le>
Emake Maa kulges ühtlasel sammul ümber Päikese. Aastad ja sajandid ei lugenud tema jaoks põrmugi vähem ega rohkem kui lühemad ajaühikud. Ega pikemad. Samm kulges endise uhkusega ning tema püüdis pöörata oma kogukat keret just nii, et iga elusolend – iga taim ja loom – end hästi tunneks, vahel Päikese käes soojendada saaks ning teisel hetkel ööhämaruses puhkaks. Tõsi, tunnistas Emake Maa endale, tema samm oli töntsimaks jäänud, päevad ja ööd olid inimeste arvestuse kohaselt nüüd pikemad. Iga järgmise Päikese ümber jalutatud tiiruga tegi ta murdosa pöördest vähem kui eelmisel. Päike ahvatles laiskusele, kurtis Emake Maa, kuid mida oleks tema saanud selle vastu ette võtta? Mitte midagi, nentis ta nina krimpsutades.
Oih! Emake Maa kirus sõnatult ja pööras pilgu oma mõtlematu liigutuse tagajärgedele. Ta ju teadis, et iga ninakrimpsutamine probleemidega lõppeb. Nii oli see olnud tuhandeid ja miljoneid aastaid – ühes linnas tärkas taas maavärina paanika, kuid needki paanikad olid aja jooksul muutunud. Kunagi oli Emakese Maa iga aevastus toonud kaasa purunenud linnu ning kustunud elusid. Aja jooksul olid nad kõik õppinud – inimesed ehitasid nüüd maju, mille pärast ei pidanud ülemäära kartma ka siis, kui Emakese tuju või tervis väga viletsaks muutusid, ning tema ise oskas tänaseks aevastada sedavõrd õrnalt, et tagajärgi vaid vaevu tunda oli.
Ta pööras kõrva, kuulmaks paremini linna, mida häiris tema tilluke ja mõtlematu krimpsutus. Suuri purustusi polnud, kuid hirmunud südamed tukslesid kümnete tuhandete kaupa tavapärasest kiiremini. Inimestes pesitses iidne hirm, mida polnud kaotanud arenenud ehitustehnoloogiad ega need uued materjalid. Jah, materjalid, mõtles ta endamisi ja oleks peaaegu uuesti nina krimpsutanud, veel viimasel hetkel suutis ta end äsjakogetud paanikale mõeldes pidurdada.
Siiski ei meeldinud Emakesele need uued materjalid! Algselt püüdsid inimesed valkjate katetega loomi lämmatada. Tõsi, mõistis Emake Maa selgelt, inimesed olid veel lapsed ega taibanud, mida nad teevad, kuid Emakese jaoks olid ka teised loomad peale inimeste olulised – kõik olid tema lapsed, kõigi tallad kõditamas tema selga.
Tal oli valus vaadata, kui mõni imelistest lastest end kilega lämmatas või hoolimatult mürgiga tappis. Mitte miski, mida Emake Maa teha sai, ei paistnud vilja kandvat – neid materjale ei söönud ükski bakteritest; puujuured võisid rebestada väiksemateks tükkideks, kuid nad ei pannud kilet kaduma. Emake Maa nuttis palju tol õnnetul ajajärgul.
Kuid aegadel, nii halvematel kui parematel, oli veel säilinud imepärane anne kord otsa saada. Inimesed õppisid leiutatud materjale teisiti kasutama, luues ühtlasi uusi ja turvalisemaid lahendusi. Kohati kiitis Emake Maa nende tegemised heaks – näis, et inimesed tõesti mõtlevad maailmale väljaspool iseennast, kuid see kunagine kile, olgu ta mis vormis tahes, varjutas endiselt Emakese Maa vaatevälja, kurvastas ta südant ning sinna ei saanud ta ikkagi midagi parata.
Reinita
„Politseinik Murd oli harjunud rahuliku ajaveetmisega. Peaaegu mitte kunagi ei juhtunud tema linnas ülemäära keerulisi kuritegusid. Vahel tuli mehel talutada koju mõnd liigpurjus inimest, teinekord aitas ta memmekesel kassi puu otsast alla tuua. Õigupoolest oli politseinik Murd täiesti veendunud, et selles politsei töö seisnebki. Kuni ühel päeval nägi ta metsikut linna serval hiilimas …“
Reinita Lou, 17-aastane tumedapäine tütarlaps veetis parajasti raamatu seltsis ajaloo tundi. Ta oleks pidanud kuulama õpetajat, kuid kõike, mis õpetajal teema kohta rääkida oli, tüdruk juba teadis. Vahel tundus tüdrukule, et ta teab rohkem kui õpetaja, ning küllap mõnel teemal teadiski. Kindlasti teadis ta rohkem vanadest keeltest. Reinita jaoks oli omamoodi mäng õppida keeli, mida räägiti maailmas enne Suurt Murdumist. Teda paelus väike ja kummaline keel, mida kasutas tilluke rahvas, kes kord siinsamas elas. Eesti oli vist selle riigi ja rahva nimi. Teda paelusid toonased suured keeled, mida palju kirjanduses kasutati – inglise, hispaania, vene. Reinita oli üritanud õppida ka jaapani ning hiina keelt, kuid need olid kaugelt liiga erinevad harjumuspärasest; häid õpetajaid polnud juba sajandeid ja ta loobus pärast mõningast pingutust. Euroopa oli ta jalge all ja siinsed keeled kergemini hoomatavad. Keel, mida inimesed täna igapäevaselt kasutasid, oli kasvanud just neist – sarnanes enim iidsele inglise keelele, kuigi natuke hispaanlast ja prantslast näis juurde segatud olevat ning peotäis idast haaratud laiemaid märke veel lisaks.
„… Politseinik Murd oskas märgata ohtu, kui see tal silme ees seisis. Otsustaval sammul, kuid värisevatel jalgadel astus ta metsiku poole.
„Seis, sina seal!“ hõikas ta üle tänava õõnsal häälel. Metsik märkas teda ja suundus taas linnast eemale. Murd järgnes, trotsides ohte, mis varitsesid väljaspool linna kaitsvat soojust. Ainult metsikud olid võimelised selles kakofoonias ellu jääma ja toime tulema. „Minu võimalus teha midagi suurt läks just luhta,“ pomises Murd omaette, kui metsik tal silmist kadus …“
Kahtlane sagin sundis Reinitat pilku tõstma. Ajaloo tund oli tavaliselt vaikne aeg ning ülemäärane sagin käivitas sisemise alarmi – peaks vist vahepeal kuulama. Kiiruga lükkas ta jutustuse eest ning avas laua ekraanile ajaloo tunnikonspekti.
„Persse! Persse! Persse!“ siunas ta vaikselt ja südamest. Sellest siis see sagin! Uurimistöö teemad jagati viimaks ometi välja ja loomulikult jooksis kogu klass parematele tormi. Reinita vaatas nimekirja – Euraasia enne Suurt Murdumist, Euroopa kultuur, levinumad usundid, kombed ja elukorraldus erinevates piirkondades … – iga viimanegi neist oli juba võetud. Ainult üks „Kohalike teede ja transpordi areng“ oligi veel vaba.
Mõru muigega tonksas ta sõrmega teemal, kinnitades selle võetuks. Mida teadis Reinita transpordist!? Mitte midagi! Ja mis kiirguse teedevõrgustikku sai olla maal, mis ajast aega on olnud üks suur soo mõne väikese kõrgendikuga vaheldumisi? Ta vaatas klassis ringi ja märkas Kertey õnnest säravat nägu. Nojah, Kertey haaras Euroopa keeli puudutava teema. Reinita mühatas.
Koolipäeva lõpuks oli Reinita peas valminud tegevusplaan ja veel enne koolimajast väljumist lükkas ta märkmiku otsingurežiimile. Kodus oleks ilmselgelt liiga palju segajaid ning mõte kevadpäikese nautimisest ning samal ajal millegi kasuliku tehtud saamisest lummas Reinitat.
Sobivat paika otsides uudistas Reinita hiliskevadist linna – koolilähedased majad olid madalad ja väikesed, igaühes neist elas vaid üks perekond, erinedes sel pisikesel moel diametraalselt Reinita enda kodust. Tema elas Mäel, kohas, kus peamiselt peatusid üksikud – noored, kel polnud veel kaasat; vanurid, kes enam ei jaksanud maja eest hoolitseda või ei talunud liiga suurt ruumi eneste ümber; tüdrukud, kelle lapsed sündisid enne abielu. Siin oli aga täiuslike abielude piirkond. Siin imbus igast majast värskete kaneelisaiakeste lõhna, viimistletud naeratusega pereemad ootasid ustel oma koolist saabuvaid võsukesi ning asusid seejärel töölt tulevale kaasale õhtusööki valmistama. Ei midagi vähemat kolmest eri roast, valgetest linadest ja poleeritud vaagnatest. Kooliümbruse piirkonnas oli kõik täiuslik ning vahel tabas Reinita end kujutlemas, et küllap siinkandis ka muru kammiga sirgemaks ja ühtlasemaks kohendatakse.
Ta istus koolimaja lähedal pargis pingile, avas taas märkmiku ekraani ja asus üldraamatukogu pakutavaid tulemusi uurima. Park oli täiuslik – läheduses polnud ainsatki suuremat tänavat. Ainult vahel veeres mõni töölt naasvat täiskasvanut sõidutav maanteemasin hoovi, kuid peamiselt koosnes liiklus rolleritel tuuritavatest noortest, ratastel kihutavatest väiksematest lastest ning neist viimaste klasside õpilastest, kes alles sel hilisel kellaajal koolist kodu poole liikusid.
Aeg-ajalt tõstis Reinita käe, viibates koju minevatele sõpradele, kuid pööras siis pilgu taas ekraanile ilmuvatele pealkirjadele. Reinita vaatas esmalt viimaste sajandite ajaloolaste kirjutisi ja haigutas. Igavamat, vähema alusmaterjaliga ja tüütuma otsimisega teemat andis ikka välja mõelda! Ta loobus tavaotsingust – mingit kasu pidi ju vanade keelte õppimisest olema! Kiiresti-kiiresti toksis ta mõned eestikeelsed sõnad otsingusse ja jäi hinge kinni pidades tulemusi ootama. Murdumise-eelseid raamatuid oli suhteliselt tüütu otsida ning nende formaat polnud pooltki nii mugav kui uuematel. Ometi võis ülikoolidevahelise baasi serveritest leida uskumatuid asju. Rääkimata üldisest ajalooarhiivist! Esimese hooga loobiti uutesse töölesaadud serveritesse suhteliselt suvalisi faile. Enamikul neist oli tähtsust vaid piiratud ajavahemikul, kuid kuna need süüa ei nõudnud, seisid failid endiselt vaid otsingu kaugusel.
Ta uuris ammukadunud ministeeriumide kahekümnenda ja kahekümne esimese sajandi ehitusplaane, liiklusstatistikat ja muud igavat ning kuiva, mis koosnes peamiselt vaid arvudest ja kasututest