kus mitmesaja aasta vältel aidati naistel rasestuda või väljaspool puudulikku üska siiski terve laps saada. Endisaegsete sportlaste, teadlaste, kunstnike hea mõistuse ja tugeva tervisega loodete varal püüti inimkonna geneetikat hoida ja säilitada. Metsikutel olevat aga jäänud viimaks mõistust sama palju kui mõnel kõige lollimal loomal – nad ei heitunud ka inimliha ees, et vaid ellu jääda. Nad pidavat rüüstama ka linnu ja just selle pärast oli linnade ümber elektriline piire – metsikud olevat nii lollid, et põgenevad. Üsna samamoodi nagu kõik need loomad, kes – muteerudes või mitte – suutsid ellu jääda ja uute oludega kohaneda.
Lisaks metsikutele olid ohuks ka loomad. Põhja-lendaja oli kala, kelle pärast polnud öösel jõe peal ohutu, ning lepatriinude kihvad võisid tekitada suuri haavu. Oli veel teisigi väikeseid ja suuremaid loomi, kelle hammustused võisid olla surmavalt mürgised, kui arstiabi käepärast polnud, või kelle jõud ja tapahimu kaugelt suuremad soovituslikust. Siin põhjas oli mürgiseid ja ohtlikke loomi vähem, kuid ka nende eest kaitsesid inimesi vaid linna servadesse ja jõe turvaalale püstitatud püünised ja segajad.
Käest kinni hoides tormasid noored Kauri kodust mööda ja lehvitasid maja poole, teadmata, kas keegi aknast vaatab või mitte.
„Kas sõidame piiridest edasi?“ küsis Kaur paati roolides.
„Oh, ma tahaksin seda nii väga,“ õhkas tüdruk vastuseks, vaade unelevalt kaugusesse kinnistunud.
Kaur seiskas mootori ja lasi paadil vabalt triivida. „Me mõlemad oleme sellest rääkinud nii umbes viissada korda. Täna on hea päev, kui minu käest küsida.“
„Mkmm, mitte täna,“ krimpsutas Reinita nina. Kauri silmades küsimärki märgates jätkas ta kiirelt ja punastades: „Eile õhtul vaatasin, kuidas nad kustutasid mu märkmikust kõik raamatukogu failid. Ma ei taha täna uuesti võimude huviorbiiti sattuda.“
„Anna andeks,“ pomises Kaur vastu.
Reinita puuris pilguga poissi ning turtsatas naerma. Kui kaua ta juba Kauri tundis? Kaheksa aastat? Kõikide nende jõeäärsete snoobide kohta räägiti Mäel igasuguseid jutte, kuid Kaur ei vastanud ühelegi neist kõlakatest. Kui Reinita naabrid oleksid Kauri praegu näinud, poleks keegi neist osanud uneski aimata, et Kaur jõeäärne on. Nojah, paat muidugi reedaks, sest Mäe omad said jõele ainult suurte kruiisidega ega omanud isiklikke paate.
„Sa justkui polekski jõeäärne! Sinus pole seda kõrkust ega vajalikku ülbust. Ja sa vabandad millegi pärast, mida sa isegi ei teinud.“
Kaur naeratas. Jah, seda naeratust Reinita tundis – arglik, aga aus, pisut kelmikas ning alati seiklusteks valmis.
„Ma ei olegi jõeäärne. Ma olen lihtsalt Valge Väljaku laps ja arvestades, kuidas sina koolis teste teed, tulevad ka sinu lapsed Valge Väljaku soovitusega.“
„Minu isa oli kursuse parim,“ kehitas Reinita kulmu kortsutades õlgu. „Minu ema ka.“ Ta peatus, vaatas pingsalt mööduvate puude poole ja jätkas sosinal. „Mina ei tule Valgelt Väljakult. Valge Väljak arvas, et ma sünnin kahe pea ja viie jäsemega nagu need Murdumise järgsed kiiritushaiged lapsed. Need, kelle pärast Valge Väljak kord loodi.“
„Masin ilmselgelt eksis su vanemate osas,“ võttis Kaur otsa kokku.
Reinita noogutas ja vaikis. Ta ei tahtnud rääkida Väljakust. Õigupoolest ei teadnud ta täna enam isegi, mida arvata. Väikese tüdrukuna oli ta Valget Väljakut jumaldanud – sealt tulijad olid nii õnnelikud ning nende elud sätiti kõige kallimatesse elurajoonidesse. Need inimesed paistsid õnnelikud ka vanadena – neid ei murdnud sellised kummalised mured nagu hea kool lastele või üüriraha ja kvaliteetne toit. Siis aga kasvas Reinita suuremaks, mõistis paremini oma vanemate lugu, taipas, kui valus oli emal tänaseni selle pärast, et Valge Väljak palve tagasi lükkas. Reinita meelest ei saanud Väljakul toimuv olla üdini hea, kui see tegi inimestele sel moel haiget. Valge Väljak oli pakkunud nii tema isale kui ka emale kaaslast, nad mõlemad kurameerisid tolle kohustusliku kaks aastat võõraga ja kui aeg läbi sai, loobusid kogu luksusest teineteise kasuks. Kaks aastat ei tohtinud nad sõnagi vahetada! Kaks aastat vaikust ja teadmist, et teine võib selle ajaga alla anda.
Ja kõige tipuks, kui vanemad olid lõpetanud oma programmi ning endiselt koos avalduse abiellumiseks sisse andsid, keeldus Väljaku peaarvuti seda lubamast, jättes sel moel tema pere ilma nii paljudest sotsiaalsetest ja majanduslikest hüvedest. Tänaseks teadis Reinita üldmaksustamist – läbi Inimkonna Arendamise programmi abiellunud paaride maksumäär sõltus laste arvust ning kahe või enama terve lapsega perede maksumäär oli vaid 5 % teenitud tulust. Samas maksid lihtsalt abiellunud pered 25 % oma tuludest ning üksikud, sõltumata laste olemasolust, 52 % oma tuludest. Reinita vanemad olid seaduse silmis üksikud – kaks üksikut, kes juhuslikult jagasid juba 25 aastat elamist ning olid üles kasvatanud kolm tervet ja tarka last.
Nüüd õppis Reinita ise Jõe ääres asuvas gümnaasiumis. Sissesaamine oli sedavõrd lihtne, et ta isegi ei mõelnud enne kooli variandist olla ainus Mäe laps nende klassis. Kaks aastat gümnaasiumi koos jõeäärsetega oli paratamatult muutnud ka tema enese arvamust. Selliseid nagu Kaur ta küll jõeäärsete seas rohkem ei teadnud, kuid enamik neist olid piisavalt soojad ja inimlikud. Juba teisel semestril ei vaadanud keegi teda enam kui võõrkeha ja kolmandal oli ta ootamatult sattunud sarnasesse rolli nagu oma vanas koolis – kui keegi pidi klassi eest esinema – luuletust lugema või kõnet pidama –, valiti selleks alati tema. Reinita peale loodeti, kui oli vaja koolipeoks otsida või kirjutada mõni eriti teravmeelne ja lööv näidend. Kõik tema kirjanduse tööd loeti terve klassi poolt läbi enne, kui need õpetajani jõudsid. Reinita ainult kehitas õlgu – tal ei olnud midagi selle vastu, kui tema tegemised kellelgi õppida aitasid. Hiljem läksid loosi juba pea kõik õppeained, ning kohustus olla alati valmis seletama kellele iganes mistahes osa ükskõik millisest õppeainest, andis ka tüdrukule motivatsiooni paremini õppida ja ennast veidi enam arendada.
Võiks ju arvata, et teda kasutati ära, kuid Reinita teadis paremini. Peale Kertey ei suhtunud mitte keegi temasse üleolevalt, vaid just austusega ja sõbralikult. Küllap oli Kauril oma roll mõlemas. Enamikku nende klassist tundis Kaur juba noorematest klassidest ning Reinitat teadis ta ka. Kui Kaur istus esimesel koolipäeval nii, et saaks temaga igas tunnis ja vahetundides vestelda; kui Kaur aitas Reinital kabinette leida ning tutvustas tüdrukule järgemööda kõiki oma sõpru ja tuttavaid, siis võtsid peagi Reinita omaks ka Kauri sõbrad ning sealt edasi juba terve klass.
Kaur oli süüdi ka selles, noh, mitte ehk „süüdi“, et Kertey Reinitat vihkas ja põlgas. Kertey hakkas mingil hetkel Kaurile tähelepanu pöörama – ilmselgelt oli ta Kaurist sees, muigas Reinita –, kuid Kaur ei teinud Kerteyst väljagi ja Kertey arvas, nagu oleks Kaur ja Reinita midagi paari laadset. Oh, kui mööda ta arvas!
„Kohe kui kool läbi saab, lähen ma Egiptusesse,“ teatas Kaur võidukalt. „See teaduslaager, millest ma sulle rääkinud olen, hakkab varem kui algselt plaaniti.“
„Lahe!“ teatas Reinita, kuid Kaur polnud kindel, kas selles hääles täit optimismi oli.
„Kade?“ uuris noormees üllatunult.
„Ole normaalne! Mitte sinnapoolegi,“ raputas Reinita kiirelt pead. „Mina olen tavaline, kui sa veel aru pole saanud – mulle meeldib siin ja ma ei tahaks iial terveks suveks ära minna.“
Jap, nentis Kaur endamisi, selles mõttes oli Reinita tõesti tavaline, kuid Kaur ise ootas oma reisi kannatamatusega. Talle meeldis võimalus olla teel, olla rajal, mis viib kuskilt kuhugi, kuid pole veel päriselt kohale jõudnud. Veidralt meeldiv tunne kojusaabumisest lummas teda samuti. Tunne, justkui oleks kõik täpselt nii nagu enne äraminemist, kuid siiski kuidagi tolmusem ja kummaliselt võõras, ometi ilmeksimatult parim, mis iial ette võib tulla.
„Ma ei usu, et metsikuid üldse olemas on,“ lausus Reinita ootamatult teemat muutes.
„Sina? Ja ise sa loed neid raamatuid metsikutest, nagu oleks need mõned iidsed pühakirjad!“
„Midagi peab ju inimene igavuse peletamiseks tegema,“ kehitas Reinita õlgu, kuid ei pööranud pilku jõe servas mööda kulgevalt metsalt. „Huvitav, millised