kui olin juba noormees. Ja pärast, veelgi hiljem, kui juurdlesin tõsiselt inimhinge mõningate saladuste kallal, ütlesid mulle mu mälestused, et preili d’Esgrignoni hingestatud nägu ja tunded, mis väljendusid kogu ta olekus, olidki mu austuse põhjuseks. Ta imekaunis rahulik ilme, mille taga võis aimata sisemist tuld, kõigi tema liigutuste suur väärikus, too aupaiste, mis ümbritses ta ranget kohusetäitmist, – see kõik liigutas mind ja äratas minus aukartust. Lapsed on ideede nähtamatule mõjule palju vastuvõtlikumad, kui seda arvata võiks: kunagi ei naera nad tõeliselt auväärse inimese üle, neid võlub peen graatsia ja ilu tõmbab neid ligi, sest nad ise on ilusad, ja samaloomuliste nähtuste vahel on saladuslik side. Preili d’Esgrignon oli mu lapsepõlve jumalus. Ja praegugi veel, kui mu meeleolu fantaasia kihutab mind üles mõne keskaegse lossi keerdtrepist, manab mu ettekujutus sinna preili Armande’i kuju nagu feodalismi kaitsevaimu. Kui loen vanu kroonikaid, siis kerkib ta mu silme ette kuulsate naiste näojoonte all: kord on ta Agnes, kord Marie Touche, kord Gabrielle. Ma näen temas kogu seda armastust, mis on maetud ta südamesse ja mida ta kunagi pole saanud väljendada. See taevalik olevus, kes esines mu lapsepõlve ähmastes illusioonides, ilmub mulle nüüdki veel mu unelmate udus.»
Pidage seda portreed meeles – ta on tõetruu nii füüsiliselt kui vaimselt. Preili d’Esgrignon on selles jutustuses üks õpetlikumaid kujusid: ta tõendab teile, et vaimuvalguse puudumisel võivad suuremadki voorused kahjulikuks saada.
Aastail 1804 ja 1805 pöördus kaks kolmandikku emigreerunud perekondi Prantsusmaale tagasi, ja peaaegu kõik emigrandid sellest provintsist, kus elas markii d’Esgrignon, asusid jälle oma endistesse valdustesse kodumaa pinnal. Kuid leidus ka ülejooksikuid. Mitmed aadlikud astusid Napoleoni teenistusse, olgu siis armeesse, olgu õukonda; teised jälle sõlmisid sugulusvahekordi mõningate tõusikutega. Kõik, kes sidusid end impeeriumiga, taastasid oma varandused ja said keisri suurest heldusest oma mõisad ja metsad tagasi; paljud neist jäid Pariisi. Ent leidus kaheksa või üheksa perekonda põlise aadli hulgast, kes jäid ustavaks kukutatud monarhiale ja maalt välja mõistetud aadlike ideedele: La Roche-Guyonid, Nouastre’id, Gordonid, Casteranid, Troisville’id ja teised kuulusid nende perekondade hulka; ühed neist olid vaesed, teised rikkad, kuid kuld ei mänginud selles seltskonnas kuigi tähtsat osa – suguvõsa igivana põlvnevus ja puhtana säilinud veri olid siin kõige olulisemad asjad, otsekui antikvaarile on mälestusraha kullakaal tähtsusetu, võrreldes kirja ja kujundi selgusega ning müntimise iidsusega. Need perekonnad tunnistasid markii d’Esgrignoni oma šefiks: tema maja sai nende kooskäimise kohaks. Siin ei olnud keiser midagi muud kui härra Buonaparte; siin valitses ainult Louis XVIII, kes tollal oli Miitavis; siin oli departemang ikka veel provints ja prefektuur – intendantuur.
Markii d’Esgrignoni laitmatu käitumine, ta aristokraatlik lojaalsus ja uljas julgus sundisid kõiki teda siiralt austama; ent ta õnnetused, ta meelekindlus ja ta vankumatu truudus oma tõekspidamistele võitsid talle isegi linnarahva üldise lugupidamise. Temas, selles uhkes varemes, oli mineviku grandioossete rusude majesteetlikkust. Ta rüütellik delikaatsus oli nii üldiselt tuntud, et paljudes tüliküsimustes valisid pooled ta vahekohtunikuks. Kõik hästikasvatatud inimesed impeeriumi pooldajate hulgast ja isegi kohalikud võimud suhtusid ta eelarvamustesse heatahtlikult ja ta isikusse lugupidavalt. Ent suur osa uuest seltskonnast, inimesed, kes restauratsiooni ajal said liberaalide nimetuse ja kelle eesotsas salaja seisis du Croisier, irvitasid d’Esgrignoni aristokraatliku oaasi üle, kuhu pääsesid ainult puhtaverelised ja laitmatud aadlikud. See vihavaen muutus veelgi tugevamaks, sest paljud ausad inimesed, mitmed väärikad väikemõisapidajad ja isegi mõned isikud valitsuse ringkondadest püsisid visalt arvamuse juures, et markii d’Esgrignoni salong on ainus koht, kus hea seltskond koos käib. Ka prefekt, keiserlik kammerhärra, astus samme, et sellesse salongi pääseda; eeskätt aga leppis ta alandlikult sellega, et saatis sinna oma naise, sündinud preili de Grandlieu. Kõik need aga, kes ukse taha pidid jääma, vihkasid seda miniatüürset Saint-Germaini eeslinna provintsis ja andsid markii d’Esgrignoni salongile pilkenime «Muinsuste muuseum»; markiid ennast aga kutsusid nad härra Caroliks, ja kui maksude sissenõudja talle teatelehe saatis, lisas ta alati sulgudes juurde «endisele des Grignonile». See vana nimekirjutamise viis oli jällegi mõnitamine, sest uus vorm «d’Esgrignon» oli juba läbi löönud.
«Mis puutub minusse,» kirjutas Émile Blondet, «siis pean tunnistama, et hoolimata oma austusest ja võiks öelda isegi armastusest preili Armande’i vastu, kipun ma oma lapsepõlve mälestusi kokku võttes alati muigama, kui mulle meenub nimetus «Muinsuste muuseum».
D’Esgrignoni loss asus kahe tänava nurgal, nii et kaks salongi akent olid suunatud ühele, kaks teisele tänavale, ja need tänavad olid muide selles linnas kõige käidavamad. Turuplatsini oli lossist umbes viissada sammu. D’Esgrignonide salong oli otsekui klaaspuur, ja ükski linnaelanikest ei möödunud sellest, ilma et ta sinna ei oleks pilku heitnud. Minule, kaheteistkümne-aastasele jõmpsikale, tundus see ruum mingi haruldase imeasjana, mis hiljem, kui seda meenutasin, asus tõelikkuse ja fantaasia piiril, ilma et oleksin teadnud, kuhupoole ta rohkem kaldus. See salong, mis varem oli kohtusaaliks, asus vahetult keldrikorruse peal; sellel keldrikorrusel oli väikeste võretatud akendega ruum, kus varem vaevlesid kohalikud kriminaalkurjategijad ja kus praegu asus markii köök. Ma ei tea, kas Louvre’i tore ja kõrge kamin oma oivalise skulptuuriga ongi minus tekitanud nii suurt hämmastust kui see, mida ma tundsin, nähes esmakordselt d’Esgrignonide salongi tohutut kaminat, mis nikerdustest oli nii kirju nagu melon ja mille kohal ilutses kullatud raamis bareljeef, mis kujutas Henri III hobuse seljas (selle valitseja ajal oli kohalik provints, endine iseseisev hertsogiriik, kuninga valdusse üle läinud). Salongi lae aampalgid olid kastanipuust ja moodustasid ristudes kastitaolisi kvadraate, mida seestpoolt kaunistasid arabeskid. Selle uhke plafooni servad olid kunagi kullatud olnud, kuid kullatis oli nüüd tuhmunud ja ainut vaevu nähtav. Seinu katsid flaami gobeläänid, mis kuues pildis kujutasid Saalomoni kohut; nende piltide nikerdatud ja kullatud raamidel vallatlesid aamorid ja saatürid. Salongi põranda oli markii lasknud parketiga katta. Igasuguse koli hulgast, mis pärast losside müümist aastail 1793–1795 oli järele jäänud, hankis notar Louis XIV stiilis konsoole, damastiga kaetud mööblit, laudu, seinakelli, kroonlühtreid ja kandelaabreid; kõik need asjad sobisid imehästi sellesse tohutusse salongi, mis oma proportsioonidelt ei vastanud ülejäänud ruumidele, ent millel õnneks oli niisama kõrge eestuba, kaelakohtu kunagine ooteruum, ja selle kõrval endine kohtunike nõupidamistuba, mis nüüd oli muudetud söögitoaks. Nende vanade uhkete seinte vahel, selle tuhmunud, ajast ja arust läinud hiilguse keskel askeldasid esiplaanil üheksa või kümme kõrgest soost leskdaami: ühed olid tudiseva peaga, teised tuhmid ja kuivanud nagu muumiad; mõned olid ebaloomulikult sirged, teised jälle kössi vajunud, ent kõik olid uhkeis ehteis, kandes enam-vähem fantastilisi tualette, mis olid täielikus vastuolus valitseva moega; nende puuderdatud päid ehtisid rull-lokid ja suurte siidlehvidega tanud, mille pitsid olid koltunud. Ei mingid joonistused, olgu need siis karikatuurid või tõsist laadi teosed, pole suutelised edasi andma seda omapärast fantastikat, mis peitus nendes naistes, kes nüüdki veel kerkivad mu mällu ja jälgivad mind unenägudes, kui juhtun kohtama mõnd vana naist, kes oma näo või riietusega meenutab nende daamide mõningaid jooni. Ent olgugi et isiklikud õnnetused on mind õpetanud aru saama teiste hädadest ja mõistma inimlikke tundeid, eriti kahetsust möödunud aegade üle ja vanaduse kibedust, iialgi ja mitte kuskil – ei surijate ega elavate juures – pole ma kohanud selliseid silmi: kahvatuid ja halle, otsekui kustuvaid, või musti ja hiilgavaid, kohutavaid oma elavusega. Ei Maturin ega Hoffmann, need meie ajastu kõige jubedama fantastika loojad, pole suutnud mulle sisendada sellist hirmu kui need korsettidega kinninööritud olevused oma automaatsete liigutustega. «Näitlejate puna ei üllatanud mind enam pärast seda, kui ma seal olin näinud neid punaseks võõbatud põski, seda ruuži, mis juba sündimisest saadik oli imbunud näonahka,» ütles üks mu sõpru, kes lapsepõlves oli niisama vallatu olnud nagu minagi. D’Esgrignonide salongis liikusid lapergused, kortsulised näod, mis meenutasid Saksamaal valmistatud pähklipurejaid. Ma nägin läbi akende inetuid küürselgi, töllerdavaid jalgu ja värisevaid käsi ega püüdnudki nende konstruktsiooni või kuuluvust keha juurde selgeks teha; nägin nurgelisi, etteulatuvaid lõualuid, kondiseid õlgu, lopsakaid puusi. Kui need naised saalis ringi liikusid, näisid nad mulle niisama süngeina nagu kaardilauaski istudes, kus nad olid