ei puuduta mingil juhul teie auväärt isa. Olin perekonna pärast väga solvunud.”
„Käsk, et isa peab jääma Stettini, oli skandaalne. Ma raevutsesin! Nüüd ma ei imesta enam selle soovi üle. Kui olin tutvunud keisrinna Jelizavetaga, sain aru, et selline käsk võis tulla temalt. Ta vaatas madalama sünnipäraga inimestele ülevalt alla. Ja minu isa oli tema silmis odav vürst. Ebaviisakus näitas tema arust kõrgemat seisust! Mulle oli vastik ka see läbinähtav meelitamine, millega Brümmer Mama’d pehmeks rääkis. Mama’d ei olnud vaja pehmeks rääkida, ta nägi oma vaimusilmas Vene õukonna hiilgust, nägi võimalust särada pruudi emana, kuigi oli ainult tagasihoidlik printsess. Nende nädalate jooksul tundus mõnikord, et Venemaaga kihlati teda, mitte mind. Ta ei muretsenud mulle ainsatki rõivatükki, vaid lasi selle raha eest, mis ta oli saanud, endale riideid õmmelda. Pidin Berliini kaasa võtma kaks vana väikeseks jäänud kleiti, millest ühel ei olnud isegi krinoliini.
Mu süda valutas isale osaks saanud alanduse pärast. Olin justkui kaheks kistud: ühelt poolt oli mu haarde ulatuses midagi sellist, mida noorele naisele pakutakse äärmiselt harva. Teisalt tuli mul jätta isa, õde-vennad, Stettin, lapsepõlv…”
4. PEATÜKK
Ilmad olid läinud palavaks. Palusin kutsuda oma kammerteenri Škurini ja ta astus nina nohistades tuppa, seljas vana livree. Škurin on mind ustavalt teeninud juba varsti viiskümmend aastat. Ta avas aknad, sättis eesriideid, heitis mulle pilgu ja lahkus jalgu lohistades. Olin õhtuks mõned sõbrad külla kutsunud. Küsisin arst Vassilevskilt, kas ma võin istuda suures tugitoolis, ta keelas selle ära, igavene nui niisugune. Ütles, et kõige varem kahe nädala pärast tohib Todorski mind diivanile tõsta. Põlv on paks ja jalg kange. Osa haavadest on põletikus ja koledad. Palusin jalga siduda ja peita see siis valge lina alla. Leon ütles kiusu pärast, et käskige aadrit lasta. Ma ärritusin. Ta teab, et ma ärritun alati, kui räägitakse aadrilaskmisest. Ütlesin Leonile, et selle asjaga ei naljatata, sest see tapab haigeid! Kes idioot selle aadrilaskmise taga on!? Ta tuleks saata Siberisse või midagi veel hullemat.
Aga kohe, kui Leon tuleb, pöördun ma tagasi selle kirja juurde, mis tuli Zerbsti anno Domini 1744! Ma pean selle kõik nüüd algusest lõpuni läbi käima – kõik need mõtted ja kõhklused, hirmu ja uudishimu. Mis siis juhtus. Ja kuidas on sellega seotud Leon, Aleksandra, Fanny ja kõik teised.
TEINE KIRI OLI PREISI KUNINGALT FRIEDRICH II-LT. Selles teatati otse, et mind on vastavalt Venemaa keisrinna Jelizaveta ja Preisi kuninga soovitustele otsustatud mehele panna Venemaa troonipärijale suurvürst Pjotrile. Olin kohanud Peter Ulrichit, tulevast suurvürst Pjotrit, ainult korra tema hooldaja, Eutinis elava Lüübeki vürstpiiskopi ehk mu ema venna Adolf Friedrichi juures. Ükskord, tagasiteel minu vanaema juurest Hamburgist, käisime teda tervitamas. Peeter Suure vanim tütar Anna oli abiellunud minu ema nõo Holstein-Gottorfi hertsogi Karl Friedrichiga, sellest abielust sündis Peter Ulrich. Anna suri varsti pärast sünnitust ja lapse isa siis, kui poiss oli üheteistkümneaastane. Mu onu võttis oma onupoja poja enda hoole alla.
Lüübeki vürstpiiskopi salong oli suur ja tore, selle seinu kaunistasid kümned kandelaabrid. Lakeid käisid mööda seinaääri ja hoolitsesid selle eest, et küünlad ei „nutaks”, ei tilgutaks rasva. Põrandal olid, servad vastamisi, hiigelsuured idamaised vaibad. Mu onu, vürstpiiskop, tuli minu ette kummardades, seesugune käitumine pani mind, kümneaastast tüdrukut, imestama. Tal oli kaval ilme, ta nägu meenutas mingil kombel rebast. Ta tutvustas mulle oma hoolealust Peter Ulrichit ja ütles, et see on tulevane Rootsi või Venemaa troonipärija. Õukonna kombe kohaselt tegi Peter kohmaka kummarduse, lehvitades teist kätt ja jättes selle selja taha. Siis suudles ta minu väikest kätt. Mina tegin kniksu ja vaatasin põrandale. Aga… siis tõstsin pilgu. Me vaatasime teineteisele silma. Missugune hetk! Ajalooline silmapilk, millele ma ikka mõtlen. Ma tegin ülestähendusi, nagu oleks keegi käskinud mul teha. Kas sa ei loeks… mul on selle kohtumise kohta midagi kirjas, Leon.
„Te jutustate, et Peter Ulrich oli väike ja kõhetu poiss, kohutavalt häbelik, pikal kitsal näol vistrikud. Tal oli kime hääl ja teie meelest mõjus ta oma sinises õukonnarõivastuses nagu tüdruk. Olete kirjeldanud riietuse üksikasju: mundrikuub oli liiga suur, selle all olev vest sinilillelisest brokaadist, kaelaside pitsist, valged lontis sukad nägid kõhnade säärte ümber totrad välja. Ta mustad kingad olid väiksemad kui teil ja kõrgete kontsadega. Tal puudus igasugune oskus vestelda, aga järsku ta süttis ja pidas teile ettekande sõjalistest õppustest. Muidugi te teadsite, et ta oli Peeter Suure tütrepoeg. Siis taipasite, et olite oma proua ema kaudu sugulased.”
„Mul oli seljas ainuke ilus kleit, mille ema suvatses lasta mulle õmmelda. See oli lillelise mustriga siidkleit, kollast värvi. Mu tumedad lokkis juuksed ulatusid õlgadele, nad olid lahti. Kui neid kuklasõlme seati, kiskusin selle lahti ükskõik kus – tõllas, igal pool, alati. Ja ema ei riskinud sellega, et tuleksin õukonna vastuvõtule, juuksed sorakil. Seegi oli üks minupoolne ähvardus. Aga eriline oli selle kohtumise juures see, et keegi õuedaamidest sosistas mulle, et üle kõige armastavat Peter Ulrich nukkudega mängida. See oli karmilt keelatud ja õukonnas olid kõik nukud ära peidetud. See võttis mind tummaks. Ma ei olnud kunagi kohanud poissi, kes mängib nukkudega, see oli tüdrukute mäng… Mina omakorda – kõige meelsamini ma ratsutasin nagu poiss kaksiratsa, aga see ei olnud mulle keelatud. Tõsi on see, et tegelikult ei rääkinud me tollel esimesel kohtumisel õieti midagi. Arvan, et hiljem ma tähtsustasin seda kõike üle… ilmselt liialdasin, väites, et me vestlesime.”
PÄRAST SEDA KOHTUMIST HAKKASIN SIISKI KAALUMA OMA VÕI-MALUSI. Kuulujuttude põhjal teadsin, kuidas Euroopa printsessid taotlevad Peter Ulrichi soosingut ja mindki narritati temaga. Ma ei olnud rumal, olin arukas tütarlaps, ma polnud ka tagasihoidlik. Kui minust kavatseti teha Peter Ulrichi abikaasa, siis oleks see tehing ehk siis korraldatud abielu, kus ühel kaalukausil oleks kroon ja teisel minu eraelu. Olin täiesti teadlik sellest, et koos oma tulevase abikaasaga hakkaksin valitsema 20 miljoni alama üle. See pani pea ringi käima. Olin neliteist.
Minu isa vürst Christian August oli kirglikult meie liidu vastu. Ta ei tahtnud mingi juhul, et sõidaksin Venemaale, sõlmiksin abielu suurvürst Pjotriga, vahetaksin võibolla oma luteri usu õigeusu vastu. Isa meelest oli suurvürst Pjotril ainult üks hea omadus: kuigi ta oli pärast Venemaale minekut pidanud vahetama oma usu õigeusuks, oli ta hingelt ikkagi luterlane.
Isa oli sügavalt solvunud sellest, et teda ei palutud koos abikaasaga mind Venemaale saatma tulla. Seepärast oli ka minu esimene arvamus keisrinna Jelizavetast täiesti negatiivne. Keisrinna rikkus minu isa, vürst Christian August Anhalt-Zerbsti abielumehe- ja isaõigusi. Vanemad pidasid mitu päeva nõu, ema ei varajanud oma rõõmu selle üle, et tütar pääseb Vene õukonda. Isa aga rääkis koguni ohverdamisest. Ta läks alati endast välja, kui tuli jutuks, et minu luteri usk tuleb vahetada Vene keisririigi barbaarse tooruse vastu.
Kummaline, kuidas mälu vahepeal kaob ja siis jälle tagasi tuleb. Praegu mäletan nagu eilset õhtut, kui isa pärast Zerbsti suguvõsa pidu mind oma salongi kutsus ja ma istusin tema süles kaminatule valgel. Mina nutsin ja tema nuttis. Kuigi mu tunded olid segased, ei teadnud ma, miks ma nutsin, ilmselt isast lahkumise pärast või hirmust uue ja tundmatu ees. Mama avas koputamata salongi ukse ja tungis sisse. Siis nägin esimest korda, kuidas isa ema peale vihastas. Alati meeldiv ja vaikne mees karjus nii, et kogu Zerbsti loss pidas hinge kinni. Ta karjus Mama’le, et tollel ei ole vähimatki peenetundelisust, kui ta tungib siia siis, kui meil on omavahelised jutud käsil. Isa kisendas, et ema on jääkülm naine, kes sekkub kõikidesse asjadesse, klatšib, vihkab ja halvustab endast alamaid. See oli ennekuulmatu ja ma nägin, kuidas Mama kahvatas. Isa seisis nii kaua vaikides, kuni vapustatud Mama ümber pööras ja välja tuiskas.
„Me kuulsime iga sõna, madame. Nägime teie äranutetud näoga proua ema, ta ajas salongidest läbi joostes kaks tooli ümber ja jäi kogu õhtuks oma buduaari. Me olime… arvan, et teenijaskond oli salajas rahul.”
„Järgmisel päeval teatas isa, et annab meie reisiks oma nõusoleku. Jäine külmus valitses