kasutades selleks vaid vaoshoitud häält ja pehmeid sõnu. Mida kaugemale nad jõeäärsest piirkonnast jõudsid, seda tihedamaks muutus liiklus, kuid ka siin oli õhtune laiskus maad võtmas. Üksikud paarikesed jalutasid tänavail ja heitsid Reinitale ja Kaurile mõistvaid pilke, bussid liikusid pigem tühjadena ning taevasse ulatuvate elumajade akendes süttisid üksteise järel tuled. Oli aeg, mil ka üksikud hakkasid töölt koju jõudma, poed sulgesid uksed ning loodus muutus pisut kõhedaks isegi turvalises linnas.
Koos jalutati ööhaku jaheduses edasi ning Reinita rääkis noormehele oma segadusest raamatukogu otsinguga. Kogu tee läbi kortermajade rägastiku, mööda hiiglaslikest ridaelamutest ja madalatest suurematest elamispindadest, seletas Reinita oma failidest. Siinne linnaosa oli eelkõige loodud neile, kel pered ja lapsed, kuid kel polnud au omada Valge Väljaku kutset – kes olid ise võtnud vastutuse oma ideaalse armastuse leidmisel. Siin oli Reinita ka algkoolis käinud ning seepärast tundis tänavaid üsna hästi, kuid saabunud pimeduses tundus talle endalegi lugu raamatukogu otsingust õõvastavam ning ta oli ütlemata rõõmus, kui Kaur viimaks midagi asja kohta sekka rääkima hakkas.
„Ma ei ole kuulnud, et raamatukogu otsing hakkaks midagi alla laadima,“ pomises Kaur mõtlikult. „Ma ei tea neist viirustest suurt midagi, kuid minu meelest peaks olema võimalik kontrollida. Tule!“
Ta haaras Reinital käest ning pöördus tüdrukut kaasa sikutades tagasi kooli poole.
„Kooli tagasi?“ imestas Reinita.
„Tohlakas!“ naeris Kaur. „Tehnikamuuseumi loomulikult. Ma mäletan, et su isa putitas üles mingeid iidseid masinaid. Me võiksime katsetada sinu tekste nendesse salvestada ning vaadata, mis juhtuma hakkab.“ Ta seisatas hetkeks mõtteid kogudes. „Neid ju ikka saab üle kanda?“ Ta haaras taskust võidurõõmsalt oma märkmiku. „Proovi mulle saata!“
Pisut kõhklevalt saatis Reinita raamatud Kauri märkmikku ning veel enne igasuguste küsimuste esitamist võis ta sõbra üha laienevast naeratusest taibata, et saatmine oli edukas.
Kaur
Pilku tänaval vedeleval prahil hoides lonkis Kaur järgmisel hommikul kooli poole. Ega ta tahtnudki sinna kohale jõuda. Pärast eelmisel õhtul koju jõudmist ning oma märkmiku isale näitamist hakkas kõik allamäge minema. Esmalt rääkis isa tund aega raamatukogu inimestega. Kaur ei suutnud meenutada, et ta oleks isa iial nii ärritatuna näinud. Üha uuesti ja uuesti pidi Kaur rääkima kõigest, mida Reinitalt kuulnud oli. Ennekõike näis isa huvitavat vaid üks – millise parooliga oli Reinita masinasse läinud ning millist otsingut kasutanud.
Seejärel saatis isa politsei Reinita juurde. Kauri märkmik vedeles endiselt elutoa laual, nüüd juba ilma nende kummaliste failideta, ning Kaur ei saanud tüdrukuga isegi rääkida, teda hoiatada. Milles iganes nad ka süüdi näisid olevat! Ei möödunud kaua, kui Reinita helistas ja Kaur tollele kõnele sealsamas elutoas vastas. Kaur nägi suuri pisaraid tüdruku silmis, kui too seletas leiu väärtusest. „Seletas“ on ilmselge liialdus, mõistis Kaur ning turtsatas esimest korda sel pikal kooliteel hetkeks naerma. Karjus, Reinita karjus talle märkmikust vastu, kuni hääl kähedaks muutus.
„Kas sa tead, mida need failid sisaldasid?“ oli tüdruk nõudnud ning vastust ootamata edasi seletanud. „Need olid terviktekstid, terved romaanid! Väga paljud neist lausa meie linnas kirjutatud. Kümnete viisi autoreid, kõik eestlased ja kõik enne Suurt Murdumist! Ma isegi ei teadnud, et selliseid tekste säilinud on.“
Klassi astudes püüdis Kaur pilguga Reinitat leida, kuid tüdruk polnud veel saabunud. Tülpinult istus ta toolile ja kritseldas niisama sõrmega lauale.
„Sa oleksid võinud ju lihtsalt hoiatada!“ oli tüdruk pisaratest läbiimbunud häälel eelmisel õhtul karjunud. „Ma ju nii väga tahtsin neid lugeda ja nüüd on need jälle läinud …“ ja seal oli tüdruk murdunud. Esmalt sundis köhahoog tüdruku vaikima ning köha muutus kiirelt valjuks nuuksumiseks. Üheks hetkeks oli Kaur märkmikku vaadates arvanud, et küllap sellepärast need tekstid keelatud olidki, et ajasid lugejaid hulluks.
Kaur tõmbus tikksirgeks, kui Reinita klassiuksest sisse astus. Tüdruku nägu oli ikka veel natuke paistes ja pilk hajevil. Poiss kiikas vaid silmanurgast tüdrukut, julgemata liiga avalikult neiule otsa vaadata. Kauri suureks kergenduseks kuulis ta Reinitat oma tavalisele kohale, tema selja taha maabumas ja poiss keskendus taas kritseldusele oma märkmikus. Taga klõpsatas taskuhaak ning hetk hiljem kuulis Kaur märkmikku lauale maanduvat. Kas see maandus äkilisemalt kui tavaliselt?
„Mul on kahju,“ kirjutas Kaur oma lauaplaadi puhtale lehele ja saatis lehe Reinitale. Liiga tormakas? Ta raputas pead, tõmbas taas servalt oma joonistuse ette ning kritseldas edasi. Isegi isa oli eelmise õhtu lõpuks õnnetu väljanägemisega. Thom Kirendell, linnapea, Kauri isa ja viimaste andmete kohaselt maailma suurim sitapea oli püüdnud Reinita kõne lõppedes vabandada ja rääkida sellest, kuidas ta peab korruptsiooni vältimiseks ise liigagi täpselt reeglite järgi käituma.
„Ma ei ole su peale pahane.“ Kaur võpatas tüdruku sosinat kuuldes. Ta pööras end lauas ringi ja vaatas pärani silmi tüdrukut.
„Ma tõepoolest pole pahane,“ kordas Reinita nukralt. „Sa ei saanud teada, mida nad ette võtavad. Sina pole süüdi, et su isa linnapea on ja kõike teisiti näeb. Ma lihtsalt …“
„Sa lihtsalt oleksid väga tahtnud neid faile lugeda?“
Tüdruk noogutas tummalt ja rohkem kui iial varem tundis Kaur end sel hetkel väljasitutud õunamoosina.
„Me teame nüüd vähemalt, et need on endiselt toimivad ja avatavad raamatud,“ pomises Kaur viimase tunni lõpus. „Täiesti jaburas formaadis, aga leidub veel masinaid, millel nad normaalselt töötavad. Ja täiesti viirusevabalt!“
Reinita sulges vaikselt märkmiku ja vaatas Kaurile otsa.
„Mis kasu sellest on? Isa rääkis töölt jõudes, et neid käidi kontrollimas ja tehnokontroll jahus midagi viirustest võrgus.“
„Mutant! Ma ju ei rääkinud isale sellest.“
„Ja kuidagi nad siiski teadsid,“ kehitas Reinita emotsioonitult õlgu. „Teeme midagi täna?“
Kaur naeratas – nüüd oli kindel, et Reinita oli tõesti talle andestanud.
„Kas sa ei peaks mitte oma referaadiga tegelema?“
„Ja sa tõesti arvad, et mind huvitab vähimalgi määral liiklusstatistika või mingi iidne tehnika!“ oigas tüdruk. „Liiati veel hetkel, mil ma hoidsin nii lähedalt peos midagi palju põnevamat – Murdumise- eelseid unistusi, mõtteid, maailmavaateid … Muinasjutte, mida nemad lugesid! Sa ei kujuta ette, kui palju ma annaksin, et neid uuesti näppida saaksin.“
Kaur ohkas. Ta oleks pidanud midagi ütlema, kuidagi lohutama, kuid kõik oli vale, sest lõpuks oli tema enese suur suu failid taas kaotsi viinud. Ainult sellest ei saanud Kaur päris hästi aru, kuidas oli tüdruk nii lühikese ajaga teada saanud, mida need failipealkirjad tähendasid, millise piirkonna raamatutega tegemist oli ja millal need kirjutati. Olgugi, et Reinita oskas tänaseks kadunud eesti keelt lugeda, polnud ta ometi saanud end nii palju harida. Kui vähe oli hilisemalt tõlgitud materjali! Kui vähe oli neid faile, mis Murdumise üldse üle elasid, mida neile järgnenud sajandite jooksul säilitamiseks piisavalt oluliseks peeti ja lugejatele kergestileitavaks muudeti. Isegi kui lood olid piisavalt olulised, mattusid ajalooarhiivi serverid nii meeletult suurte infokuhilate alla, et millegi detailse väljapeilimiseks Murdumise-eelsest ajast kuluks ka õppinud ajaloolastel aastaid.
„Lähme jõe peale?“ küsis Kaur viimaks vaikselt.
„Me ei saa iial tänastele kruiisidele pileteid!“ ohkas Reinita vaikselt.
„Sellel, et mu isa on linna kõrgema sordi persevest, on ka mõned boonused. Lähme!“
Kaur sikutas Reinita kättpidi klassist välja ja nad suundusid poisi vanemate villa poole, otse jõe kaldale. Ühtäkki tundus jõele minek kaasa aitavat kõigele, mida poiss öelda oleks tahtnud – ta tahtis vabandada. Mine tea, ehk nad riskivad ja sõidavad turvatud alast kaugemale. Vähemalt oleks isale paras,