militaarne, see lõhnas metalli ja plastmassi, elektri ja kemikaalide… ja vana higi järele. Ta võttis kiivri välja ning vaatas imetledes selle tumendatud näoklaasi peegelpinda. Ta polnud kunagi lahingskafandrit kandnud, kuid oli neid holovididelt uurinud, nii et silmad kõõrdis. Kurjakuulutav, surmav soomuskest…
Ta tõstis kõik skafandritükid kastist välja ja asetas need korralikult põrandale. Siin-seal ehtisid kiiskavat skafandrit kummalised pritsmed, armid ja lapid. Millised relvad, millised hoobid olid suutnud skafandri metalliühenditest pinda rikkuda? Millised vaenlased olid selle pihta tulistanud? Ta libistas sõrmega üle armide ja mõistis korraga, et igaüks neist tähendas, et keegi tahtis skafandrikandja surma. See polnud mäng.
See oli väga rahutukstegev. Ei. Ta surus kõhkluse külmajudinad maha. Kui tema saab sellega hakkama, saan mina ka. Ta proovis skafandri parandatud kohtadest ja salapärastest plekkidest selle välispinnal ning pehmel imaval sisevoodril mitte välja teha, pakkis kõik jälle kokku ja pani kasti kinni. Kas need olid vereplekid? Sitt? Kõrbenud kohad? Õli? Nüüd oli kõik igatahes puhastatud ja lõhnatu.
Selgus, et kolmandas kastis, mis oli teisest väiksem, on poolturvis, millel polnud sissehitatud relvi ja mis polnud mõeldud kosmosesse, vaid võitlemiseks planeedil tavalise või peaaegu tavalise rõhu, temperatuuri ja muude atmosfääritingimuste juures. Selle kõige silmatorkavamaks osaks oli komandöri peakomplekt, sile kõvasulamist kiiver, millel olid sisseehitatud kaugjälgimissüsteemid ja lauba kohal äärise küljes vidiprojektor, mis saatis kogu vajaliku info otse komandöri silme ette. Andmevooge juhiti miimikaga ja häälkäsklustega. Ta jättis kiivri lauale, et seda hiljem lähemalt uurida, ja pakkis kõik muu kasti tagasi.
Kui ta oli lõpetanud kõigi riiete paigutamise kajuti kappidesse ja sahtlitesse, oli ta hakanud juba kahetsema, et oli tentsikukandidaadi nii kergekäeliselt minema saatnud. Ta vajus voodile ja laskis tuledel hämaraks tõmbuda. Kui ta ärkab, peaks ta olema juba teel Jackson’s Whole’ile…
Ta oli just suikunud, kui sisetelefon sumisema hakkas. Ta ajas end nõksatusega üles, et kõne vastu võtta, ning tal õnnestus unesegase häälega enam-vähem vastuvõetavalt pobiseda: „Naismith kuuleb.”
„Miles?” kostis Thorne’i hääl. „Rünnakrühm on kohal.”
„Aa… väga hea. Lahkume siis orbiidilt kohe, kui saab.”
„Kas sa neid näha ei tahagi?” küsis Thorne üllatunult.
Vägede ülevaatus… Ta hingas sisse. „Ja-jah, muidugi tahan. Ma… tulen kohe. Side lõpp.” Ta tõmbas mundripüksid kiiruga jälle jalga, võttis seekord eraldusmärkidega kuue ning otsis kähku komkonsooli ekraanile laeva ruumide skeemi. Dessantsüstikutele oli kaks lüüsi, üks vasakus, teine paremas pardas. Kummast rünnakrühm tuli? Ta vaatas järele, kuidas mõlema lüüsi juurde pääseb.
Esimene süstikuluuk, mille juurde ta läks, juhtuski olema õige. Ta peatus korraks koridorikäänaku taga hämaruses ja vaikuses, et avanevat vaadet uurida, enne kui teda märgatakse.
Süstikusild oli tihedalt rahvast täis, seal oli kaksteist hallis kaitsemustriga lennukombinesoonis meest ja naist ning terve kuhi varustust. Sümmeetrilistesse ridadesse olid seatud käsi- ja raskerelvad. Palgasõdurid istusid või seisid ja rääkisid lärmakalt, valjusti ja rohmakalt, jutu vahele kostis naerupahvakuid. Nad kõik olid suurt kasvu ja kiirgasid liiga palju energiat, tonksisid üksteist naljatlevalt, nagu otsiksid ettekäänet veel valjemini lärmata. Nende vöödel, kabuurides ja padrunivööde küljes olid hooplevalt välja pandud noad ja teised isiklikud relvad. Nende näod olid ähmased, loomasarnased. Ta neelatas, ajas selja sirgu ja astus nende keskele.
Mõju oli silmapilkne. „Tähelepanu!” hüüdis keegi ning ainsagi käsuta paigutusid palgasõdurid kahte sirgesse, surmvaiksesse ritta ja võtsid jäiga valveseisangu, igaühel varustusevirn jalge ees. See oli peaaegu veel hirmutavam kui sellele eelnenud kaos.
Hapra naeratusega astus ta nende juurde ja tegi näo, et vaatab kõiki palgasõdureid. Siis lendas süstikuluugist sisse viimane raske sõdurikott, maandus mütsatusega tekile, ning luugist surus end sisse kolmeteistkümnes erirühmlane, ajas end püsti ja andis au.
Ta seisis paanikast halvatuna. Mis kurat see veel on? Ta vahtis säravat vööpannalt ja ajas siis pea nii kuklasse, kui sai. See neetud elukas oli kaheksa jalga pikk! Tohutust kehast õhkus jõudu, mida oli peaaegu kuumalainena tunda, ja nägu selle keha kohal – see nägu oli nagu õudusunenägu. Kollakaspruunid hundisilmad, moonutatud, pikaks venitatud, kihvadega suu, kurat võtku – pikad valged silmahambad ulatusid üle helepunaste huulte. Tohututel kämmaldel olid küünised, jämedad, võimsad ja teravad nagu habemenuga – ning helepunaseks lakitud… Mida? Tema pilk libises tagasi koletise näole. Silmad olid kontuurvärvi ja kuldsega esile tõstetud, see toon kordus väikeses kullast litrikeses, mis oli ühele kõrgele põsesarnale kleebitud. Mahagonikarva juuksed olid kuklal keeruliselt kokku palmitsetud. Vöö oli kõvasti kokku tõmmatud, et üritada figuuri rõhutada, kuigi avar hallides toonides kombinesoon ei soosinud seda. Kas see elukas on naissoost…?
„Rühmaülem seersant Taura ja Roheline Rühm ilmusid teie käsul, härra admiral!” Hiiglase bariton pani ruumi kaikuma.
„Aitäh…” See tuli käheda sosinana ja ta köhatas, et klompi kõrist ära saada. „Aitäh, väga hea, kapten Thorne annab korraldused. Võite minna!” Kõik pingutasid kuulmist, nii et ta pidi kordama: „Rivitult!”
Nad läksid korratult laiali – või siis mingi sellise korra järgi, mida tundsid ainult nemad ise, sest süstikusild tühjenes hämmastava kiirusega. Koletislik seersant viivitas ja jäi tema kohale ähvardavalt kõrguma. Ta surus põlved kokku, et selle… naise eest mitte plehku panna…
Koletis lausus vaikselt: „Aitäh, et Rohelise Rühma valisid, Miles. Kindlasti on sul meile tõeline maiuspala varuks.”
Sellega ka sinatatakse? „Kapten Thorne viib teid asjaga kurssi, kui juba teel oleme. Ülesanne on… keeruline.” Ja see on siis rühmaülem, kes selle ülesande täitmise eest vastutab?
„Üksikasjad annab kapten Quinn, nagu alati?” Hiiglane kergitas loomalikult karvast kulmu.
„Kapten Quinn… sellele missioonile ei tule.”
Ta oleks võinud vanduda, et eluka kuldsed silmad läksid suuremaks ja pupillid paisusid. Huuled paotusid ja paljastasid kihvad. Tal läks hetk aega, enne kui ta mõistis, et elukas naeratab. Kummalisel kombel meenutas see talle naeratust, millega Thorne oli sedasama uudist vastu võtnud.
Hiiglane vaatas ringi – kõik teised olid läinud. „Aa?” Tema mürisev hääl nurrus. „Noh, mina võin iga kell ise sinu ihukaitsjaks olla, kullake. Anna ainult märku.”
Mida kuradit see veel tähendas?
Hiiglane kummardus, huuled värelemas, helepunased küünised haarasid tal õlast – korraks kujutas ta ette, et elukas rebib tal pea otsast, kisub riided seljast ja pistab ta nahka –, siis suruti tohutu suu vastu tema suud. Tema hingamine lakkas, silme ees läks mustaks ja ta oleks peaaegu minestanud, kuid hiigelnaine ajas end sirgu ja vaatas teda hämmeldunult, haavunult. „Miles, mis lahti on?”
See oli olnud suudlus! Sa püha jumal! „Ei midagi,” vastas ta õhku ahmides. „Ma… ma olin hiljuti pikemat aega haige. Ilmselt poleks ma tohtinud praegu ka üles tõusta, aga ma pidin rühma ju üle vaatama.”
Hiiglane paistis väga murelik. „Igatahes poleks sa pidanud üles tõusma – sa ju värised üle kere! Sa püsid hädavaevalt püsti! Ma viin su laatsaretti. Hullumeelne!”
„Ei! Kõik on korras. See tähendab, ma sain juba ravi. Ma peaksin lihtsalt natuke aega puhkama ja toibuma, muud midagi.”
„Olgu, aga siis lähed otsejoones voodisse!”
„Jah.”
Ta pöördus ringi ja koletis laksas talle tagumiku pihta. Ta hammustas keelde. Hiiglane ütles: „Vähemalt oled sa paremini sööma hakanud. Hoia siis ennast, eks?”
Ta lehvitas üle õla ja põgenes tagasi vaatamata.