viis nad sellest kiiresti läbi.
„Tore, et tagasi olete, admiral,” ütles piloot kohe, kui tulukeste rägastik hõrenes. „Mis uut on?”
Formaalne alatoon piloodi hääles oli rahustav. See mees on lihtsalt relvavend, mitte vana hea sõber või mis veel hullem, vana hea kallim. Proovime põiklemistaktikat. „Teile öeldakse, kui vaja on.” Ta sundis oma hääle sõbralikuks, kuid vältis nimesid ja auastmeid.
Piloot tõi kuuldavale põnevil „hmm”-i ja muheles rahulolevalt.
Ta naaldus seljatoele, pingul naeratus suul. Tohutu orbitaaljaam vajus vaikselt kaugemale, kahanes kõigepealt leluks, siis paariks vilkuvaks täpiks. „Andke andeks, ma olen natuke väsinud.” Ta vajus istmel madalamale ja pani silmad kinni. „Kui ma peaksin magama jääma, ajage mind üles, kui me põkkume.”
„Jah, härra admiral,” lubas piloot aupaklikult. „Paistab, et teile kuluks tõesti uni ära.”
Ta nõustus väsinud käeliigutusega ja teeskles, et jäi tukastama.
Ta sai alati otsekohe aru, kui keegi arvas, et nende ees seisab „Naismith” – nende kõigi näol oli selline tobe üliergas kuma. Mitte kõik ei jumaldanud Naismithi, ta oli kohanud ka tema vaenlasi, kuid ükskõik, kas nad jumaldasid teda või tahtsid teda maha lüüa, reageerisid nad ikkagi. Nad oleksid justkui äkitselt sisse lülitatud, nad muutusid kümme korda elavamaks kui enne. Kuidas pagana moodi Naismith seda teeb? Kuidas ta inimesed niimoodi särama paneb? Muidugi on ta ise neetult hüperaktiivne, aga kuidas ta selle nii kohutavalt nakkavaks teeb?
Teda ei tervitanud võõrad, kes kohtusid temaga tema õiges isikus, kunagi nii. Nad olid külmad ja viisakad või külmad ja ebaviisakad või lihtsalt külmad, kinnised ja ükskõiksed. Tema väikesed kehamoonutused ja tema selgelt ebanormaalne pikkus – ainult neli jalga ja üheksa tolli – põhjustasid neis varjatud ebamugavust. Nad muutusid ettevaatlikuks.
Nördimus tõusis talle pähe nagu põsekoopavalu. Kõik see kuradi kangelasekummardamine, või mis iganes see oli. Kõik ainult Naismithile. Naismithile, kuid mitte mulle… mulle mitte kunagi…
Ta surus alla kiire kabuhirmuhoo, mõeldes, mis teda nüüd ees ootab. Bel Thorne, „Arieli” kapten, on üks „neist”. Sõber, ohvitser, kaasbeetalane – jah, see katse tuleb karm. Kuid Thorne teadis ka Naismithi klooni olemasolust, kuna kaks aastat tagasi olid nad Maal kaootilistel asjaoludel kokku puutunud. Näost näkku ei olnud nad kunagi kohtunud. Kuid eksimus, mille mõni teine dendarii sündmuste segadikus lihtsalt peast heidaks, võib Thorne’is äratada kahtlusi ja aimusi…
Naismith on mult varastanud isegi selle. Palgasõdurite admiral väitis nüüd avalikult ja valelikult, et on hoopis ise kloon. See oli suurepärane pettemanööver, mis varjas tema teist identiteeti, tema teist elu. Sul on kaks elu, mõtles ta oma kaugele vaenlasele. Minul pole ühtegi. Pagan võtaks, tegelikult olen kloon ju mina! Kas mulle ei või jääda isegi seda ainulaadsust? Kas sa pidid mult kõik ära võtma?
Ei. Püsi positiivsete mõtete juures. Ta saab Thorne’iga hakkama. Peaasi, et tal õnnestuks vältida seda hirmsat Quinni, ihukaitsjat ja kallimat. Quinniga oli ta Maal näost näkku kohtunud, tal oli õnnestunud ta ära petta, terve hommiku. Aga vaevalt, et see teist korda õnnestub. Kuid Quinni pole praegu vaja karta, ta on koos päris Miles Naismithiga, ta on selle külge kleepunud nagu liim. Sellel reisil mingeid vanu kallimaid ei ole.
Temal polnud veel ühtegi kallimat olnud. Kuid ka selles Naismithi süüdistada poleks võib-olla päris õiglane. Esimesed kakskümmend aastat oma elust oli ta olnud ju sisuliselt vang, kuigi ta ise seda alati ei mõistnud. Viimased kaks… viimased kaks aastat olid olnud üksainus lakkamatu katastroof, jõudis ta kibedale järeldusele. Praegu on tema viimane võimalus. Sellest kaugemale ei tahtnud ta mõelda. Enam mitte. See peab õnneks minema.
Piloot tema kõrval liigutas. Pidurdamine surus ta vastu istmerihmu ja ta paotas silmi. Nad lähenesid „Arielile”. See kasvas täpist laevamudeliks ja siis päris laevaks. Illyrical ehitatud kergeristlejal oli kahekümnest inimesest koosnev meeskond, lisaks oli seal ruumi ka reisijatele ja rünnakrühmlastele. Sõjalaevale iseloomulikult oli see oma väiksuse kohta väga võimsate mootoritega. See nägi välja kärme, peaaegu uljas. Hea kullerlaev, hea laev, millega imekiiresti jalga lasta. Ideaalne. Kuigi ta oli sünges tujus, tõmbusid tema suunurgad üles, kui ta laeva silmitses. Nüüd on minu kord võtta ja sinu kord anda, Naismith.
Piloot, kes silmanähtavalt ei unustanud hetkekski, et transpordib oma laevastiku ülemjuhatajat, juhtis mooduli põkkumisklambrite juurde imevaikse klõpsatusega, nii puhtalt ja sujuvalt, kui võib ette kujutada. „Kas ma jään ootama, härra admiral?”
„Ei. Ma arvan, et praegu pole teid rohkem vaja.”
Piloot kiirustas põkkumistunneli tihendeid kontrollima, kui reisija alles rihmu lahti tegi, andis talle au ja saatis ta järjekordse lollaka, laia ja uhke naeratusega moodulist välja. Ka tema näol tuksatas korraks naeratus, ta andis kiiruga au, haaras siis käsipuudest luugi laes ja vibutas end „Arieli” gravitatsioonivälja.
Ta maandus väikeses laadimisruumis puhtalt jalgadele. Tema selja taga sulges piloot juba luugi, et viia moodul tagasi emalaeva, tõenäoliselt lipulaeva, „Triumphi” juurde. Ta vaatas üles – ta pidi selleks peaaegu alati üles vaatama – ja otse näkku ootavale dendarii ohvitserile. Seda nägu oli ta seni uurinud ainult holovidilt.
Kapten Bel Thorne oli Beetalt pärit hermafrodiit – see rass oli jäänuk ühest varasest katsetusest inimgeneetika ja ühiskonnakujunduse vallas, mille ainsaks tulemuseks oli järjekordse vähemuse teke. Thorne’i habemeta nägu raamisid pehmed pruunid juuksed, need olid lühikesed, ebamäärases soengus, mida võiks kanda nii mees kui naine. Tema ohvitserikuub oli eest lahti, paljastades musta T-särgi, mis oli tagasihoidlike, kuid selgelt naiselike rindade kohal kummis. Hallid mundripüksid olid piisavalt avarad, et varjata esiletungivat mügarikku kubeme kohal. Mõne inimese jaoks olid hermafrodiidid tohutult häirivad, tema avastas aga kergendusega, et Thorne’i see külg tegi teda ainult natuke rahutuks. Klaasist majades elavad kloonid ei tohiks loopida… mida siis? Küll aga häiris teda hermafrodiidi näolt kiirgav ilme „ma-armastan-Naismithi”. Tema kõhtu tekkis klomp, kui ta „Arieli” kapteni auandmisele vastas.
„Tere tulemast pardale, admiral!” Thorne’i aldihääl värises innukusest.
Ta jõudis vaevu sundida näole puise naeratuse, kui hermafrodiit tema juurde astus ja teda embas. Tema süda jõnksatas ning ta suutis end ainult suure pingutusega tagasi hoida, et mitte karjatada ja end vägivaldselt kaitsta. Ta kannatas embamise välja, ilma et tema keha oleks kangeks tõmbunud, otsides samal ajal oma kildudeks löödud enesekindluse tükke ja hoolikalt harjutatud kõnede sõnu. Ega see olend mind ometi musitada ei taha?!
Hermafrodiit lükkas ta eemale ja hoidis tal kahe käega õlgadest, kuid siiski ei suudelnud teda, ja ta hingas kergendatult. Thorne kallutas pead ja kõverdas hämmeldunult huuli. „Mis lahti on, Miles?”
Nad sinatavad? „Anna andeks, Bel. Ma olen lihtsalt veidi väsinud. Äkki ma viin sind kohe asjaga kurssi?”
„Sa paistad palju väsinud, mitte veidi. Olgu. Kas ma kutsun terve meeskonna kokku?”
„Ei… sa võid neile pärast ise rääkida, kui vajadust on.” Tal oli kavas puutuda kokku nii väheste dendariidega kui võimalik ja nii vähe kui võimalik.
„Tule siis minu kajutisse, seal saad jalad seinale visata ja teed juua, kuni me räägime.”
Hermafrodiit tuli tema järel koridori. Kuna ta ei teadnud, kuhupoole keerata, ta pöördus ja jäi ootama, nagu tahaks Thorne’i viisakalt ette lasta. Siis läks ta ohvitseri järel, nad pidid paar korda ümber nurga keerama ja läksid ühest trepist üles. Laevas ei olnudki nii kitsas, kui ta oli oodanud. Ta jättis teekonna hoolega meelde. Naismith tunneb seda laeva ju hästi.
„Arieli” kapteni kajut oli väike kena ruum, kuid sõdurile kohane – see, mis jäi kapiustest väljapoole, ei paljastanud kajuti asuka kohta kuigi palju.
Kuid ühe kapi tegi Thorne lahti, nii