midagi muutuma.”
David vaikis hetkeks ja jätkas: „Te päästsite mind tõsisest õnnetusest, doktor. Mida mina saaksin teie heaks teha?”
Vastasin: „Käituge oma firma töötajatega nii, nagu te äsja käitusite oma pojaga.”
„Mida te silmas peate?” uuris David.
„Te andsite pojale võimaluse oma murest rääkida,” vastasin ma. „Seepeale kurtis ta teile, mida ta tegelikult sisimas tunneb. Tõele au andes tuleb tunnistada, et saite olukorraga suurepäraselt hakkama. Teie ettevõttes, nii juhatuse kuni tegevjuhtkonna seas, leidub palju inimesi, kes suhtuvad teisse samamoodi kui teie poeg. Ka neile tuleks anda võimalus teie pärast tekkinud muredest rääkida.”
David korraldas kaks koosolekut: ühe nõukoguga ja teise juhatusega. Tema sõnum töötajatele oli mõlemal koosolekul sama. Ta alustas koosolekuid karmil toonil: „Pean tunnistama, et ma olen tõsiselt pettunud,” mille peale osalejad kangestusid. „Olen pettunud selles, kuidas ma olen teile kõigile survet avaldanud ja igasuguse teie panuse välistanud, samal ajal kui teie olete püüdnud nii mind kui seda firmat vankumatult minu enda eest kaitsta. Ma lihtsalt ei tahtnud teid kuulda võtta. Aga nüüd olen ma valmis kuulama.”
David rääkis neile oma poja loo. Lõpuks tegi ta ettepaneku: „Palun andke mulle veel üks võimalus. Arvan, et saame probleemid lahendatud. Kui olete valmis sellesse veel kord panustama, võtan ma teie arvamust kuulda ja leian teie abiga võimaluse neid ideid rakendada.”
Firma nõukogu ja juhatus mitte ainult ei soostunud Davidile teist võimalust andma, vaid tõusid püsti ja plaksutasid talle.
Milles seisneb selle loo moraal? Selles, et õigetel sõnadel on imepärane võime parandada kõik haavad. Davidi juhtumi puhul päästsid paar asjakohast sõna tema töö, firma ja ta suhted pojaga.
Kuid selles loos peitub veel teinegi õppetund. Selles peatükis kirjeldatud kahes juhtumis kasutasid inspektor Kramer ja David erinevate eesmärkide saavutamiseks sarnaseid vahendeid. Inspektor Kramer hoidis ära meelerahu kaotanud mehe enesetapu ning David päästis oma töökoha ja silus mõranema kippuvaid suhteid perekonnas. Nende ja ka mitmete järgnevate meetodite saladus seisneb selles, et need on rakendatavad igaühe puhul ja mis tahes olukorras.
Kuidas saab lihtsatel suhtlemisvõtetel olla nii laialdane mõju? Sellepärast, et kuigi meie elud ja probleemid on äärmiselt erinevad, töötab meie aju sarnaselt. Järgmises peatükis käsitleme lühidalt põhjusi, miks me võtame vastu osa informatsiooni, kuid teise osa lükkame tagasi, ning miks sõltub tõkete taha varjunud inimeseni jõudmine sellest, kuidas me oskame mõjutada tema ajus toimuvat.
2
Terake teadust
Kuidas aju jõuab keeldumisest nõustumiseni
Mis õigupoolest toimub siis, kui kaks inimest omavahel räägivad? Just see on siin põhiküsimus, sest kogu veenmine toimubki peamiselt selles kontekstis.
Ma mõtlen nagu arst. Sellepärast varustasin selle peatüki eelmise versiooni aju erinevate osade joonistega ja lisasin terve hulga aju tööpõhimõtete kirjeldusi. Kui olin kõigega valmis saanud, näitasin tulemust raamatu toimetajale Ellenile ning lootsin temalt kuulda: „Ohoo! Suurepärane!”
Ellen viskas kogu ajuteemalisele kraamile põgusa pilgu ja ütles täiesti otsekoheselt: „Öäk.”
Sain temast aru. Enamik selle raamatu lugejaid ei hooli neuronitest ega virgatsainest, hall- ega valgeollusest. Lugejana huvitab teid ainult see, kuidas inimestega kontakti luua. Teie jaoks pole mingit tähtsust, mis samal ajal ajus toimub.
Kuid üht tuleb siiski silmas pidada: kui teil on veidigi ettekujutust, mil viisil aju jõuab keeldumise juurest nõustumiseni, annab see teile arvestatava eelise: ükskõik mida te oma kaasvestlejale selgeks teha püüate, tuleb selgitustöö suunata ajule. Just sellepärast teen ma ülevaate aju ehitusest ja toimimise põhimõtetest kõigile, kellel tuleb toime tulla keeruliste inimsuhetega, näiteks pantvangikriiside läbirääkijatele, ettevõtete juhatuse liikmetele, tegevjuhtidele, lapsevanematele.
Sellegipoolest võtsin Elleni nõu kuulda ja kärpisin esialgset mustandit armutult. Viskasin välja kõik aju toimimise skeemid ja kuivavõitu anatoomilised selgitused. Mis alles jäi? Kolm olulist tõde, mis annavad teile võime näha teise inimese peas toimuvat ajal, mil te püüate teda veenda. Kui suudate mõistma õppida kõiki kolme– mandeltuumade rünnakut, peegelneuroneid ja kolmeosalist aju –, ongi teie teadmistepagasis olemas kõik vajalik aju toimimise kohta, mis aitab kontakti saavutada ükskõik kellega.
Kolmeosaline aju
Mitu aju teil on? See on konksuga küsimus. Kui te koolis bioloogiat õppisite, siis arvatavasti teate, et ajusid on kolm, mitte üks.
Teie ajul on kolm miljonite aastate vältel kujunenud kihti: primitiivne reptiili kiht, arenenud imetaja kiht ja eelnevatest oluliselt arenenum inimese kiht. Kuigi kõik kihid on omavahel seotud, toimivad need sageli kolme eraldi ajuna ning annavad üksteisele vastukäivaid signaale. Teie kolm aju käituvad järgnevalt:
▪ Kõige madalam – reptiili aju – on see osa ajust, mis toimib „ründa või põgene” tasandil. Selle ajupiirkonna ülesanne on reguleerida tegevusse astumist ja olukordadele reageerimist ning mõtlema see ei vaevu. Kui reptiili aju tajub ohtu, võib see hirmust kangestuma panna nagu põdra, kes pimedal maanteel autolaternate valgusvihku satub.
▪ Keskmises ehk imetaja ajus tekivad emotsioonid. See on tundeelu keskus. Siin tärkavad armastus, rõõm, kurbus, viha, lein, armukadedus.
▪ Kõrgeim ehk inimese aju on