võinud arvata. Usu mind, ühel päeval ma õpetan sulle, et võib julgemalt ka uusi asju proovida.” Thorne vaatas üle õla tema poole ja muigas – kas viimane lause oli kahemõtteline? Kui Thorne oli veel natuke asjadega kolistanud, asetas ta tema küünarnuki juurde lauale peenelt maalitud portselanist tassi ja alustassi. Ta võttis tassi ja rüüpas ettevaatlikult, Thorne aga kinnitas laua taha, tema tooli kõrvale, teise tooli, võttis ka endale tassi ning vajus rahuloleva mühatusega istuma.
Ta avastas kergendusega, et kuum merevaigukarva vedelik oli parkiva toimega, kuid meeldiv. Suhkrut? Ta ei julgenud küsida. Thorne polnud suhkrut välja võtnud. Kui ta usuks, et Naismith tahab suhkrut, oleks ta selle kindlasti lauale pannud. Ega Thorne teda ometi juba vaikselt proovile ei pane? Jääb siis ilma suhkruta.
Palgasõdurid, kes joovad teed… Tundus, et see jook pole kaugeltki nii mürgine, et sobiks seinale kinnitatud relvade väljapanekuga, õigemini töötava arsenaliga: seal olid paar uimastuspüstolit, nõelapüstol, plasmakaar, kiiskav metallist vibupüss ja valik vööle kinnitatud mikrogranaate. Nagu ta aru sai, oskas Thorne oma tööd hästi. Kui see on tõsi, on tal ükskõik, mida see olend joob.
„Sa oled süngeis mõtteis. Kindlasti tõid sa seekord midagi ilusat kaasa?” hakkas Thorne pärast hetkelist vaikust torkima.
„Kui sa mõtled uut ülesannet, siis jah.” Igatahes lootis ta, et Thorne pidas seda silmas. Hermafrodiit noogutas ning kergitas julgustavalt kulme. „See on päästemissioon. Kaugeltki mitte kõige suurem, mida me oleme üritanud…”
Thorne pahvatas naerma.
„… kuid seal on omad komplikatsioonid.”
„Keerulisem see ikka olla ei saa kui Dagoola Neli. Räägi ometi edasi.”
Ta hõõrus huuli – Naismithi kuulus harjumus. „Me teeme lõpu Bharaputra kloonisõimele Jackson’s Whole’il. Teeme selle tühjaks.”
Thorne oli hakanud jalga üle põlve panema. Nüüd mütsatasid tema mõlemad jalad põrandale. „Kas me tapame nad?” küsis ta jahmunult.
„Kloonid? Ei, me päästame nad! Me päästame nad kõik.”
„Aa. Huhh.” Thorne’i valdas silmanähtav kergendus. „Mul tekkis korraks jube kujutluspilt… nad on ju ikkagi lapsed. Mis siis, et kloonid.”
„Täpselt.” Nüüd venitas tema suunurgad üles siiras naeratus, mis üllatas ka teda ennast. „Mul on… hea meel, et sa sellesse niimoodi suhtud.”
„Kuidas siis veel?” kehitas Thorne õlgu. „Kloonide ajusiirdamine on terves Bharaputra jäledate äride valikus kõige koletislikum, kõige ebainimlikum. Muidugi kui neil pole tekkinud midagi uut, millest ma pole veel kuulnud.”
„Olen nõus.” Ta naaldus tooli seljatoele, varjates jahmatust selle üle, et tema plaan nii kiiresti heaks kiideti. Kas Thorne mõtles seda tõsiselt? Tema teadis õudustest Jackson’s Whole’i klooniäri taga väga hästi, paremini kui keegi teine. Ta teadis neist omast käest. Kuid ta polnud arvanud, et inimene, kes pole seda ise läbi elanud, on temaga sama meelt.
Rangelt võttes ei olnud Bharaputra Maja spetsialiseerunud mitte kloonimisele. Nad olid spetsialiseerunud surematuse müümisele või siis vähemalt elu pikendamisele. Ja see oli väga tulutoov äri, sest millise hinna saab panna elule endale? Nii kõrge hinna, kui turg kannatab. Meditsiiniline protseduur, mida Bharaputra pakkus, oli ohtlik, see polnud täiuslik… kuid kõik ohud kaalus üles kindel surm, mis oleks muidu oodanud Bharaputra kliente, kes olid jõukad ja jõhkrad, kuid ka ebatavaliselt ja kainelt ettemõtlevad, nagu pidi tunnistama.
Põhimõte oli lihtne, kuigi kirurgiline protseduur, mis oli kõige aluseks, oli saatanlikult keeruline. Kliendi keharakust kasvatati kloon, keda algul hoiti tehisemakas ja kes kasvatati seejärel üles Bharaputra „sõimes”, mis meenutas hämmastavalt hästi varustatud lastekodu – kloonid olid ju väärtuslikud, nende kehaline seisund ja tervis olid ülimalt tähtsad. Seejärel, kui aeg oli käes, rööviti neilt keha. Operatsiooni käigus, mille õnnestumisprotsent oli sajast oluliselt väiksem, siirdati klooni rakudoonori, „eellase” aju tema vanast või vigastatud kehast selle koopiasse, mis oli õitsvas nooruses. Klooni enda aju arvestati meditsiiniliseks jäätmeks.
See protseduur oli seadusega keelatud kõigil ussiurkesüsteemi planeetidel peale Jackson’s Whole’i. Seda planeeti juhtivatel kuritegelikel suguvõsadel polnud sellise asjakorralduse vastu midagi. See andis neile kena monopoli, klientidevoolu ja kindla sissetuleku, nende kirurgide meeskonnad said aga rikaste võõrplaneetlaste peal piisavalt kätt harjutada, et suurepärases vormis püsida. Niipalju kui tema aru sai, oli ülejäänud maailma suhtumine sellesse „mis silmist, see meelest”. Seepärast puudutas Thorne’i silmis välkuma löönud kaastunne ja õiglane viha mingit valu tema sees, mis oli pidevast kasutamisest nii tuimaks muutunud, et ta ei teadnudki enam õieti selle olemasolust, ja ta taipas õudusega, et võib iga silmapilk nutma puhkeda. Ilmselt ta teeskleb. Ta hingas puhinal välja – järjekordne Naismithi komme.
Thorne’i kulmud tõmbusid kortsu. „Aga oled sa kindel, et on õige „Arieliga” minna? Viimati, kui ma kuulsin, oli parun Ryoval veel elus. Kindlasti äratab see tema tähelepanu.”
Ryovali Maja oli illegaalse meditsiiniga seotud äris üks Bharaputra väiksemaid rivaale. Nende erialaks oli geneetiliselt muudetud või kirurgiliselt ümberkujundatud inimeste müümine kõikvõimalikel, muuhulgas ka seksuaalsetel eesmärkidel. Põhimõtteliselt valmistasid nad tellimuse järgi orje. See oli inetu äri, kuid mitte nii inetu kui kloonide tapmine, mis painas teda kinnismõttena. Aga mis on „Arielil” parun Ryovaliga pistmist? Tal polnud vähimatki aimu. Jäägu see siis Thorne’i enda mureks. Võib-olla pudeneb hermafrodiidilt hiljem mingit lisainfot. Ta tuletas endale meelde, et ta kasutaks võimalust vaadata laeva missioonilogisid.
„Sellel ülesandel pole Ryovali Majaga mingit pistmist. Me hoiame neist eemale.”
„Ma loodan väga,” lausus Thorne hingest. Ta vaikis hetke ja lonksas mõtlikult teed. „Kuigi Jackson’s Whole ootab juba ammu suurpuhastust, soovitavalt tuumarelvadega, eeldan ma, et me ei tee seda ainult heast südamest. Mis seekord selle ülesande, khm… taga on?”
Vastust sellele oli ta harjutanud. „Tegelikult huvitab meie palkajat ainult üks sealne kloon, õigemini tema eellane. Ülejäänud on ainult suitsukatteks. Bharaputra klientidel on palju vaenlasi. Niimoodi ei saa nad aru, kes keda ründab. See aitab paremini kaitsta töö tellija isikut, kes tahab end salajas hoida.”
Thorne muigas rahulolevalt. „Nagu ma aru saan, oli see väike edasiarendus sinu mõte.”
Ta kehitas õlgu. „Mingis mõttes.”
„Aga kas poleks parem, kui me teaksime, millist klooni me täpselt jahime, et mingeid õnnetusi ei juhtuks, või selleks puhuks, kui me peame operatsiooni katkestama ja jalga laskma? Kui tellija tahab teda elusalt – või on tal ükskõik, kas kloon tuuakse ära elusalt või surnult? Juhul kui tegelikuks sihtmärgiks on see lurjus, kes laskis klooni kasvatada…”
„Tal pole ükskõik. Kloon tuleb ära tuua elusalt. Aga… sisuliselt võib arvestada, et me tahame kõiki sealseid kloone.”
Thorne laiutas nõusolevalt käsi. „Minugipoolest.” Hermafrodiidi silmis hiilgas erutus ja korraga virutas ta ühe käe rusikaga sellise laksu teise käe pihku, et tema jutukaaslane võpatas. „Ammu oli aeg, et keegi need Jacksoni närukaelad ette võtaks! See saab olema lõbus!” Ta paljastas hambad peaaegu kõhedakstegevaks irveks. „Kui palju meil kohapeal abi oodata on? Kes meid toetab?”
„Mingile toele ei maksa loota.”
„Hmm. Aga milliseid takistusi on oodata? Peale Bharaputra, Ryovali ja Felli Majade muidugi.”
Felli Maja tegeles peamiselt relvadega. Aga miks Fell sellega seotud peaks olema? „Pole vähimatki aimu.”
Thorne kortsutas kulmu: nähtavasti polnud selline vastus Naismithi puhul tavaline.
„Mul on kloonisõime kohta palju siseinfot, mida ma võin jagada, kui me juba teel oleme. Tead, Bel, mina ei pea