akna juurde. Mõtleb… Tal pole huumorimeelt, oma elu on ta rajanud faktidele. Ei salli unelemist. Vaatab keskendunult aknast välja Neevale. Kontrollib oma hinge sügavusi, iseennast, kas nõustuda. Kui nõustub, andub oma ülesandele. Pöördub ümber. Niisiis on oma otsuse langetanud.
„Ma võtan ülesande vastu, tsaarinna.”
„Tänan, Leon.”
„Vajaksin Talvepalees korterit, et Aleksandra võiks ka siin olla.”
„Palun Barjatinskil korraldada. Tühjendagu ka buduaar. Tehku ümberkorraldused vastavalt sinu käsule. Olen sulle tänulik, Leon.”
„Ma kirjutan üles, mida te räägite, olen õppinud uutmoodi kirja panemise viisi. Sellega saab salakeelt kasutades sõnad paberile peaaegu üheaegselt nende rääkimisega. Aimasin midagi juba siis, kui te palusite mul oma pabereid korrastada. Teadsin, et miski teid rõhub.”
„Mind rõhub tõde.”
„Kes teab nendest salajastest lehekülgedest?”
„Sina ja mina.”
„Ma ei tahaks teada.”
„Mina tahaksin teadmise ainult sinule jätta.”
„Tänan teid usalduse eest, tsaarinna. Aga see rõhub.”
„Muidugi see rõhub, Leon. Kas sa tead, kuidas see mind on rõhunud! Ja kui minu poeg Pavel, tulevane keiser, neid pabereid loeb, hakkavad need pärast minu surma ka tema õlgu rõhuma.”
Sellest rääkida. Ei suuda. Sellest mõelda. Ei suuda. Seda edasi lükata. Suudan. Pealegi, kui see kõik lahvatab siis, kui olen surnud. Mitu aastat on mul aega? Kui jalga mitte arvestada, siis olen suhteliselt terve kuuekümne kuue aastane naine. Süda küll vahel klopib ja mõnikord teevad hambad valu ning jalad väsivad paljust seismisest. Õnneks on kõik esimesed hambad alles, taga mitte, oleks kohutav, kui keisrinnal ei oleks esimesi hambaid. Omal ajal, siis kui ma tulin siia õukonda, uuriti mind nagu hobust. Vaatasid hambaid, kergitasid saba, kobasid kogu alakeha, sealt ka. Jäid rahule, nii nagu pulmapäeva hommikul jäädakse rahule terve kuueteistkümneaastase tüdrukuga. Lihtsalt rohkem enam ei käperdata. Mitte keegi teine, ainult mu meelas ja tubli Zubov. Pean selle jala ära kannatama. Lamama siin keset kulda ja purpurit. Võtma vastu kõik diplomaadid, ministrid ja idioodid. Ja naeratama, sest keisrinna Katariina II peab.
2. PEATÜKK
Kardan öösiti selles uhkes voodis magada, mul on hirm. Minu põetaja hiiglane Vassili Todorski kannab mind ka öösel kümblustuppa nagu väikest tüdrukut. Tema teine amet on velsker, omal ajal sõitis ta merd. Mul on lihtne õiendada ka intiimseid asju, ta on osav.
Minu argipäeva magamistuppa tohivad tulla ainult need, keda olen palunud, aga siia, paraadmagamistuppa kõik: ministrid, diplomaadid, aadlikud. Kahju, et ma ei näe siit teise korruse aknast avanevat vaadet Neeva kaldapealsele. Aga kui aknad on lahti, kuulen inimeste hääli, kuulen, kuidas mehed hõikavad üksteisele Neeval sõitvatelt lotjadelt. Võin kujutleda, kuidas Sankt-Peterburgi pered jalutavad õhtuti kaldapealsel, ja tihti kuulen ka hobuste kapjade kopsimist.
Leon ei raisanud aega. Pärast oma otsuse langetamist hakkas ta kohe tööle. Denikinid said Talvepalees korteri, mis asub minu eraruumidele üpris lähedal. Seal elavad Leon ja mõnikord ka Aleksandra nädal aega ja laupäeviti naasevad oma Kuumõisa. Leon palus, et Vasja Panajev tühjendaks buduaari ja muretseks ehitusmehed, kes teeksid sinna lukustatava salakapi. Nüüd on puukastid paberitega seal kindlas kohas, salakapil on tugev lukk ja ma saan nüüd öösiti rahulikult magada. Kuigi mõtlen ikka veel sellele maakeldrile Kuumõisa aia nurgas… See oli aastaid suurepärane peidik, sinna ei oleks tulekahju tõepoolest ulatanud.
Leon teenis minu ülemkammerhärrana mitukümmend aastat. Ta on järgnenud mulle juba alates ajast, kui olin laps. Arvan, et ta on ainuke inimene minu läheduses, kes mind ei karda. Meie suhet võib pidada kindlaks. Keisrinnal on vähe sõpru. On vaid alatine üksindus.
„Hea küll, Leon. Tõsta see väike kirjutuslaud akna alla minu voodi juurde. See on tehtud Tuulas, minu tarvis, täishõbedast, keisrinnale.
Võta see kullaga kaunistatud punane tool. Pane mulle padi selja taha. Pööra seda lauda natuke, ma pean sind nägema, kui räägin. Nagu tead, silmad tähendavad minu jaoks ausust.”
„Tsaarinna, olen valmis. Hakake algusest peale, nagu jutustaksite romaani. Olge aus. Kui te ei mäleta, ärge hakake välja mõtlema. Aga ärge venitage.”
MINA, SOPHIE AUGUSTE FRIEDERIKE EHK ANHALT-ZERBSTI PRINTSESS SOPHIE SÜNDISIN BERLIINIS 21. APRILLIL 1729. Minu ema Johanna Elisabeth oli kõrgest ja rikkast soost, Holstein-Gottorfi printsess. Minu isa Christian August oli Anhalt-Zerbsti rahatu vürst, Preisi armee kindralmajor, aumees, minu emast 27 aastat vanem. Elasime Stettinis, kus mu isa oli garnisoni komandant. Viiskümmend üks aastat tagasi, kui olin neljateistkümnene, juhtus asju, mis pöörasid minu, väikese plikatirtsu elu pea peale. Kas ma tõesti olin mingi plikatirts? Vähemalt mu ema kutsus mind nõnda. Olin siis üpris kõhn, nagu hulkuv kass. Pikk terav nina, kitsas nägu, arukas laup – nii öeldi. Minu vanaema printsess Albertine Friederike von Baden-Durlach arvustas mu väljanägemist. Ta ei võtnud isegi kogemata mind sülle, sest vihkas lapsi. Aga ta võis minu üle uhkegi olla…
Oma varajase lapsepõlve veetsin Stettini inetus ja sünges lossis. Teine sama sünge oli Zerbsti loss, kus peeti suuremaid vastuvõtte. Kolmas loss oli parim, Anhalti vürstiriigis asuv Dornburgi maaloss, mille mu isa vürst Christian August von Anhalt-Zerbst oli endale saanud. See paiknes kenas kohas, oli võluv loss, kaunilt sisustatud, täis valgust ja rahu. Ma armastasin neid päevi, mis ma seal veetsin.
1741. aastal, kui olin üksteist, puhkes Rootsi ja Venemaa vahel sõda. Noh, sõda mõjutas minusugust väikest tüdrukut vähe… Aga teine, vägagi mõjuv sündmus oli mu pisikese õe Elisabethi sünd. Tema ristiemaks paluti suurvürstinna Jelizaveta Petrovna Venemaalt. Jelizaveta Petrovna oli olnud kihlatud mu ema vennaga ja hiljem sai temast Vene keisrinna. Kui ema oli alles lapsevoodis, suri Anhalt-Zerbsti valitsev vürst Johann August. Mu isa võttis nii enda kui ka oma Jeveris elava vanema venna vürst Johann Ludwigi nimel Anhalt-Zerbsti vürstiriigi oma valitsemise alla. Umbes samal ajal sai ema teate, et tema vend prints Adolf Friedrich on ametlikult valitud Rootsi troonipärijaks.
Detsembris 1741 tõukas mu õe ristiema, Peeter Suure teine tütar Jelizaveta Petrovna paleepöördega Venemaa troonilt väikese imiku Ivani ja tema asevalitsejast ema Anna Leopoldovna ning arreteeris nad. Tilluke Ivan lahutati julmalt oma emast ja heideti vangi. Vangi pandi ka Anna ja tema ülejäänud perekond. Jelizaveta Petrovna tõusis troonile ja varsti nimetas ta oma õepoja, minust aasta vanema Peter Ulrichi Venemaa tulevaseks troonipärijaks, kes pidi valitsema hakkama Peeter III nime all. Minu ema vend, kes oli kihlatud Jelizaveta Petrovnaga, suri nädal enne kavatsetud pulmi rõugetesse.
Mu ema põlvnes suurest perest ja kasvas üles oma ristiema, Braunschweig-Lüneburgi hertsoginna Elisabethi lossis. Oma lapsepõlvekoduga ei olnud tal kuigi lähedast suhet ja võibolla see oligi põhjuseks, miks ta oli alati kõige ja kõigi peale vihane. Minul kästi hertsoginnat kutsuda vanatädiks, aga ma nimetasin teda ikka Braunschweigi Elisabethiks. Just hertsoginna Elisabeth pani mu ema Johanna mehele temast hulga vanemale Anhalt-Zerbsti vürstile Christian Augustile ja maksis kinni ema kaasavara. Laulatus toimus 1727. aasta novembris Braunschweig-Wolffenbüttelis Wechelmi suvelossis. Mu ema oli äsja saanud 15-aastaseks. Mina sündisin kaks aastat hiljem.
NÄEN IKKA VEEL SILME EES OMA INETUT JA SÜNGET STETTINI KODULOSSI. Seal oli hiigelsaal, mille kamin oli lapse meelest hirmuäratavalt suur. Selles põles tuli nii suvel kui talvel, sest suvel oli lossis sama külm kui talvel. Mäletan, kuidas ma väiksena kartsin süngeid nurki, pikki paljaid põrandalaudu ja kõikjal ringi hiilivaid arglikke teenijaid. Teadsin või õigemini ehk aimasin juba noorelt, et minu vanemate abielu oli kõige õnnetum, haletsusväärsem, külmem ja lootusetum, mis üldse võib olla. Imestasin ikka, miks minu tavalisemast tavalisem isa vürst Christian August ja peenutsev, oma väärtusest teadlik Johanna