Muinsuste muuseum. Honore de Balzac

või niisama tugitoolis istumas, andis neile minu silmis midagi teatraalset, ülespuhutut, ebaloomulikku. Hiljem, kui juhtusin külastama kuulsaid lossimööbli-hoiukohti Pariisis, Londonis, Viinis või Münchenis, kus vanad valvurid näitasid mulle möödunud aegade toredust, siis ei saanud ma teisiti, kui pidin mõttes need ruumid asustama inimkujudega Muinsuste muuseumist. Meie, üheksa- kuni kümneaastased koolipoisid, pidasime sageli nõu kokku ja läksime oma lõbustuseks neid haruldasi imeasju nende klaaspuuris vaatama. Ent niipea kui silmasin võluvat preili Armande’i, läbis mind värin ja ma hakkasin kadedusega jälgima Vieturnieni, seda kütkestavat last, keda meie pidasime enesest palju kõrgemaks. See noor ja värske olevus, kes liikus nende enneaegselt haudadest ülesäratatud surnute keskel, hämmastas meid oma kummalise olekuga. Ilma et oleksime aru saanud, miks see nii on, tundsime end väikekodanlastena selle uhkusest tulvil aristokraatia ees.»

      Aastail 1813–1814 juhtunud katastroofid, mis kukutasid Napoleoni, andsid Muinsuste muuseumi külalistele nende elu tagasi, ning peaasi – sisendasid neile lootust endise tähtsuse tagasisaamiseks; kuid 1815. aasta sündmused, välismaise okupatsiooni hädad ning valitsuse kõikumised lükkasid kuni Decazes’i langemiseni edasi kõikide nende inimeste lootused, keda meile Blondet nii hästi on kirjeldanud. Käesolev jutustus algabki seetõttu alles aastal 1822.

      Hoolimata neist soodustustest, mis restauratsioon emigrantidele andis, ei suurenenud markii d’Esgrignoni varandus sellest põrmugi. Vist ükski neist aadlikest, kes revolutsiooniliste seaduste tõttu olid kannatanud, polnud nii põhjalikult laostunud kui vana markii. Enne 1879. aastat põhines ta peamine sissetulek, nagu paljudel teistelgi suuraadlikel, maavaldustest saadaval tulul; läänihärrad püüdsid oma valdusi üha enam tükeldada, et võimalikult rohkem paniseid ja lõivusid saada. Aadliperekonnad, kes sel viisil olid elanud, laostusid täielikult ja ilma ühegi lootuseta olukorra paranemisele, sest Louis XVIII dekreet, millega ta emigrantidele nende müümata jäänud mõisad tagasi andis, ei suutnud siin midagi tagastada; ja hiljem ei saanud ka «kahjutasu maksmise seadus» neile mingeid kahjusid tasuda. Igaüks teab, et nende võõrandatud õigused läksid üle riigile ja nende maavaldustest said domeenid. Markii d’Esgrignon kuulus muidugi äärmiste rojalistide hulka, kes ei soovinud mingit kokkulepet nendega, keda nad nimetasid mässajateks, aga mitte revolutsionäärideks; parlamentaarsemalt öeldult olid need liberaalid ehk konstitutsionalistid. Äärmised rojalistid ehk ultrad, nagu opositsioon neid nimetas, pidasid oma juhtideks ja kangelasteks neid julgeid parema tiiva kõnemehi, kes juba esimesel saadikutekoja istungil, mis toimus kuninga juuresolekul, püüdsid, nagu näiteks härra de Polignac, protesteerida Louis XVIII harta vastu, pidades seda ajutisest vajadusest tingitud halvaks ediktiks, mis kuningal tuleks veel kord läbi vaadata. Markii d’Esgrignon ei soovinud ühineda selle kommete uuendamise kampaaniaga, mida Louis XVIII tahtis läbi viia; ta jäi rahulikult kõrvale, olles alati valmis äärmiste parempoolsete toetamiseks ja oodates oma tohutu varanduse tagasisaamist; ta ei pooldanud seda «kahjutasu maksmist», mida Villèle’i ministeerium nii hoolega kaalus ja mis pidi trooni kindlustama, lõpetades paratamatu varandusliku ebaühtluse, mis hoolimata uutest seadustest ikkagi veel püsis aadlike vahel. Imepärane restauratsioon aastal 1814, Napoleoni tagasituleku veel suurem ime aastal 1815, Bourbonide perekonna uus hämmastav põgenemine ja teistkordne tagasitulek – see kaasaegse ajaloo peaaegu legendaarne faas tabas markiid ta kuuekümne seitsmendal eluaastal. See oli iga, kus meie ajastu kõige uhkema iseloomuga inimesed, vähem väsinud aastate koormast kui masendatud revolutsiooni- ja impeeriumiaegseist sündmustest, tõmbusid tagasi provintsi, kus nende aktiivsus rauges, asendudes vankumatute ning kirglike tõekspidamistega; nad vajusid peaaegu eranditult provintsielu rahulikesse, tuimendavaisse harjumustesse. Eks ole see poliitilisele erakonnale suurimaks õnnetuseks, kui ta koosneb ainult vanakestest ja kui veel pealegi ta ideesid peetakse vananenuiks? Kui kuningavõim aastal 1818 oli tugevad jalad alla saanud, küsis markii iseeneselt, mida küll seitsmekümne-aastane vanake võiks õukonnas peale hakata, millist ametit või tegevust võiks ta sealt leida? Ja õilis ning uhke d’Esgrignon rahuldus – õigemini pidigi rahulduma – monarhia ning religiooni võiduga, jäädes ootama edasisi tulemusi sellelt üllatavalt ning vaieldavalt võidult, mis osutuski vaid vaherahuks. Nii troonis siis markii oma salongis edasi, mis nii tabavalt oli nimetatud Muinsuste muuseumiks. Restauratsiooni ajal, kui endised 1793. aasta võidetud osutusid võitjaiks, sai d’Esgrignoni salongi muidu süütu pilkenimi teatava mürgise kõrvalmaigu.