pani kajuti ukse enda taga lukku, toetus värisedes seljaga vastu ust ja pahvatas hüsteeriliselt naerma. Pagan küll, ta oli ju kõik, mis Naismithi puudutas, endale selgeks teinud, kõik! See oli uskumatu! Kellel veel vaenlasi vaja on, kui tal on sellised sõbrad?
Ta võttis riidest lahti ja heitis kangelt voodile, mõtiskledes Naismithi/ Vorkosigani keerulisest elust ja mõistatades, milliseid lõkse sel veel talle varuks võib olla. Viimaks ometi toimus laeva vaikses suminas ja kriuksumises muutus ning raskusvälja kerge nõksatus andis märku, et „Ariel” lahkub Escobari orbiidilt. Tal oli õnnestunud ärandada täisrelvastuses ja – varustuses kiirristleja ja keegi ei teadnud sellest! Nüüd asuvad nad teele Jackson’s Whole’i poole. Tema saatuse poole. Ja tõesti tema saatuse poole, mitte Naismithi. Viimaks ometi hakkasid tema peas keerlevad mõtted une suunas tüürima.
Aga kui sa nõuad endale, mis saatus on sulle määranud, sosistas sisedeemon talle hetk enne seda, kui öö võimust võttis, miks sa ei võiks siis nõuda endale ka oma nime?
TEINE PEATÜKK
Nad astusid reisilaeva põkkumistorust käsikäes välja, Quinnil suur rullikujuline kott õlale visatud, Milesil reisikott vabas käes. Orbitaalvahejaama sissetulevate lendude saalis pöördusid pead. Miles heitis oma saatjannale vargsi rahuloleva pilgu, kui nad meeste kadedate, pooleldi kõrvalepööratud pilkude alt läbi sammusid. Minu Quinn.
Täna hommikul paistis Quinn eriti karm – Kas praegu on ikka hommik? Peab järele kontrollima, mis kellaaeg Dendarii laevastikus on –, ta oli oma tavalisse rolli juba pooleldi sisse elanud. Tal oli õnnestunud teha oma hallidest taskutega vormipükstest moerõivas, toppides püksisääred punastesse seemisnahast saabastesse (terasest tugevdused teravate saapaninade all jäid tavaliselt märkamatuks) ja lisades neile napi erepunase maikasärgi. Tema valge nahk kumas kontrastis särgiga ja tema lühikeste tumedate kiharatega. Värvid juhtisid tema sportlikult kehalt tähelepanu kõrvale, tema jõulisus oli selge ainult nendele, kes teadsid, kui palju see neetud kott kaalub.
Selged pruunid silmad tegid tema ilme arukaks. Kuid tema näo täiuslikud, kaunilt kujundatud kaared ja tahud sundisid mehed poolelt sõnalt vaikima. Oli ilmselge, et see nägu on kallis, ülimalt geniaalse kunstnikkirurgi looming. Kõrvaltvaataja oleks võinud arvata, et selle näo eest maksis väike inetu mehike, kelle käevangus kaunitar oli, ja oletada, et ka naine ise on ostetud. Hinda, mida naine oli pidanud selle näo eest tegelikult maksma, poleks aga ükski kõrvaltvaataja aimata osanud: selleks oli tema endine nägu, mis Tau Verde lähedal lahingus olematuks kõrvetati. Quinn oli olnud peaaegu esimene admiral Naismithi teenistuses haavata saanud sõdur – nüüd on sellest vist juba kümme aastat? Jumal küll. Kõrvaltvaatajad on juhmakad, jõudis Miles järeldusele.
Selle liigi kõige värskemaks esindajaks oli jõukas ärimees, kes meenutas Milesile tema nõo Ivani heledapäist ja tsiviilisikust väljalaset ning kes oli suure osa nende kahenädalasest reisist Sergyarilt Escobarile kannatanud äsja nimetatud eksiarvamuste all ja üritanud Quinni võrgutada. Miles heitis pilgu mehe poole, kes laadis parajasti oma pagasit hõljukraamile, tõi kuuldavale viimase alistunud ohke ja laskis jalga. Kui välja arvata see, et ta Ivani meenutas, polnud Milesil tema vastu midagi. Tegelikult oli tal mehest peaaegu kahju, sest Quinni keel oli sama terav kui tema refleksid surmavad.
Miles nookas peaga taganeva eskobarlase poole ja küsis vaikselt: „Mida sa talle siis ütlesid, et temast lõpuks lahti said, kallis?”
Quinni pilk pöördus kõrvale, ta tundis mehe ära ja tema silmanurkadesse ilmusid naerukortsud. „Sul oleks piinlik, kui sa kuuleksid.”
„Ei, ausalt. Ütle.”
„Ma ütlesin talle, et sa suudad keelega keretõsteid teha. Ilmselt ta otsustas, et ei suuda sellega võistelda.”
Miles läks näost punaseks.
„Ma ei oleks teda nii kaua solgutanud, aga ma ei olnud päris kindel, et ta pole mingi agent,” lisas Quinn andekspaluvalt.
„Kas sa nüüd oled kindel?”
„Jah. Kahju tegelikult. See oleks vahva olnud.”
„Minu jaoks mitte. Mina tahtsin lihtsalt väikest puhkust.”
„Jah, ja see mõjus sulle hästi. Sa paistadki puhanud.”
„See abielupaari suitsukate on reisidel väga kasulik,” tähendas Miles. „See meeldib mulle.” Ta hingas korra sügavalt. „Mesinädalatel oleme siis juba käinud, nii et miks me ei võiks pulmi ka teha?”
„Sina ei anna ka kunagi alla.” Quinn ütles seda lõbusalt. Ainult kerge käevõpatus ütles Milesile, et tema sõnad tegid naisele haiget, ja ta kirus ennast mõttes.
„Anna andeks. Ma luban, et ei puuduta enam seda teemat.”
Quinn kehitas seda õlga, mis oli koormast vaba, tema käsivars libises Milesi käevangust välja ning ta laskis sellel kõndimise rütmis agressiivselt kiikuda. „Häda on selles, et sa ju ei taha, et minust saaks proua Naismith, dendariide hirm. Sa tahad, et minust saaks leedi Vorkosigan, Barrayaril. See ametikoht on planeedil. Mina aga olen kosmoses sündinud. Isegi kui ma mõne porinärijaga abielluksin ja jäljetult kuskile musta auku kaoksin… siis Barrayarit ma selleks auguks ei valiks. Ära pane pahaks, ma ei taha sinu koduplaneeti solvata.”
Miks siis mitte? Kõik teised solvavad küll. „Sa meeldid mu emale,” proovis Miles.
„Ja mina imetlen teda. Ma olen temaga nüüd juba – kui palju siis? – neli korda kohtunud ja iga kord olen ma temast rohkem vaimustunud. Aga samas… mida enam ma temast vaimustunud olen, seda kohutavam ja kuritegelikum tundub mulle see, kuidas Barrayar tema andeid raiskab. Kui ta oleks Beeta Kolooniale jäänud, oleks ta praegu juba Beeta Astronoomiliste Uuringute juht. Või ükskõik kes muu, mida ainult tahaks.”
„Tema tahtis olla krahvinna Vorkosigan.”
„Tema arvas heaks lasta sinu papal end jalust nõrgast võtta – kuigi ma tunnistan, et su papa ongi üsna jalustrabav. Ülejäänud Voridest pole su emal sooja ega külma.” Quinn peatus, enne kui nad oleksid jõudnud Escobari tolliinspektorite kuulmisulatusse, ja Miles jäi tema kõrvale. Nad mõlemad vaatasid saali, mitte teineteisele otsa. „Kogu oma särast hoolimata on ta sisimas väsinud. Barrayar on temast nii palju välja imenud. Barrayar on tema vähk. See tapab teda aeglaselt.”
Miles vangutas tummalt pead.
„Ja sinu vähk ka, lord Vorkosigan,” lisas Quinn süngelt. Nüüd oli Milesi kord võpatada.
Quinn tajus seda ja heitis pea kuklasse. „Pealegi on admiral Naismith täpselt minu tüüpi maniakk. Lord Vorkosigan on temaga võrreldes igav ja kohusetundlik tohm. Ma olen näinud, milline sa kodus Barrayaril oled, Miles. Seal oled sa ainult pool oma tõelisest minast. Kuidagi allasurutud, summutatud. Isegi sinu hääl on vaiksem. See on ülimalt imelik.”
„Ma ei saa… Ma pean keskkonnaga sobituma. Vaevalt inimpõlv tagasi oleks nii kummalise kehaga laps kui mina otsekohe tapetud, kõik oleksid kahtlustanud, et ta on mutant. Ma ei saa liiga kiiresti liiga palju nõuda. Ma olen liiga lihtne sihtmärk.”
„Kas sellepärast saadabki Barrayari Keiserlik Julgeolekuteenistus sind nii paljudele ülesannetele väljaspool planeeti?”
„Seda tehakse minu kui ohvitseri arendamiseks. Et avardada minu silmaringi, kasvatada kogemustepagasit.”
„Ja ühel päeval kistakse sind siit lõplikult lahti, viiakse tagasi Barrayarile ja pigistatakse kõik need kogemused sinust Barrayari teenimiseks välja. Nagu käsnast.”
„Ma olen praegu ka nende teenistuses, Elli,” tuletas Miles talle meelde – tõsiselt ja vaikselt, nii et naine pidi talle lähemale kummarduma, et teda kuulda. „Olin siis, olen praegu ja jään alati olema.”
Quinni pilk libises eemale. „Olgu… aga kui sind alatiseks Barrayari külge naelutatakse, tahan ma sinu tööd endale. Ma tahan ühel päeval admiral Quinniks saada.”
„Minugipoolest,” ütles Miles sõbralikult. Just nimelt, „töö”, nagu Quinn ütles, ootab.