Härra parun Hammer-Purgstallile, õuenõunikule, Türgi impeeriumi ajaloo autorile.
MUINSUSTE MUUSEUM
Kallis parun.
Minu pikk ja ulatuslik prantsuse üheksateistkümnenda sajandi kommete ajalugu äratas teis nii elavat huvi ja te suhtusite minu töösse nii julgustavalt, et see lubab mul siduda teie nime ühe katkendiga sellest suurest tervikust, Eks ole ju teie väga virga ja kohusetruu Saksamaa üks tähtsamaid esindajaid? Teie hea hinnang minu tööle toob kindlasti kaasa veel teisigi tunnustusi ning soodustab seega mu julget ettevõtet. Olen uhke teie kiitusele ja püüan seda pälvida, jätkates oma tööd sama meelekindlusega, mis iseloomustas teie teaduslikke uurimusi ja teie püsivust kõigi nende dokumentide hankimisel, ilma milleta kirjanduslik maailm poleks rikastunud selle tohutu mälestusmärgiga, mis on teie püstitatud. See kiindumus, millega tegite oma vaevarikast tööd ja kasutasite seda idamaise ühiskonna huvides, tiivustas minugi tööindu neil unetuil öödel, mil tegelesin meie moodsa ühiskonna üksikasjadega. Ehk rõõmustab see teadmine teidki, kui te sellest kuulete, sest olete nii lihtsameelselt heasüdamlik, et teid võiks võrrelda meie La Fontaine’iga.
Ma soovin, kallis parun, et see tõend mu lugupidamisest teie ja teie töö vastu leiaks teid Doblingist ja meenutaks seal teile ning teie omastele üht teie siiramat austajat ja sõpra.
Ühes Prantsusmaa vähema tähtsusega prefektuuris, just linna südames, asub ühe tänava nurgal maja; ent autor peab siinkohal varjama nii tänava kui ka linna nime. Igaüks mõistab, millised motiivid põhjustavad seda tarka tagasihoidlikkust, mida nõuab viisakus. Peab ju kirjanik, kes oma ajastu kroonikat tahab anda, puudutama nii mõningaidki paiseid! … Maja kutsuti «d’Esgrignoni lossiks», kuid palun kohe teadmiseks võtta, et d’Esgrignon on väljamõeldud nimi ega ole sugugi reaalsem kui kõik need komöödiais esinevad Belvalid, Floricourid ja Derville’id ning romaanidest tuntud Adalbert’id ja Monbreuse’id. Ka peategelaste nimed on muudetud. Autor tahaks siia kuhjata kõiksuguseid vasturääkivusi ja anakronisme, et matta tõde kõiksuguse ebatõenäolise ja absurdse pahna alla; ent mida ta ka ei teeks – tõde tungib ikkagi esile, see on otsekui halvasti välja juuritud viinapuu, mis ka ülesküntud pinnasel ikka jälle uusi tugevaid võsusid hakkab ajama.
D’Esgrignoni loss oli üsna tavaline maja, kus elas keegi vana suuraadlik, nimega Charles Marie Victor Ange Carol markii d’Esgrignon ehk des Grignons, nagu kirjutati vanasti. Kohalikud kaupmehed ja kodanlased olid markii elamule pilkeks andnud «lossi» nimetuse, ent järgneva kahekümne aasta jooksul harjusid kõik linnaelanikud juba tõsiselt ütlema «d’Esgrignoni loss», kui nad tahtsid tähistada markii elamut.
Caroli nime (vennad Thierryd oleksid arvatavasti kirjutanud Karawl) oli kandnud üks kuulsamaid ja vägevamaid väepealikuid, kes väga ammu oli tulnud põhjast, et gallialasi vallutada ja vasallideks teha. Carolid ei olnud kunagi kellegi ees kummardanud – ei omavalitsuse, ei kuningavõimu, ei rahamagnaatide ega kiriku ees. Määratud kunagi kaitsma üht Prantsuse markkonda, pidasid d’Esgrignonid sellest ajast saadik oma markiitiitlit auasjaks, mis ühtlasi oli seotud kohustustega, aga mitte mõneks pealepandud koormuseks. D’Esgrignonide läänimõis oli alati kuulunud nende sugukonnale. See oli tõeline provintsiaadel, keda õukond juba kaks sajandit ignoreeris, ent kelle veri oli puhas ja segamata, kes pidas end kõikidest seisustest kõrgemaks ja keda kohalik elanikkond ebausklikult austas, nagu austatakse püha neitsi kuju, mis päästab hambavalust. See sugukond oli säilinud oma provintsikolkas, nagu kuskil jõepõhjas on säilinud söestunud sillavaiad, mis kuuluvad Caesari ajastusse. Kolmeteistkümne sajandi vältel pandi kõik neiud sellest sugukonnast ilma kaasavarata mehele või nad läksid kloostrisse; nooremad pojad pärisid alati seadusliku osa ema varandusest, nendest said harilikult sõjamehed või piiskopid või nad abiellusid õuedaamidega. Üks d’Esgrignonide sugukonna nooremaid poegi sai admiraliks, tõsteti hiljem hertsogiks ja Prantsusmaa peeriks, kuid ta suri ilma järeltulijateta. Markii d’Esgrignon, sugukonna vanema haru esindaja, ei soovinud aga hertsogitiitlit üle võtta.
«Minule kuulub d’Esgrignonide markisaat sama õigusega, nagu kuningale kuulub Prantsuse riik,» ütles ta konnetaabel de Luynes’ile, kes tema silmis oli tollal vaid väikese tähtsusega isik.
Tuleb arvesse võtta, et «segaduste aegu» nii mõnedki d’Esgrignonid giljotineeriti. Ent 1789. aastani säilitas see õilis ja uhke sugukond frankide julge vere. Käesolevas romaanis esinev markii d’Esgrignon ei emigreerunud: ta pidi ju oma piiriäärset territooriumi kaitsma. Lugupidamine ja austus, mida ta oma talupoegadele oli osanud sisendada, päästis ta tapalavast; ent tõeliste sankülottide viha osutus küllalt tugevaks, et kanda ta emigrantide nimestikku, sellal kui ta oli sunnitud end varjama.
Suveräänse rahva nimel võõrandas distrikt d’Esgrignonide maa-alad, nende metsad müüdi rahvusliku varandusena ära, hoolimata sellest et markii, kes tollal oli neljakümne aastane, isiklikult selle vastu protesteeris.
Preili d’Esgrignon, markii alaealine õde, päästis väikese osa läänimõisast, tänu perekonna noore varavalitseja agarale vahetalitusele; see noormees nõudis oma kliendi nimel pärijate varanduse lahutamist ja pärast vabariigi poolt korraldatud likvidatsiooni sai preili d’Esgrignon lossihoone ja mõningad farmid endale. Siis andis markii ustavale Chesnelile mõned väiksemad summad ja selle rahaga ostis Chesnel oma nimele tagasi need mõisaosad, mis ta isandale olid eriti kallid, nagu kirik, preestrimaja ja lossipark.
Terroriaastad – kellele pikad, kellele lühikesed – olid möödunud ja markii d’Esgrignon, kes oma kindla iseloomuga oli võitnud ümberkaudse elanikkonna lugupidamise, soovis oma õe, preili d’Esgrignoniga jälle lossi elama asuda, et korrastada neid valdusi, mida ta endine varavalitseja Chesnel, pärastine notar, nii hoolega oli aidanud päästa. Kuid oh häda! Rüüstatud ja laastatud loss oli liiga ruumikas, selle korrashoid liiga kulukas tema omanikule, kellel enam ei olnud õigust makse võtta, kelle metsad olid maha raiutud ja kes oma säilinud maavaldustest ei saanud aastase sissetulekuna rohkem kui vaevalt üheksa tuhat franki.
Oktoobris aastal 1800 tõi notar oma endise isanda tema feodaallossi tagasi. Chesnel ei suutnud maha suruda sügavat meeleliigutust, nähes markiid sambana seisvat keset lossiõue ja silmitsevat umbeaetud vallikraave ning mahakistud lossitorne. Vaikides suunas uhke frank oma pilgu kord taeva poole, kord sinna, kus varem gooti stiilis tornikestel olid ilutsenud nägusad tuulelipud, ja ta otsekui oleks küsinud jumalalt, mis põhjusel oli toimunud see suur sotsiaalne vapustus. Chesnel suutis ainsana mõista, milline sügav valu piinas markiid, kes tollal kandis kodanik Caroli nime. Kaua seisis too õilis aristokraat tummana paigal, hingates sisse kodukoha õhku, ja lausus lõpuks kurva ohkega:
«Chesnel, me tuleme siia hiljem tagasi, siis kui segadused on lõppenud; ent kuni pole ilmunud edikti rahu jaluleseadmise kohta, ei suudaks ma siin elada, sest nemad ju ei luba mul mu vappi taastada.»
Markii viitas lossile, pööras ümber, hüppas sadulasse ja ratsutas minema, saates oma õde, kes sõitis notari viletsas korvvankris.
Linnas aga ei olnud d’Esgrignonidel enam maja. Nende uhke üksikelamu oli lammutatud ja selle asemele püstitatud kaks tehast. Notar Chesnel kasutas markii viimast kotikest luidooridega selleks, et osta väljaku nurgale vana viilkatusega maja, millel oli tuulelipp, torn ja tuvila; varem oli selles majas asunud feodaalne ringkonnakohus, hiljem aga kaelakohus, ja maja ise oli kuulunud markii d’Esgrignonile. Viiesaja luidoori eest tagastas rahvusliku varanduse ülesostja selle igivana maja tema endisele seaduslikule omanikule. Tollal siis juhtuski, et osalt nagu pilkeks, osalt aga tõsiselt anti sellele majale nimetuseks «d’Esgrignoni loss».
Aastal 1800 pöördusid mõned emigrandid Prantsusmaale tagasi, sest nimede kustutamine saatuslikest pagendusregistritest ei olnud enam kuigi raske. Esimeste aadlike hulgas, kes linna tagasi pöördusid, oli parun de Nouastre oma tütrega; nad olid laostunud. Suuremeelselt võttis markii d’Esgrignon nad oma majja, kus parun kaks kuud hiljem kurvastusest suri. Preili de Nouastre oli kahekümne kahe aastane, ta soontes voolas kõige puhtam sinine veri ja markii d’Esgrignon abiellus temaga, et kindlustada oma suguvõsale järelkasvu; ent hea arsti puudumise tõttu suri noor naine nurgavoodisse, jättes d’Esgrignonidele õnneks poja järele. Ehkki markii oli tollal kõigest viiekümne kolme aastane, olid elu vintsutused ja piinavad mured ta enneaegu vanaks teinud. See vaene mees kaotas