Lihtsalt kuula! Inimesteni jõudmise teekond. Mark Goulston

kus iga uus kiht ümbritseb vanemaid. Keskmine aju ümbritseb madalamat ning ülemine aju keskmist. Kõik need kolm kihti mõjutavad teie igapäevaseid otsuseid ja tegevusi.

      Kõik kolm aju on mõningal määral suutelised koos tegutsema. Kuid sageli, eriti stressiolukordades, kalduvad need tegutsema erinevalt ja üksteisest sõltumatult. Sellisel juhul võtavad juhtimise üle reptiili ja imetaja aju, inimesele omane mõtlev aju tõrjutakse kõrvale ning käivituvad aju primitiivsemad funktsioonid.

      Mis on sel pistmist inimeste veenmise kunstiga? Vastus on lihtne: et inimesega kontakti saada, tuleb rääkida tema aju ülemise, inimese tasandiga ja mitte ussi või roti omaga.

      Maruvihast, väljakutsuvalt käituvat, ärritatud või ohtu tajuvat inimest veenda püüdes satute te hätta, sest niisuguses olukorras ei juhi asjade käiku kõrgem ajutasand. Kui te räägite juhi, kliendi, abikaasa või lapsega, kelle puhul on juhtimise üle võtnud madalam või keskmine aju, räägite te tegelikult nurka aetud lõgismao või parimal juhul hüsteerilise küülikuga.

      Niisuguses olukorras sõltub teie edu ainuüksi sellest, kas teil õnnestub tuua isik reptiili tasandilt imetaja tasandile ja sealt edasi inimese tasandile.

      Selleks on olemas meetod, millest ma edaspidi räägin. Praegu aga vaatame lähemalt, miks aju primitiivne tasand võib olukorda kontrollima asuda ja nullida kogu sajanditepikkuse arengu tulemuse. Selle puhul mängib võtmerolli aju piirkond, mida nimetatakse mandeltuumadeks.

      Mandeltuumade rünnak 1 ja kaine mõistuse hukk

      Mandeltuumad on aju sügavustes asuvad kogumid, mis astuvad tegevusse siis, kui inimene tajub hädaohtu, näiteks siis, kui pimedas parklas läheneb teile võõras inimene. Oht ei pruugi alati olla füüsiline, mandeltuumi võib ärritada ka verbaalne rünnak, finantsprobleemid või teie enesehinnangut ohustav olukord.

      Ohu tajumisel aktiveerub ka loogilist mõtlemist juhtiv otsmikusagar. Kuigi see aju kõrgem tasand püüab ohuolukorda analüüsida, ei pruugi talle selleks piisavalt aega jääda. Just sellepärast annab keha mandeltuumadele õiguse otsustada, kas impulsid suunata otsmikusagarasse või pigem sealt eemale juhtida.

      Mõnikord lülitavad mandeltuumad tõelise hirmu tekkides kõrgemalt arenenud ajupiirkonna üldse välja ning tegevusse asuvad primitiivsed instinktid. Enamasti püüavad mandeltuumad siiski eelnevalt olukorra tõsidust hinnata. Selle protsessi täpsemaks mõistmiseks püüdke mandeltuumi ette kujutada kui ääreni täis potti pliidil. Tasasel tulel hoides võib pott tundide kaupa vaikselt podiseda. Kui aga kuumust suurendada, keeb vesi ilmtingimata üle. Sama lugu on teie ajuga. Kuni mandeltuumad püsivad „podisemise” režiimil ja neid ei ärgitata üle keema, säilib teil juurdepääs kõrgemale ajule ning te saate vajaduse korral aja maha võtta, mõelda, erinevaid võimalusi kaaluda ja arukaid otsuseid langetada. Kui mandeltuumad üle keevad, on kõik läbi.

      Aju keemispunkti jõudmist on hakatud nimetama mandeltuumade rünnakuks. Selle termini võttis kasutusele psühholoog Daniel Goleman, kes tõi käibele emotsionaalse intelligentsuse mõiste. Termin „rünnak” on täiesti asjakohane, sest just selles punktis (kui lubate mulle veel ühe metafoori) pole otsmikusagar, teie aju intelligentne ja arukas piloot, enam võimeline asjade käiku juhtima. Selle asemel asub piloodi rolli reptiil. Võime arukaid otsuseid langetada langeb järsult, operatiivmälu jätab teid hätta ja stressihormoonid võtavad võimust. Adrenaliinitulva tõttu ei suuda te mõne minuti jooksul selgelt mõelda ning järelnähtude taandumine võib võtta tunde. Kahtlemata tabas Coleman selle nimetusega naelapea pihta, sest kui mandeltuumad juhtimise üle võtavad, ei jää teie emotsionaalsest intelligentsusest enam jälgegi.

      Kui püüate loogiliste argumentide abil veenda inimest, kelle aju juhtimise on üle võtnud mandeltuumad, raiskate te lihtsalt aega. Ent kui teil õnnestub sekkuda enne mandeltuumade ülekeemist, ei lülitugi inimese kõrgem ajutasand välja. (Kujutage näiteks ette, et te lisate kuumutatavasse vette soola. Soolase vee keemistemperatuur on kõrgem ja vesi võib ka kuumuse lisandudes kauem podisemisrežiimil vastu pidada).

      Mitmed võtted vihaste, hirmunud või tõrksate inimestega toimetulekuks, mida ma teile õpetan, töötavad just sel põhimõttel: tuleb takistada niisuguse olukorra tekkimist, kus mandeltuumad võimust võtavad. Kui teil see õnnestub, saate vestelda täie mõistuse juures viibiva inimesega, kes suudab teie öeldut ka mõista.

      Üks mandeltuumade rahustamise eksperte oli kuulsa golfimängija Tiger Woodsi isa Earl Woods. Earl Woods on tõenäoliselt kõigi aegade kõige parem isa ning kindlasti üks maailma paremaid treenereid.

      Kui te mängite golfi, teate hästi, et vaimne tasakaal on hea soorituse hädavajalik eeldus. Stressiolukorras kipuvad golfarite mandeltuumad juhtimist üle võtma ja selle tulemusena põlevad mängijad läbi. Kuid mitte Tiger. Pingelises olukorras ei muutu ta närviliseks, vaid pigem sihikindlaks ja keskendunuks. Kui teised golfimängijad lähevad pinge all endast välja ja kaotavad keskendumisvõime, siis Tiger muutub erksaks ja otsusekindlaks.

      Kuid raskel hetkel võivad isegi Tigeri mandeltuumad olukorra peremeesteks saada. Minu meelest juhtus üks spordiajaloo parematest lugudest siis, kui Tiger oli 1997. aastal Mastersi esimeses ringis teinud üheksa augu tabamiseks juba nelikümmend lööki. See oli tal esimene kord profina suurel turniiril mängida ja tal oli raske end otsustaval hetkel kokku võtta. Tiger läks isa juurde ja ütles umbes nii: „Ma ei saa üldse aru, mis siin toimub.”

      Isa vaikis hetkeks, vaatas Tigerile sügavalt silma ja ütles: „Tiger, siin pole ju midagi uut. Tee lihtsalt seda, mida sa pead tegema.”

      Sel hetkel loksus kogu masinavärk jälle paika tagasi. Tiger jätkas mängu ja võitis turniiri, edestades teiseks tulnud mängijat 12 löögiga, mis on jäänudki suurimaks eduks Mastersi võitude ajaloos. Sealjuures oli tema 270 lööki ajaloo madalaim võidutulemus Mastersil.

      Paar lihtsat ja õigel hetkel lausutud sõna tõkestasid mandeltuumade ülekeemise ja võimalikust hävingust sai üks spordiajaloo ilusamaid võite.

      Peegelneuronid

      Te võpatate, kui kolleeg endal paberiservaga näpu katki tõmbab, ja juubeldate rõõmust, kui filmikangelane oma südamedaami leiab, sest hetkeks tundub, et see kõik juhtub just teiega. Mõnes mõttes on teil täiesti õigus.

      Juba aastate eest avastasid teadlased makaakide eesaju koore närvirakke uurides, et kui uurimisalused ahvid palli mängisid või banaani sõid, siis nende ajurakud ergastusid. Ja mis veelgi huvitavam, samad rakud ergastusid ka siis, kui ahvid vaatasid, kuidas teised ahvid palli mängivad või banaani söövad. Seega – kui üks ahv vaatas, kuidas teine ahv palli viskas, käitus esimese ahvi aju täpselt nii, nagu ta oleks ise palli visanud.

      Teadlased hakkasid neid rakke nimetama „ahv-nägi-ahv-tegi”-neuroniteks. Hiljem asendati see terminiga peegelneuronid, sest need rakud võimaldasid ahvidel teiste ahvide tegevust mõttes peegeldada.

      Nende rakkude uus nimetus on tõepoolest asjakohasem, sest üha rohkem koguneb tõendeid, et inimajus leidub peeglitena toimivad neuroneid täpselt samamoodi nagu makaakidelgi. Tegelikult viitavad mitmed uurimused, et need tähelepanuväärsed rakud võivad anda inimesele empaatiavõime, sest viivad meid justkui teise inimese teadvusse, pannes meid hetkeks tundma sedasama, mida tunneb teine inimene. 2007. aastal Edge’is ilmunud artiklis pealkirjaga „Eneseteadvuse neuroloogia” („The Neurology of Self-Awareness”) nimetab peegelneuronite uurimise teerajaja V. S. Ramachandran neid „empaatianeuroniteks” või ka „dalai-laama neuroniteks”, sest need kaotavad barjääri iseenda ja teiste vahel.