et vetsu ma märkmikku kaasa ei võta?“ Ja ta turtsatas. „Noh, mitte iga kord.“
See oli alles eile, kui ema pidi talle vetsu ukse peale koputades õhtusöögi valmimisest teatama, sest raamat oli liiga põnev, et seda ihuliste vajaduste pärast maha jätta, ning ausalt öeldes, kui põis enam lõhkeda ei ähvardanud, ei tulnud talle meeldegi, et ta, püksid rebadel, endiselt vetsus istub.
Paar päeva hiljem istus Reinita oma toa aknalaual, jalad kõlkumas kümne meetri kõrgusel maast, raamat põlvedel, ja lasi soojal kevadpäikesel end paitada. Niimoodi saabuva suve esimesi kiiri neelates oli peaaegu võimatu mõelda, et kunagi, mitte kuigi palju aega tagasi, ei näidanud päike end aastate, aastakümnete ja võib-olla isegi aastasadade kaupa korralikult. Sooja päikese paistel tundus tolmune pilvisus sama uskumatu minevikuna nagu dinosaurused või koopaelanikud.
„Reinita, kullake, ühel päeval sa nii oma jalad murrad!“ hüüatas naabriproua Prii hoolitsevalt hoovi pealt.
„Tere päevast, proua Prii! Parem jalad kui kael!“
„Ja-jah, nii sa räägid, kuid kui valu ükskord käes on, siis saate te, noored, alles aru vanemate inimeste sõnadest.“
„Prii, palun ära pahanda!“ püüdis Reinita lepitavalt naeratada. Veider, kui tema siin, 10 meetrit maapinnast eemal naeratab, kas seda alt tõesti ka näha on? „Ma olen siin aknalaual elanud juba nii palju aastaid, et vaevalt ma tänast päeva allakukkumiseks kasutan. Tänane päike ju lausa kutsub end nautima!“
„Olgu, olgu, lapseke. Kas sa oma eksamitulemusi juba tead?“
„Veel mit …“ hakkas Reinita lausuma, kui märkmik ootamatult surises ning raamatu asemel seisis ekraanil „TÄHTIS TEADE. EKSAMITULEMUSED“. Reinita võpatas ning hetkeks tasakaalu kaotades tundus talle tõepoolest, et prantsatab kohe all irvitavale kivisele pinnale. Ühe kiire liigutusega lasi ta oma selja taha vajuda ning potsatas kerge üllatuskarjatuse saatel selg ees tuppa.
„REINITA!“ karjatas Prii hoovi pealt.
Kohusetundlikult ajas Reinita end püsti, lükkas pea aknast välja ja hõikas:
„Minuga on kõik korras!“ Ta vaikis hetke ja lisas: „Jõudsid kohale, kuid ma pole neid veel vaadanud.“
„Kui mina veel noor olin, ei olnud eksamid küll nii kaelamurdvad,“ muheles vanaproua pilkamisi. „Kui me järgmine kord kohtume, eks räägi siis mulle ka, kuidas läks.“
„Muidugi, Prii!“ hõikas Reinita ja kadus aknalt.
Kas ta julgeb neid vaadata? Kas on põhjust neid oodata? Ta istus liikumatult voodiserval, sõrm teate avamise kohal õhus. Julgeb või mitte? Äkki vaataks hoopis õhtul? Või siiski kohe?
Ta polnud kindel, kas ta istus seal minuteid või tunde, kui Kauri kõne teda mõtteist äratas.
„Hei! Eksamitulemused tulid!“
„Hei sullegi!“ pigistas Reinita endast välja. Kuidas see küll nii läks, et parimat sõpra, keda ta iial oli tundnud, oli nüüd kõnetadagi valus? Viimaste päevadega olid nad teineteisest justkui valgusaastate kaugusele jäänud. Reinita polnud kordagi Kaurile helistanud ning poiss tallegi mitte. Küllap veetis Kaur Kerteyga magusasti aega, ikkagi Valge Väljaku lapsed. Ja tema polnud midagi muud kui „üks suvaline Mäelt“.
„Oled sa oma tulemusi juba vaadanud?“ küsis Kaur elevusega.
Reinita raputas vaid sõnatult pead. Seal ta nüüd oli, just nagu poleks midagi juhtunud! Reinita oleks tahtnud olla vihane, kuid ei suutnud, klomp kiskus kurku ja takistas rääkimast.
„Mina ka mitte,“ vastas Kaur vaikselt. „Ma mõtlesin … Ma mõtlesin, et vaataks õige koos?“ tuli viimaks punastamise saatel sosin ühest märkmikust teise.
„Kas sa Kerteyga ei peaks koos vaatama?“ sai Reinita viimaks sapised sõnad suust.
„Millepärast?“ küsis Kaur üllatunult. „Sellepärast, et ma seda blondiini matemaatikas aitasin? Või et me korra tema tutvusi kasutades avaseansile saime?“
„Ja kuidas film oli?“ uuris Reinita teemat muutes. Kertey oli tegelikult absoluutselt viimane inimene, kellest ta rääkida oleks tahtnud.
„Super! Täpselt selline nagu teda reklaamiti. Ausalt! Tehnika viimane sõna. Ma võin vanduda, et kui nad reetur-programmeerijal pea maha lõid, tundsin vere maitset oma põsel. Nii reaalset retseptoritega mängimist pole ma varem üheski teises filmis märganud …“
„Lahe, et sulle meeldis,“ peatas Reinita veidi jahedalt. „Kas sa tahad siis kokku saada või muljetad õhtuni?“
Kaur naeris teisel pool ekraani ja rääkis siis oma soovist. Reinita kuulas suurima naudinguga poisi plaanist minna jõele, otse turvatud ala piirile ning alles seal vaadata eksamitulemusi. Oma märkmik- vestluses, sel ajal kui Reinita juba jõe ja Kauri maja poole jalutas, arutasid nad, mida teha siis, kui nende eksamitulemused olid sedavõrd viletsad, et ülikool neid iial vastu ei võta. Sel juhul peaksid nad leidma endale töö näiteks farmis – kuskil lihasööjate lehmade talitajatena. Nad naersid mõtte absurdsuse üle ja nii sündis otsus: kui nende eksamitulemused osutuvad oodatust nõrgemateks, otsivad nad üles metsikud ning liituvad loodusega.
„Reinita,“ kõlas pilkavalt veniv hääl tüdruku selja tagant, kui Reinita oli pööramas eelviimast käänakut enne tänavat, millel elas Kaur. Kiire pilk selja taha näitas Kerteyd ja tolle parimaid sõbrantse. Vaistlikult lükkas Reinita märkmiku taskusse ning pöördus Kertey poole.
„Tere, Kertey!“ tervitas ta jahedalt. Õigupoolest oleks ta tahtnud öelda: „Keri reaktorisse ja muteeru tolmuks!“ Ta naeratas mõttest, milline hele tuhk sellest tuleks.
„Mäelontrus on jälle tulnud õigeid inimesi piidlema,“ pilkas Kertey, itsitused kumana selja taga. „Sa võiksid juba aru saada, et sinusugusel mutandil pole Kauri ellu asja.“
„Ja mida sina sellest ka tead?“ ei suutnud Reinita kiusatusele vastu panna. Ta tundis, kuidas varbad uuristasid läbi kingade teed maapinna poole ning sõrmeküüned vajutasid valusalt peopessa. Ta pidi neid küüsi ju eile kärpima, miks ta seda ometi ei teinud? Või parem ongi, et ei teinud – nii on tal rohkem põhjusi olla Kertey peale piisavalt vihane ja vajadusel prahvatada.
„Küllap su vanematel olid geenid, mille järgi nende lapsed kasvavad koledad nagu öö, ning sellepärast Valge Väljak nad tagasi lükkaski,“ ei jätnud Kertey järele. „Seda on tulemusestki näha.“
„Küllap Valge Väljak soovib kasvatada idioote, nagu sinust näha on,“ oleks Reinita tahtnud vastata, kuid neelas sõnad alla ning varjas naeratuse huulde hammustamisega.
„Oi, kas ma tegin väikesele mutandile liiga? Kas sa hakkad alati nutma, kui keegi sulle tõtt räägib? Mina sinu asemel pööraksin praegu ümber ning jookseksin tagasi Mäele, peidaksin end nende prügikorterite vahele ega julgeks sealt välja tulla. Sinuga saaks lausa väikesi lapsi hirmutada.“
„Tore teada,“ vastas Reinita naeratust näole manades. Kole! Seda oli ta korduvalt tundnud ning küllap sellepärast need sõnad ta hinge puresidki. Kõik need aastad oli ta pea püsti lükanud teadmises, et tal on mõistus. Mõistus, mille sarnaseid isegi linna parimas gümnaasiumis kuigi palju ei leidunud, kuid mitte kunagi polnud ükski poiss temas pruuti näinud. Mitte kunagi polnud teda peole kutsutud; keegi polnud talle iial nilbeid nalju teinud ja ta ju nägi, kuidas kõiki teisi selline tähelepanu saatis. Temal olid vaid mõistus ja sõbrad.
Reinita tajus oma näo valgemaks ja valgemaks vajumist ning kujutas ette, kuidas tema alati päikesepruun jume tuhakarva varjundi võttis. Ometi ei saanud ta nüüd alla anda! Rusikad surusid üha tugevamalt kuni – plõks – üks sõrmeküüs oli läbinud naha peopesas. Reaktor, kui valus see oli! Mutandi paberõhuke nahk küll! Ta isegi ei teadnud, mis asi see paber täpselt on, kuid sellele olla iidsel ajal raamatuid trükitud. Mingil moel keetsid muistsed puu pehmeks ning pressisid õhukeseks.
Reinita puhkes naerma, laginal ja hullumeelselt. Paljas mõte, et oma elu suurima solvangu ajal hakkab tema mõtlema iidse trükikunsti peensuste peale, ajas Reinitat