vaikides voodi ees, milles ta naine puhkas nagu pühak rinnale ristatud kätega, suudles markii lahkunu laupa; siis võttis ta taskust kella, purustas selle rattad ja riputas vaikinud ajanäitaja kamina kohale. Kell oli üksteist enne lõunat.
«Preili d’Esgrignon, palugem jumalat, et sellel kellaajal meie perekonnas enam õnnetust ei juhtuks. Mu onu, kõrgeaulik peapiiskop, tapeti kell üksteist ja ka mu isa heitis sel kellaajal hinge …»
Markii d’Esgrignon laskus voodi ette põlvili, toetades pea sängi servale, õde järgis venna eeskujule. Hetke pärast tõusid nad mõlemad püsti, preili d’Esgrignon uppus pisaraisse, vana markii aga vaatles last, surituba ja lahkunut kuivade silmadega. Vanade frankide paindumatus oli selles mehes ühinenud kristliku meelekindlusega.
See juhtus meie sajandi teisel aastal. Preili d’Esgrignon oli tollal kahekümne seitsme aastane. Ta oli kaunis. Üks kohaliku päritoluga tõusik, vabariigi sõjaväe varustaja, kelle aastane sissetulek oli tuhat eküüd, saavutas pärast pikka vastupanu Chesneli nõusoleku selleks, et see esitaks preili d’Esgrignonile tema abiellumisettepaneku. Vend ja õde vihastasid ühel määral sellise jultumuse üle. Chesnel oli ahastuses, et too härra du Croisier oli suutnud teda oma võrku meelitada. Alates sellest päevast ei märganud ta markii d’Esgrignoni käitumises või ta sõnades enam seda lahket heasoovlikkust, mida võis pidada sõpruseks. Nüüdsest peale avaldas markii talle ainult oma tänulikkust. See õilis ja siiras tänulikkus põhjustas aga notarile kestvaid piinu. On selliseid ülevaid hingesid, kellele tänulikkus tundub liiga suure tasuna, nad eelistavad pigem meeldivat võrdsustunnet, mida annavad mõtete kooskõlastamine ja hingede vabatahtlik liitumine. Notar Chesnel oli sellist austavat ja rõõmustavat sõprust juba maitsta saanud; markii oli teda enese kõrgusele tõstnud. Vanale aristokraadile oli ta endine varavalitseja midagi lapse ja teenija vahepealset, ta oli vabatahtlik vasall ja pärisori, kes oli kõigi südamesoonekestega oma läänihärra külge kasvanud. Juba ammu ei näinud d’Esgrignonid Chesnelis enam notarit, nende suhteid juhtis ainult tõsine ja kestev vastastikune kiindumus. Markii silmis ei olnud Chesnelil kui ametlikul notaril mingit tähtsust; temale oli Chesnel ta endine teenija, ainult notariks ümber riietatuna. Chesneli silmis oli aga markii mingi jumaliku päritoluga kõrgem olevus. Notar austas aristokraatiat; ta meenutas ilma häbenemata, kuidas ta isa markii ülemteenrina oli avanud salongiukse ja teatanud: «Härra markii, laud on kaetud.» Ta truudus sellele laostunud aristokraatlikule perekonnale ei tulenenud niivõrd tema aususest kui ta egoismist: pidas ta ju ennast selle perekonna liikmeks. Chesneli kurbus sõprussidemete katkemise pärast oli väga suur. Kui ta markii keelust hoolimata siiski julges oma eksimusest rääkima hakata, vastas vana aadlik sügava tõsidusega:
«Chesnel, enne segadusi sa ju ei oleks meile esinenud nii teotava ettepanekuga? Millised peavad küll olema need uued doktriinid, kui nad sinugi on ära rikkunud!»
Notar Chesnelile kuulus kogu linna usaldus, temast peeti väga lugu; ta laitmatu ausus ja tugev jõukus suurendasid veelgi ta autoriteeti; ent nüüdsest peale tekkis temas sügav vastikus härra du Croisier’ vastu. Ehkki notar polnud kuigi suur vihakandja, õhutas ta ometi paljudes perekondades vastikustunnet oma vaenlase vastu. Du Croisier, kes kakskümmend aastat võis kättemaksu haududa, oli pika vihaga; temas tekkis notari ja d’Esgrignonide vastu tugev ja tumm vihavaen, nagu seda leidub vaid provintsis. Saadud korv hävitas ta tähtsuse pilkehimuliste provintslaste silmis, kelle hulgas ta kavatses oma elu veeta ja kelle üle ta tahtis valitseda. Teda tabanud katastroof oli nii mõjuv, et selle tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Du Croisier sai ühelt vanapiigalt, kelle poole ta oli otsustanud oma hingehädas pöörduda, veel teisegi korvi. Nii luhtusid ta auahned plaanid esmajoones preili d’Esgrignoni käest saadud korvi tõttu, sest abielludes tolle preiliga oleks ta pääsenud provintsi Saint-Germaini linnaossa; teine saadud korv kiskus aga ta autoriteedi niivõrd alla, et ta suure vaevaga suutis veel linna teisejärgulises seltskonnas püsima jääda.
Härra de la Roche-Guyon, maakonna ühe põlisema perekonna vanem võsu ja d’Esgrignonide kauge hõimlane, laskis aastal 1805 notar Chesneli kaudu preili d’Esgrignoni kätt paluda. Preili Marie Armande Claire d’Esgrignon keeldus notarit isegi ära kuulamast.
«Te peaksite ometi taipama, kallis Chesnel, et olen nüüd ema,» ütles neiu, kui ta oma vennapoja, ilusa viieaastase lapse magama oli pannud.
Vana markii tõusis püsti ja läks oma õele vastu, kui too hälli äärest tuli: ta suudles aupaklikult õe kätt, istus siis oma endisele kohale tagasi, sundis enese rahule ja ütles:
«Olete tõeline d’Esgrignon, kallis õde!»
Õilis neiu võpatas ja hakkas nutma. Oma vanul päevil oli härra d’Esgrignon, markii isa, abiellunud noore neiuga, kelle vanaisa, keegi maksurentnik, oli Louis XIV poolt aadliseisusse tõstetud. D’Esgrignonide suguselts pidas seda abielu äärmiselt seisusevastaseks, kuid siiski tähtsusetuks, sest sellest abielust oli sündinud vaid üks tütar. Armande teadis seda. Ehkki vend oli erakordselt lahke oma noorukese õe vastu, pidas ta teda ikkagi võõraks; nüüd aga legitimeerisid markii öeldud sõnad neiu ühe hoobiga. Kuid eks krooninud ka Armande’i vastus Chesnelile imetlusväärselt seda õilsat hoiakut, millest neiu oli kinni pidanud juba üksteist aastat, sest alates täisealiseks saamise momendist oli iga tema toimingut juhtinud kõige puhtam enesesalgamine. Oma venda ta aga lihtsalt jumaldas.
«Ma suren preili d’Esgrignonina,» lausus ta notarile väga tähtsalt.
«Teie jaoks ei saakski olla kaunimat tiitlit,» vastas Chesnel, kes arvas, et ütles sellega komplimendi. Vaene neiu punastas.
«Sa räägid rumalusi, Chesnel,» lausus vana markii, kes oma endise teenija sõnadest oli meelitatud, aga ühtlasi ka pahandatud, sest nad tusastasid ta õde. «Neiu, kes kannab d’Esgrignoni nime, võib isegi Montmorencyga abielluda: meie veri on puhtam kui nende oma. D’Esgrignonide vapil on kaks helepunast vööti kuldsel foonil ja üheksasaja aasta kestel ei ole meie vapikilbil midagi muutunud: see on niisugune, nagu ta oli oma esimesel päeval.»
«Ma ei mäleta, et oleksin kunagi kohanud naist, kes niivõrd oleks hämmastanud mu mõttelendu nagu preili d’Esgrignon,» kirjutab Blondet, kellele kaasaegne kirjandus muuseas võlgneb selle jutustuse. «Olin tõepoolest väga noor, peaaegu laps, ja võib-olla et need kujud, mis preili d’Esgrignon jättis mu mällu, said oma elavad värvid peamiselt sellest kihust, mis poisikesi aina tõukab kõige imepärase poole. Kui ma vahel teiste laste seltsis puiesteel mängisin ja eemalt silmasin preili d’Esgrignoni, kes oma vennapoega Victurnieni käekõrval hoides pikkamisi meie poole sammus, siis tundsin sellist erutust, nagu oleks minusse lastud galvaaniline vool, mis elustab surnuid. Ja ehkki olin alles väga noor, tundsin end siiski nagu uuesti sündinuna. Preili Armande’i juuksed olid punakasblondid, ta põski katsid hõbedaselt helkivad ebemed, mida armastasin vaadelda, asetades enese nii, et valgus langes ta näo profiilile; ma lasksin end võluda ta smaragdroheliselt helkivaist unistavaist silmadest, mis pildusid tuld, kui nende pilk vahel minule langes. Ma veeretasin end mõnikord rohul ja teesklesin mängimist, tõepoolest aga püüdsin ma läheneda ta kaunitele tillukestele jalgadele, et imetleda neid üsna lähedalt. Ta peened näojooned, õrn valge jume, puhas laup ja elegantne ahtake piht otse hämmastasid mind, ehkki ma seejuures ei märganud, et ta piht on sihvakas, laup kaunis ja näoovaal täiuslikult ilus. Imetlesin teda umbes nii, nagu lapseeas palvetatakse – teadmata, miks seda tehakse. Oli mu puuriv pilk ta tähelepanu lõpuks endale tõmmanud, siis lausus ta oma meloodilise häälega, mis minule tundus kõlarikkamana kui ükski teine hääl: «Mis sa siin teed, mu poiss? Miks sa mind nii vaatled?» Ja ma lähenesin siis temale, käänlesin ja väänlesin, närisin oma küüsi, punastasin ja laususin lõpuks: «Ma ei tea.» Kui ta juhuslikult oma valge käekese mu juustesse poetas ja mult mu vanust küsis, jooksin ma ära ja hõikasin eemalt: «Üksteist aastat!» Juhtusin ma lugema «Tuhat ja üks öö» muinasjutte ja esines seal tegelasena kas kuninganna või imeilus fee, siis omistasin ma neile preili d’Esgrignoni näojooned ja hoiaku. Kui ma oma joonistusõpetaja käsul antiikseid päid kopeerisin, panin ma tähele, et nende soengud olid umbes niisugused nagu preili d’Esgrignonil. Hiljem haihtusid need meeletud unelmad üksteise järel, kuid preili Armande, kelle puiesteele ilmudes kõik mehed aupaklikult kõrvale astusid, et talle teed anda, ja teda siis silmadega jälgisid, imetledes ta pika pruuni seeliku hõljuvaid volte,