kes ei tundnud muud ravivahendit kui aadrilaskmine! On mõistusevastane aadrit lasta, panna nõrga inimese veri voolama, kui terve aru ütleb, et verd tuleks tugevdada, mitte välja lasta. Juba sõna aadrilaskmine ajas mind marru. Ema oli kirglikult aadrilaskmise vastu – ainus asi, mis mulle tema juures meeldis.
Kui Wilhelm suri, nägin esimest korda oma ema nutmas. Ta leinas Wilhelmi hommikust õhtuni. Oma ülejäänud elu pühendas ta poja mälestusele. Mina sain pärast Wilhelmi matuseid kohutava mädavilltõve ja olin siis väike kiilaspäine tüdruk. Mul ei olnud peas ainsatki juuksekarva, juuksed olid maha aetud, pea puuderdatud. Müts peas, hulkusin mööda Stettini lossi koridore. Küllap nägin kole välja. Mädavillid olid ka mu kätel ja mul kästi kindad kätte panna. Mind kardeti ja lasti mul olla omaette.
Mäletan hästi Rootsi krahv Gyllenborgi, keda esimest korda nägin noore tüdrukuna Hamburgis, oma vanaema õukonnas. Olen sageli mõelnud, kuidas saatus läkitab mõned inimesed meie ellu ja nad jäävad sinna alatiseks. Kuidas nad mõne lohutava sõna või vaistliku kaastundega või lihtsalt puudutades meie kätt tõstavad meid üles sügavustest ja annavad lootust ja pakuvad lähedust, kui seda kõige rohkem vajame. See krahv oli minu elus niisugune inimene. Ta kuulas mind, noort tüdrukut, ta küsitles, pani mind rääkima. Ta tunnetas vaistlikult mu ema vastuolulisust ja isa õiglust. Ta küsis, mida ma arvan tähistaevast, maailma loomisest, hea ja kurja piiridest, tõest ja valest – ja jõudis järeldusele, et olin oma filosoofilistes arutlustes õigel teel.
Olin sageli kangekaelne. Kui sina, Leon, õpetasid mulle ratsutamist ja katsusid mind õpetada istuma naistesadulas, hüppasin ma hobuse selga ja jäin istuma, jalad laiali, nagu tallipoiss. Muidugi olin ma ninatark. Kui laps on ninatark, siis sunnitakse ta vaikima. Aga ma olin ka tohutult uudishimulik. Ajasin oma pastorist õpetaja kimbatusse mõnede piibli kohtadega, mida ta segaselt seletas. Küsisin maailma loomise kohta, ta vastas, et algul oli kaos. Kui küsisin ümberlõikamise kohta, sai ta väga vihaseks ja vastas, et noorel naisel ei sobi niisuguseid küsimusi esitada. Mina vihastasin ka, sest ei saanud vastust. Kas siis lõigatakse mingi noaga juuksed maha? Miks pastor vihastas? Siis ma veel ei teadnud, et ümberlõikamine mõjutab ükskord mu elu. Ja Peter-Ulrichil ehk suurvürst Pjotril ei lõigatud siis juukseid…
ME SÕITSIME ALATASA MAMA SUGULASTE JUURDE. Nägin lapsena palju erinevaid losse, torne, lossiõuesid, külmi möbleeritud tube, kajavaid koridore, kummitusi ja vaime. Aga kõige koledam kõigist oli meie Stettini loss! Nii hall ja värvitu. Suured igivanad mööblitükid, pimedad nurgad, tohutud pesemata aknad, hirmuäratavad laskeavad, enamikus salongides ei olnud vaipu ega eesriideid. Mama viibis seal alati nii lühikest aega, et tal ei jätkunud jõudu lossi sisustamiseks. Aga küünaldega meil ei koonerdatud ja õhtuti võisin ma kirjutada jutte ja omi tähelepanekuid küünlavalgel. Minu toas oli väike kirjutuslaud, umbes samasugune nagu sinu ees praegu. Aga see ei olnud toodud Tuulast ega hõbedane. See oli puust laud. Leon, kas sa mäletad minu kirjatükki teemal, kuidas tõusta troonile?
„See on siin, madame, teie paberite hulgas tallel. Kas lubate ette lugeda? Vaat nõnda, neljateistaastase tüdruku pilgu läbi: „Astutakse Talvepalee Riigisaali ühest otsast teise, õukond kannul. Tõustakse punase sametiga kaetud kõrgemale lavale. Heidetakse pilk enda ees seisvale troonile, mis on mõeldud keisrile. Seega meessoost valitsejale. Purpurpunasel troonil on kõrge seljatugi ja kullatud käetoed. Astutakse üles selle ees olevast paarist trepiastmest ja pöördutakse oma alamate poole. Kui ollakse naine, võetakse kleidisabast kinni, lükatakse see taha ja seisatatakse hetkeks ühegi naeratuseta. Kummardatakse armulikult ja äärmiselt põgusalt vasakule, paremale ja ette. Siis istutakse. Aetakse selg sirgu, asetatakse käed käetugedele. Heidetakse pilk alamatele, kes seisavad kangelt nagu ahjuroobid troonilava ees ja ümber. Nõndamoodi oli siis tõustud troonile. Seejärel lihtsalt valitsema!”
1743. AASTA SEPTEMBRIS OLI KEISRINNA JELIZAVETA JUBA LIGI KAKS AASTAT VENEMAA TROONIL ISTUNUD. Tema Majesteet saatis mu emale Stettini lossi oma kenasti maalitud portree briljantidega kaunistatud raamis. Ema oli väga uhke, nii uhke, et esialgu jäi tummaks, aga siis kuulsin, kuidas ta isale rõõmsalt teatas, et teab küll põhjust, miks selline „keisrinna õnnistus” on teda tabanud. Portreel olid keisrinnal ümarik nägu ja heledad juuksed, mis langesid õlgadele. Tal oli tähelepanuväärselt lühike kael, aga ka tähelepanuväärsed tumedad kaarjad kulmud. Ta oli kaunis ja suursugune. Ta rinnad olid peaaegu üleni näha ja väike osa kleidist, mis paistis, oli väga peenest kangast. Mu ema otsuse kohaselt tuli ka minust maalida portree, mis omakorda pidi saadetama keisrinna Jelizaveta Petrovnale. Miks peab minust maalima portree, et saata see Vene keisrinnale Jelizavetale? Ma polnud isegi sugulane. Või kui, siis kindlasti kauge…
Portree maalimiseks sõitsime tõllaga Berliini. Oh missugune reis, istuda tõlla tagaistmel koos Mama’ga! Õnneks istus meie vahel Babet, minu koduõpetajanna, see tore naine, muidu oleksin hulluks läinud. Mama rääkis vahetpidamata. Ta lobises tühistest asjadest nagu tee seisukord. Ta laitis minu kuuldes mu isa ja kiitis mu väikevenda Friedrichit. Aeg-ajalt ta meenutas, kui kohutav laps ma olin, kui sõnakuulmatu ja isekas. Babet ei saanud mind üldse kaitsta, ta pidi vait olema. Aga ta pigistas kogu aeg mu kätt.
Berliinis peatusime kellegi vana sugulasest krahvinna lossis. See naine, Wilhelmine Holstein-Gottorf, oli veidrik, armas inimene, aga ta elas omas maailmas. Lossis oli vana kammerteenri Gustafi jutu järgi 65 tuba. Krahvinna Wilhelmine otsis kogu see aeg, mis me seal olime, oma kassi. Ta ütles mulle: „Tüdruk, otsi kassi! Alusta idatiivast. Ta nimi on Besen.”
Kammerteener Gustaf rääkis, et Besen oli juba nelja aasta eest surnud. Aga alati, kui mul aega oli, kõndisin nendes kuuekümne viies toas ja hüüdsin Besenit. Kammerteener Gustaf rääkis ka, et viimase kolme aasta jooksul oli krahvinna Wilhelmine kasutanud lossis ainult kolme tuba. Ülejäänud 62 tuba jäid tähelepanuta ja keegi ei istunud nende tolmustel sohvadel.
Tolmune oli seegi tool, kus ma modellina istusin, seljas kollane krinoliinseelik ja pitskaelusega lahtine pluus. Kunstnik Antoni Pesne rääkis, nagu oleks puhunud jahisarve. Ta nina oli minu omaga võrreldes väike ja punane. Tal oli seljas värviplekkidega kaetud jakk, peas musulmanide padamüts nagu praepann Stettini lossi köögis. Keset poseerimist käis Pesne aeg-ajalt mind õigesse poosi sättimas, ema valvsa pilgu all. Ta tiris krinoliinseeliku üles, nii et paistsid mu siidkingad. Ta kergitas pisut loori rüüside vahel ja pööras natuke mu nägu. Ta kohendas oma värviplekiliste kätega mu juukseid ja lükkas lokitud kiharaid kõrvale. Ta haises pahasti, aga ma pidin oma kohal istuma.
Maal oli minu meelest kole, aga Mama oli sellega väga rahul. Möönan, et üks koht oli hea – silmad. Nendesse oli Pesne suutnud panna imelist sära ja nad paistsid tõesti tumesinised. Kui ma viimast korda toolilt tõusin, unustasin kunstnikku tänada ja ema tegi selle kohta kohe märkuse.
Portree saadeti Sankt-Peterburgi keisrinna Jelizavetale ja me jätsime krahvinna Wilhelminega hüvasti. Veel lahkumisel tuletas ta mulle meelde, et vaataksin eeskoja nurkadesse, ehk on Besen seal. „Hari,” ütlesin vaikselt. Kassi nimi oli Põrandahari.
„Madame, te naasite Stettinisse ja küsisite minult, miks teist tehti maal.”
„Ma aimasin, aga ei tohtinud öelda.”
Stettini lossis küpses meie lapsepõlve neljaleheline ristikhein, nelikristikhein. Sinna kuulusid kolm tüdrukut ja sina, Leon August. See sõprus algas seal ja seisis tugeval alusel, see ei mõranenud. Sina, Leon, Aleksandra ja Fanny olite mu elu kõige kirkamad kalliskivid. Tavaliselt on valitseja kõige usaldusväärsemad sõbrad teised valitsejad või inimesed, kes põlvnevad kõrgaadlist. Minu puhul oli teisiti. Mina kiindusin inimesse, mitte tema päritollu. Tol ajal me mõtlesime, et nelikristikhein toob õnne. Nüüd on meid kolm alles jäänud.
„Me andsime tõotuse oma südameis. Me toetasime alati üksteist.”
„Me olime nii noored, Leon August.”
„Tsaarinna, ka mina olin emata laps. Minu inglannast ema Beata Victoria Denikin jättis mu isa ja minu maha kohe pärast minu sündimist. Me elasime ju koos isaga teie Stettini linna ratsamaadel, sealses