oli ainus, mida Reinita öelda oskas. Ammulisui vahtis ta Kerteyd, teadmata, kas too on idioot või mängib seda.
„Tere, kallis!“ kõlas Kauri hääl tänavanurgalt. Reinita lasi käed alla vajuda ning punastas enesele teadmata põhjusel kõrvuni. Kertey tema ees kohendas juukseid ning lehvitas Kaurile meelalt ripsmeid plaksutades. Reinita oleks hea meelega lahkunud. Ta oleks tahtnud joosta, kuid esimest korda elus jättis mõistus teda täielikult maha. Ta lihtsalt seisis seal, õlad längus, käed löödult rippu lastud ning vaatas Kertey läbi õhu kurameerimist.
Hetk hiljem oli Kaur juba nende kõrval, pani käe ümber Reinita õlgade, suudles teda ettevaatlikult põsele ning sõnas vaikselt ja naeratades:
„Ma juba ootasin sind.“
Oli see uni? Reinita vaatas suurte paluvate silmadega Kaurile otsa, soovides öelda „Palun ära narri mind praegu!“, kuid vaikis siiski.
„Sa jätsid kõne lõpetamata,“ sosistas Kaur ning pööras tõsiselt Kertey poole. „Tere sulle ka, kuigi ma sind parema meelega praegu ei näeks.“
„Ma lähen koju,“ suutis Reinita sosinal öelda. Ja juba ta kirus iseennast. Ta oli Kauri kaisutuses, olgugi et Kauri meelest olid nad vaid sõbrad, kuid ta suu ütles midagi nii nõmedat!?
„Nääh,“ venitas Kaur. „Lähme, kuhu tahad, kuid ma eelistaksin jõge. Muide, sa võid kõne lõpetada nüüd.“
Reinita kobas ikka veel kõrvuni punastades oma jakki.
„Kui sa mind järgmine kord taskusse paned, vali pükste tasku,“ sosistas Kaur tüdrukule kõrva. „Siis ma oleks oma sihtmärgile lähemal,“
„Lollakas!“ hüüatas Reinita ning virutas katkise käega poisile, kes vaid silma pilgutas ning naeris. Omamoodi torget sisaldas Kauri lause ka. Reinita lasi veel korra mõttest läbi Kertey viimased laused ja toetas pea hetkeks noormehe põue – olgu, mis tahes, kuid sõbra najale võib ta ikka toetuda.
Veel pikalt said nad kahekesi naerda Kertey ja tolle sabaraku lollakat pilku. Reinita viskas end paadis löötsakile ning lasi päikesel põski paitada. Hoolimata ebameeldivast seigast või vahest just seetõttu tundus jõgi täna eriliselt ilus ning päike lummavalt soe.
SÜSTEEM
Ray istus räsitud toolil. Sündmuse naeruväärne pidulikkus tekitas soovi lahkuda ja hakata otsima kedagi, kelle mõistus oli säilinud vähegi viisakal tasandil. Sõjaväe ülemad oma räsitud, luitunud ja kulunud paraadmundrites jõid mõranenud klaasidest jooki, mida parimagi tahtmise juures polnud võimalik nimetada vahuveiniks.
Tõsi, kääritatud see jook oli ning piisava tarbimise korral oli võimalik ka maailm ilusamaks juua.
Ray kallutas järgmise klaasitäie kurku, püüdes hoolikalt vältida kriipiva klaasiservaga huule lõhkumist.
„Lugupeetud kaaskodanikud …“ algas esimene pikast pidulike kõnede reast.
Üksteise järel rääkisid vähem ja rohkem kulunud paraadmundrites mehed sellest, kuidas inimkonnale on tärganud uus koidik – programm, mis mängib geneetiliste eeldustega, võimaldades arvutada ühe või teise paari potentsiaali sünnitada lapsi, kes tänases karmis maailmas suudaksid ellu jääda, suureks kasvada ja ise lapsi saada. Pikalt ja põhjalikult seletati programmi tööpõhimõtet, räägiti visioonist säilitada inimsus – meie kultuuri, loomuse ja olemuse tänased väärtused. Ray teadis neid kõnesid kuulamatagi. Pikad aastad samade inimeste keskel andsid üsna head aimu, missuguseks populistlikuks mulinaks üks või teine võimeline oli.
„Laura on surnud ega mängi enam kunagi ühtegi partiid mu elutoas,“ mõtles Ray vaikselt, viiendat klaasitäit kääritatud jooki kurgust alla kallutades. Väidetavalt polnud jook mürgine ega liigselt radioaktiivne ja tuim valu suunurgas viitas klaasimõraga pihta saamisele.
„Nüüd on saabunud aeg tutvustada teile meie suurepärase Süsteemi esimest administraatorit. Meest, kes on algusest peale olnud Süsteemi loomise juures, lummanud meid kõiki oma lennukate ideede ja lahendustega. Daamid ja härrad: härra Ray Domen.“
Inimesed plaksutasid, Ray tõusis ja astus poodiumile. Kui naeruväärne oli positsioon – olla šampanja-paroodiast purjus, huul räämas pokaaliga veriseks kriibitud, absurdsel banketil kuskil jumalatest hüljatud Aafrika külakeses, mida ümbritsevad hiiglaslikud hauad tuhandete kiirgavate kehadega.
„Ma tänan teid usalduse eest,“ alustas ta käega verd pühkida üritades. „Olles küll üks Süsteemi loojatest, olen ma kardetavasti üks selle suuremaid vastaseid.“ Ta peatus, lastes oma sõnadel mõjuda. Liiga palju alkoholi, tegi ta endale märkuse. „Te ei pea kartma!“ jätkas Ray peaaegu sama pateetilisel toonil nagu need varasemad kõned sellest õhtust. „Ma teen oma tööd austuse ja uhkusega ning luban pühalikult, et püüan hoida ja juhtida Süsteemi arengut kursil, mis võiks Laurale heameelt valmistada.“ Ta kummutas taas klaasisisu kurku. „Laura on surnud, kui keegi teist veel ei teadnud,“ pomises ta veidi vaiksemalt ja astus poodiumilt maha. Pärast kõhklevat pausi saatis Ray samme aplaus.
Ray oli juba viinud Süsteemi tõkkeid, mis peaksid programmi kord hulluks ajama, neist polnud vaja täna pikemalt kõneleda. Las kõned jääda neile, kes neist suuremat naudingut tunnevad, sest teda ootas ees suurejooneline töö omaenese mõistuse loomingule päitsete pähe panemisel. Esmalt piirangud siia ja sinna, seejärel või sellega koos kõik muu. Inimesed peavad teadma, et on lootust ka Süsteemist välja pääsemiseks. Inimesed peavad teadma, et kui torm kord vaibub, saab ukse siiski taas avada.
Kaur
Kaur vaatles paadis lebavat tüdrukut. Päike sillerdas neiu juustes, muutes tumepruunid salgud tulekarva punaseks. Ebakindel hoiak paistis tüdrukust päikese ja vee toimel lahtuvat, jättes mõtlikud huuled unistavalt poikvele. Närviliselt trummeldas poiss juhtpaneeli servale. Kas ta peaks rääkima või mitte? Kui ta nüüd räägib, võib nende sõprus igaveseks läbi olla. Või kas ikka on? Reinita oli alati ütlemata mõistlik tegelane ja pealegi on kohe suvi algamas. Kui Reinita ta välja naerab, laseb Kaur oma ülikooliõpingud Tiibetisse suunata. Sealne arvutikeskus oli parim, tehnoloogia viimane sõna ning mitte keegi ei kahtlustaks midagi.
„Ma olen seda juba jupp aega teha tahtnud,“ pomises Kaur viimaks neiu poole.
Reinita ajas end sirgeks ja vaatas Kauri teraselt. Liiga teraselt! Nii teraselt, et Kaur oleks hea meelega läbi paadipõhja vajunud.
„Mida sa teha tahtsid? Mulle taskusse pugeda?“ lõõpis Reinita pärast hetkelist pearaputust. „Unista edasi!“
„Ma olen täiesti tõsine,“ sosistas Kaur, otsis teed läbi paadi, poetas end tüdruku kõrvale, lükkas käe üle paadiserva ja vaatles mitu pikka viivu vee voolamist oma sõrmede vahel.
„„Tere, kallis!“ on tervitus, mida ma olen tahtnud sel moel edastada juba pikka aega.“
Reinita tõmbus kiiresti sirgeks, pilgust hirm kumamas. Kaur nõjatus igaks juhuks veidi eemale. Ta poleks pidanud midagi ütlema! Ilmselgelt oli ta tüdrukut valesti hinnanud ning nüüd puges hinge teadmatuse paanika. Hirm kaotatud sõpruse pärast. Hirm vastamata armastuse pärast. Parem olla juba lepatriinude lõunasöök!
„Kas sa …“ sosistas Reinita endiselt ainiti silma vaadates. „Kas sa räägid tõsiselt või teed mu kulul lolli nalja?“
Kaurgi kohendas end sirgemaks, nii et tema käsivars nüüd tüdruku õrnalt värisevat kätt puudutas.
„Kas ma tohin?“ sosistas Kaur paluvalt ja vastuseks noogutuse saanuna pani käe taas ümber tüdruku õlgade. Ta tõmbas Reinita enda vastu, püüdes haardega neiu värinat summutada. „Ma olen täiesti tõsine,“ sosistas ta Reinita kõrva. Seejärel juhtus midagi täiesti ootamatut – Reinita lihtsalt ulgus. Mida sa teed tüdrukuga, kes absoluutselt jabura koha peal nutma hakkab? Kaur muigas – nagu ta muul ajal teaks, mida täpselt ette võtta! Hea küll, Reinitaga oli tavaliselt lihtne, kuid nüüd oli Kaur sõnatuks võetud. Ta lihtsalt vajus mugavamasse asendisse, tajus tüdruku pea soojust ja pisarate niiskust oma kõhul,