nüüd oli hea hetk kõikide teadmiste kasutamiseks.
Aeg kulges tasapisi õhtu poole, kevadine tuul jahenes, kuid Reinita istus endiselt koolimaja lähedal pargis ja otsis kulmu kortsutades infot. Pargiümbruse teedel ei liikunud enam suuri masinaid, kuid üks maanteeauto torkas talle silma lähimast hoovist. Täiuslik must pind, mille päikesepaneelide kiht hoidis eemale iga võimaliku rünnaku looduse poolt, helkis uhkeldavalt loojuva päikese kiirtes. Kukkuv puu poleks masina kerele mõlkigi teinud, ründlindude nokad ei läbistanuks selle katet ja hiiglaslikud lepatriinud poleks suutnud paneelidelt ainsatki kildu murda. Kui palju erines masin neist iidseist sõiduvahendeist, millega Reinita arhiiviotsingutel kokku puutus! Viimaste tundide vältel oli Reinita teada saanud, et tuhande aasta eest pidid inimesed autokoolis käima ja eksameid tegema üksnes selleks, et nonde ebaturvaliste jaburduste juhtimisõigust saada. See siin, ta viskas pilgu rikkaima linnaosa eraviisilisele luksusele, sõidab igal turvatud teel ise. Foorid kontakteeruvad masinaga, tõkete tuvastamine on automaatne, trajektoorivalik optimaalne – igaüks saaks sõitmisega hakkama! Kuigi tuli nentida, et Reinitale meeldinuks märksa rohkem kogu automaatika maha keerata ja taolist laeva ise juhtida, oma tähelepanu ja jõuga.
Tilluke maastikuroller, just niisugune, nagu hetke eest mööda vurises, kuluks küll ära. Kui ta kord raha kokku saab, ostab kindlasti endale ka ühe sellise! Olgugi et roller polnud mõeldud väljaspool linnapiire sõitmiseks, oli sellelgi olemas kerge kaitsekilp, mis hoiab eemale putukaid, mahendab kukkumist ning turvab su olemist – linnas, mille servad kubisesid lõksudest ja signalisaatoritest; linnas, milles polnud pea iial ainsatki liigtigedat looma ega mürgist puud – seal oli taolisest kaitsekilbist rohkem kui küllalt. Pealegi oli siin kohti, kus meeletusi harjutada – mägedega, ojadega, hüpete jaoks koolutatud okstega radu oli Tartus lausa kolm, üks neist üsna Reinita kodu lähedal. Ka tänavaliikluses oleks roller armsalt väike ja mugav, ohkas ta vaikselt unistades.
Järjekordset märksõna nuputades kihvatas Reinitas trots. Ta poetas lahti raamatukogu ja kirjutas otsingureale eestikeelse lause: „Mis jõud see oli, mis iidsed liikuma lükkas?“ Ja siis see juhtus. Ootamatult hakkas tema märkmik alla laadima raamatuid. Reinita vaatas pealkirju ega taibanud neist midagi. Ta polnud iial kuulnud neist autoreist ega teostest, kuid üks paistis selge olevat – teedeehitusest neis ei räägitud.
Poikvel suuga jälgis tüdruk märkmiku sisemälu täitumist. Hetkeks jõudis ta juba mõelda, et masin on ehk katki läinud, kuid siis meenus Kauri räägitud lugu, et kunagi olid arvutites möllanud viirused, mis võisid teha igasuguseid asju. Kaur oli kuskilt võrgust leidnud sajandite taguse artikli viirustest ning rääkis sellest koolis kõigile, kes piisavalt lähedale sattusid. Reinita meelest oli tegemist vaid järjekordse linnalegendiga, mida poisikesed õuduse ja õõva tekitamiseks välja mõtlesid ja edasi rääkisid, kuid praegu polnud ta kindel. Märkmik laadis alla terviktekste nimetus nimetuse järel.
Loendamatute minutite möödudes laadimine peatus. Reinita istus endiselt paigale tardununa ja põrnitses sassi läinud seadeldist. Kõigepealt tuli välja mõelda, kas masina kasutamine on ohutu. Vahest oli see tõesti müütiline viirus? Vahest midagi sellist, mis masinast välja võiks karata ja tema enese ajuga mängima hakata?
Jahe tuulehoog sundis tüdrukut liigutama. Kiire liigutusega tõmbas ta jaki koomale ning helistas seejärel Kaurile.
„Hei, Reinita!“ kostis reibas hääl. Reinita vaatas ekraani ja noogutas, püüdes taasmanada näole viisakamat ilmet. „Sa näed välja, nagu oleksid tonti näinud!“
Reinita vangutas kiirelt pead, kuid noogutas seejärel õrnalt.
„Kaur,“ alustas ta vaiksel, vilistaval häälel, „tahad sa veel välja tulla?“
„Vabalt!“ teatas noormees. „Kus sa oled?“
„Kooli juures pargis,“ neelatas tüdruk hirmunult. „Ma otsisin uurimuse jaoks materjali, kuid sattusin millegi kummalise otsa. Hakkan sinu poole jalutama, saame poolel maal kokku?“
„Valge Väljaku teeotsas?“
„Mhmh,“ vastas Reinita rohkem noogutuse kui häälega.
Valge Väljaku teeots oli üks nende kohtumispaikadest juba aastaid. Kaur oli pärit Valge Väljaku abielust ning elas uhkes, suure aiaga majas vahetult jõe ääres. Reinita oli aga „armastuse laps“, nagu ema öelda tavatses. Tüdruk teadis, et tegelikult esitasid ka ema ja isa Valgele Väljakule omal ajal palve, kuid sealne arvuti ei tunnistanud neid piisavalt sobivaks paariks. Lasteaias ja algkoolis räägiti Reinitale tihti, kui oluline on Valge Väljak ning kuidas sealse arvuti süvaprogrammid aitavad geneetikale ja kasvukeskkonnale tuginedes leida just selle ainsa ja kõige õigema partneri. Väiksena mõtles tüdruk, nii nagu iga teinegi temavanune plika, et kunagi jalutab ta Väljaku idaväravast sisse ning lahkub lõunavärava kaudu oma unelmate armastuse käevangus. Pärast seda oleksid nad elanud õnnelikult elu lõpuni.
Siis muutus kõik. Reinita küsis kord emalt, mis tunne oli Valgelt Väljakult tulles, ning ema esmalt küll puikles, kuid teatas seejärel rahulikult, et tema pole Valgele Väljakule rohkem sattunud kui palvet sisse viies. Esmalt ei saanud väike Reinita aru, mida ema öelda tahab. Nii palju kui ta teadis, olid kõik targemad inimesed lausa Valge Väljaku kutsega abiellunud ning nii isa kui ema olid ju ometi ülikoolis olnud oma kursuse tipus. Alles hiljem jõudis tüdrukule kohale, et ema ja isa soov oli tagasi lükatud. Veel mitmeid kuid jälgis ta oma vanemaid ootuses, et leiab mõne mõra nende suhtes. Mõrade asemel leidus seal hoopis vastupidist – isa silmad hakkasid alati naeratama, kui ema tuppa saabus, ning emale paistis samuti isa lähedus meeldivat. Ainult korra oli ta sel ajal kuulnud neid vaidlemas ning vaidlus sai läbi praktiliselt enne, kui tüli tõusta jõudis, kulmineerudes veelgi suurema soojusega. Ka Reinita ja tema õde ning vend olid kõik terved lapsed, seega ühtegi geneetilist haigust sellest suhtest ei sündinud. Piisav oht keerulisteks haigusteks oli ainus, mis võinuks põhjustada palve tagasilükkamist. Viimaks, olles oma lapsemõistusega hoolega kaalunud iga saadud infokildu, istus tüdruk ema ja isa vahele diivanile ning teatas valjul häälel: „Ma arvan, et Valge Väljak on tobe ning tegelikult pole seda vajagi!“
Reinita hämmastuseks ema kahvatus neid sõnu kuuldes. Reinita oli ju ometi aru saanud, et ka ema ise rääkis Väljakust pilkavalt, kuid nüüd ilmus mingi võltsmoraal – tema ei tohtinud halvasti mõelda? Ta peab emaga vesteldes ette vaatama, mõtles Reinita tol ajal väiksena. Ema ei pruugi olla nii tark, nagu tüdruk arvas teda olevat.
Isa oli vaid muianud ja sõnanud rahulikult:
„Kui sa nii arvad, siis küllap on sul selleks omi põhjuseid. Aga, kullake, ole hea ja ära sellest liiga valjult räägi. On väga palju neid, kelle jaoks on Väljakul suurem lummus, ning neid võivad su sõnad haavata.“
Reinita vaatas siiani tihti pikalt oma vanemaid ning mõistis aja jooksul, kui haavunud oli ema sellest, et Väljak nad tagasi lükkas. Ta noogutas vaikselt. Ta ei kavatsenudki kellelegi rääkida. Isegi mitte Kaurile. Kaur oli ju lahe kuju ning ei eliitlasteaed ega eelkool polnud suutnud poissi ära rikkuda, kuid ta oli siiski ühest neist Valge Väljaku perekondadest.
„Unistad jälle?“ kõlas Kauri hääl eemalt.
Reinita raputas end kiirelt mälestustest välja ning naeratas sõbrale.
„Lähme sinnapoole!“ viipas Reinita käega linnaserva suunas.
Kaur noogutas, kuid ei liikunud paigalt.
„Kunagi tahan ma sinna matkama minna, sa tead. Päris metsadesse!“
„Sina käid ju nii ehk naa linnast väljas,“ turtsatas tüdruk naerda. „Paadiga jõel käiminegi on enamiku jaoks võimatu tegevus.“
„Esiteks,“ teravnes Kauri hääl, „saavad kõik soovijad kruiisidega jõel käia ja teiseks,“ ta hääl vaibus sosinaks, „jõgi pole mets.“
Reinita toetas käe sõbra käsivarrele. „Jah, see pole see. Just samamoodi on jõe turvatud osas väikese paadiga palju põnevam sõita. Suure kruiisiga minnes ei saavuta iial seda tunnet.“ Ta raputas järsult pead. „Tegelikult ma ei tahtnud kakelda.“
„Olgu!“ Kogu Kauri olek näis justkui hetkega muutuvat. „Lähme