ütles Aleksander väsinult. „Ma olen 1937. aastast peale Punaarmees võidelnud. Ma olen kõigest kuulnud. Ma tean kõike. Igat määrust, igat seadust, igat käskkirja.”
„Kas sa ei tea, et meie suur komandör sooritas siis, kui ta vangi võeti, kuritöö emakese Venemaa vastu?”
„Muidugi tean. Ja sõjavangide pered ei saa leiba.”
„See on tõsi. Aga võta teatavaks: natsid võtsid Stalini enda poja vangi.”
„Jah.”
„Ja kas sa tead, mida Stalin tegi, kui sellest teada sai ning võimalikku iroonilist vastuolu nägi?”
„Jutud käivad, et ta ütles oma pojast lahti,” vastas Aleksander kiivrit sügavamale pähe tõmmates.
„Jutud vastavad tõele. Ma tean, sest kuulsin Saksa SS-ilt, et ta saadeti Berliini lähedale Sachsenhauseni kooduslaagrisse ja hukati seal.”
„Jah.”
„Tema lihane poeg! Mis lootust siis minul on?”
„Meil kellelgi pole lootust,” ütles Aleksander, „ainult see: Stalin ei tea, kes me oleme. See võib meid aidata. Meid päästa.”
„Ta teab, kes mina olen.”
Aleksander kartis, et Stalin võib teada ka seda, kes tema on. Välismaine spioon tema ohvitseride seas. Tema pilk jäi Paša näole pidama. „Kõik see kokku lisaks kõigile 1937. aastal surnud hiinlastele ei kaalu üles omaenda rahva vastu sõdimist vaenlase poolel. Minu meelest nimetatakse armees seda riigireetmiseks. Mis sa arvad, Paša, mida sinuga tehakse, kui sind kätte saadakse?”
Paša oleks tahtnud erutatult kätega vehkida; ta rabeles köidikutes ja tema pea käis küljelt küljele. „Sedasama, mida minuga oleks tehtud siis, kui mind oleks sõjavangina kodumaale tagasi saadetud,” ütles ta viimaks. „Ja ära istu seal ega mõista minu üle kohut. Sa ei tunne mind. Sa ei tea mu elust midagi.”
„Räägi mulle.” Aleksander nihkus lähemale. Nad kössitasid ühe ja sama puu all, selg vaikse rindejoone poole.
„Sakslased panid mind esimeseks, 1941.–42. aasta talveks Minski laagrisse. Meie laagris oli kuuskümmend tuhat vangi ja sakslased ei suutnud ega tahtnudki meid toita. Nad ei suutnud meile peavarju ega riideid muretseda ega meid ravida. Ja meie enda juhid kandsid hoolt, et Punaselt Ristilt abi ei tuleks. Muidugi ei saanud me kodunt toidupakke, kirju ega tekke. Mitte midagi. Kui Hitler Stalinilt Saksa sõjavangide vahetamise kohta küsis, vastas Stalin, et ta ei saa aru, millest Hitler räägib, sest ta on kindel, et Nõukogude vange ei ole, kuna ükski Nõukogude sõdur pole nii ebapatriootlik, et annaks end kuramuse sakslaste kätte vangi, ja lisas, et teda igatahes ei huvita ühepoolsed pakisaamisõigused vaid sakslastele. Ja siis ütles Hitler, noh, meil ükskõik. Ma ütlen, et meid oli selles laagris kuuskümmend tuhat, ja selle talve lõpuks oli alles üksteist tuhat. Palju parem ohjes hoida, kas pole?”
Aleksander noogutas sõnagi lausumata.
„Kevadel põgenesin ja liikusin jõgesid mööda Ukrainasse, kus sakslased mind õige pea uuesti kinni võtsid, aga sel korral ei pandud mind vangilaagrisse, vaid töölaagrisse. Mina arvasin, et on ebaseaduslik vange tööle panna, aga ilmselt on kõik, mida Nõukogude sõdurite ja pagulastega tehakse, seaduslik. Niisiis oli töölaager täis Ukraina juute, ja siis märkasin, et neid kadus hulganisti. Ma ei arvanud, et nad kõik põgenesid ja ühinesid partisaniliikumisega. Kindlalt sain teada 1942. aasta suvel, kui meid, mittejuute, sunniti suuri haudu kaevama ja tuhandeid laipu mullaga katma. Ma teadsin, et ma pole kuigi kaua väljaspool ohtu. Ma ei arvanud, et sakslastel vene inimese vastu eriliselt sooje tundeid on. Juute vihkasid nad üle kõige, aga venelased olid järgmised, ja tundus, et punaarmeelased sünnitasid erilist vaenu. Nad ei tahtnud meid lihtsalt tappa, nad tahtsid meid hävitada, peksta, näljutada, kõigepealt meie ihu ja seejärel vaimu murda, siis meile tule otsa panna. Mul sai sellest kõrini, ma põgenesin 1942. aasta suvel, ja just siis, kui ma mööda maad kolasin, lootes Kreekasse jõuda, korjas mu üles meestesalk, kes võitles Voronovi juhtimisel ja too omakorda Andrei Vlassovi juhtimisel Vene Vabastusarmees. Ma teadsin oma saatust. Ma ühinesin nendega.”
„Oi, Paša.”
„Pole mingit oi Pašat.”
Aleksander tõusis.
„Kas sinu arvates eelistaks mu õde, et suren Hitleri või seltsimees Stalini võimuses? Ma läksin Vlassoviga – see mees lubas mulle elu. Stalin ütles, et ma suren. Hitler ütles, et ma suren. Hitler, kes kohtleb koeri paremini kui Nõukogude sõjavange.”
„Hitler armastab koeri. Ta eelistab koeri lastele.”
„Hitler ja Stalin pakkusid mulle ühte ja sedasama. Ainult kindral Vlassov seisis mu elu eest. Ja ma tahtsin selle tema kätesse anda.”
Aleksander pani padrunisalve püstolkuulipildujasse ja küsis: „Noh, kus see Vlassov siis on, kui sa tema abi vajad? Tema aitas enda arvates natse, ainult et tundub, nagu oleks fašistidel, kommunistidel ja ameeriklastel üks ühine joon. Nad kõik põlgavad reetureid.” Aleksander võttis saapast sõjaväenoa ja kummardus Paša kohale, kes võpatas. Aleksander silmitses teda üllatunult, kehitas õlgu ja lõikas läbi köie, millega Paša käed olid kokku seotud. „Sakslased võtsid Andrei Vlassovi kinni, ta istus nende vanglas ja anti lõpuks Nõukogude riigile üle. Sa võitlesid Vlassovi poolel, kes on selles sõjas mitu aastat ümmargune null olnud. Tema hiilgeaeg on möödas.”
Paša tõusis, oigas, kuna tema jäik ja valutav keha oli liiga kaua ühes asendis olnud, ja ütles: „Ka minu hiilgeaeg on möödas.”
Nad vaatasid teineteisele silma. Paša oli Aleksandriga võrreldes väga väike. Ta meenutas Aleksandrile Georgi Vassiljevitš Metanovit, Tatjana isa. Paša tõstis pilgu ja ütles: „Me oleme tore paar. Mina juhin Vlassovi armee riismeid, peaaegu väljasurnud tõugu. Minu pataljon on eesliinil, sest sakslased tahavad, et meid hävitaks meie oma rahvas. Ja sind saadeti mind tapma karistuspataljoni eesotsas, mis on tulvil kurjategijaid, kes ei saa võidelda, ei saa tulistada, kel pole relvi.” Ta muigas. „Mida sa mu õele ütled, kui temaga taevas kokku saad? Et sa tapsid lahingumöllus tema venna?”
„Paša Metanov,” ütles Aleksander teda lähemale viibates, „ükskõik milline ka pole mu ülesanne selles ilmas, olen peaaegu kindel, et see pole sinu tapmine. Tule nüüd. Me peame sellele arulagedusele lõpu tegema. Sa käsid oma meestel relvad maha panna.”
„Kas sa ei kuulnud, mida ma sulle ütlesin? Mu mehed ei alistu iial NKGB-le. Pealegi, on sul aimu, mis sind ootab, kui sa edasi liigud?”
„Jah. Sakslased saavad kolki. Võib-olla ei peksa neid just meie sellel kuradi künkal, aga igal pool mujal saavad nad ikka peksa. Kas sa teisest rindest oled kuulnud? Kas sa Pattonist oled kuulnud? Me saame Berliini lähedal Odra ääres ameeriklastega kokku. Vaat mis ees ootab. Kui Hitleril vähegi aru peas on, annab ta alla, säästab Saksamaad tingimusteta alandusest juba teist korda selle sajandi jooksul ja võib-olla päästab ühtlasi ka mõne miljoni inimese elu.”
„Kas Hitler paistab mehena, kes tingimusteta alla annab? Või hoolib üheainsa või miljoni elu päästmisest? Kui tema langeb, kisub ta kogu maailma endaga kaasa.”
„Seda teeb ta kindlasti,” ütles Aleksander ja pidi juba vilistama, et Uspenski kohale kutsuda, kui Paša käe tema õlale asetas ja teda takistas.
„Oota,” ütles Paša. „Mõtleme selle üle veidi järele, mis?”
Nad istusid puutüvele ja panid suitsu põlema. „Aleksander,” ütles Paša, „sa saavutasid mind ellu jättes tõesti oma eesmärgi.”
„Saavutasin, mis?” Aleksander suitsetas. „Nii või teisiti peame olukorra otsemaid lahendama. Muidu ei jää ei sinul ega minul ühtegi meest, keda kamandada.”
Paša vaikis. „Ja siis oleme metsas vaid kahekesi?” küsis ta.
Aleksander heitis talle pilgu. Mida Paša öelda tahtis?
Lähemale kummardudes ütles Paša: „Ma käsin meestel alla anda, kui sa lubad, et ei anna neid NKGB kätte.”
Aleksander