Need võisid aga olla ka tõesed nägemused vaevlevast Null-Maast ja selle süütutest kaasmaailmadest.
Näiteks kujutluspilt unenäolistest laevadest, mis ripuvad Kansase taevas…
Ühendriikide mereväe õhulaev „Benjamin Franklin” kohtus „Zheng Hega”, Hiina uue keskvalitsuse laevastikku kuuluva alusega Lääs Ühel, Kansases asuva Wichita koopia kohal. Hiina laeva kapten Chen Zhong oli teatanud, et muretseb rolli pärast, mida ta peab täitma Null-Maa Ameerika päästeoperatsioonides, ning ärritunud admiral Hiram Davidson, ületöötanud ülemuskonna esindaja – katastroofilise 2040. aasta sügistalvel olid kõik üle töötanud –, andis Maggie Kauffmanile, „Franklini” kaptenile, käsu päästemissioon katkestada ja Cheniga kohtuda, et tema muresid arutada.
„Nagu mul oleks selleks aega, et mingi vana kommunistliku aparatšiku egot ravida,” porises Maggie oma kajuti üksinduses.
„Kuid just see ta juba kord on,” tähendas Shi-mi, kes oli oma korvis Maggie laua kõrval kerra tõmbunud. „On näha, et sa uurisid tema kohta. Ma oleksin võinud seda ise teha…”
„Sind ei usalda ma mitte küünemusta jagu,” pomises Maggie, kuid mitte kurjalt.
„Ilmselt on seda küünemusta siis üsna ohtralt.” Shi-mi ajas end jalule ja sirutas end vaikse, üsna usutava nurrumisega.
Tegelikult oligi Shi-mi üsna usutav kass. Kui mitte arvestada rohelisi LED-i välgatusi silmis. Ja peenutsevat inimesesarnast iseloomu. Ja tõsiasja, et ta oskab rääkida. Shi-mi oli olnud salapärane kingitus Maggiele täpselt sama salapärastelt isikutelt, kes tundusid jälgivat tema karjääri ebameeldiva huviga.
Nüüd ütles Shi-mi: „Kapten Chen on teel…”
Maggie vaatas ekraani. Kassil oli õigus: Chen oli õhus. Chen oli järjekindlalt nõudnud, et kaks twaini, õhulaeva, ei maanduks, et inimesed saaksid ühe pardalt teisele minna: ta lendas „Franklinile” kahele inimesele mõeldud kergkopteriga, mis saab kergesti maanduda „Franklini” sees – nagu Chen kiitles –, kui laev avab oma suured lastiluugid. Paistis, et uutele hiinlastele meeldib üle kõige demonstreerida oma tehnilisi võimalusi, eriti Ameerikale, mis oli nüüd, kaks kuud pärast purset, ikka veel üsna jõuetu. Eputised, mõtles Maggie.
Hajameelselt vaatas Maggie kajuti suurest aknast välja, vaatas maailma akna taga: Kesk-Lääne suurt ja sinist taevast, kus siin-seal oli kergeid pilvi, kõrval-Kansase looduse rohelist vaipa, mis laius tema all tasase ja peaaegu lõputuna – ja peaaegu rikkumatuna, kuigi see maailm asus Nullist üheainsa sammu kaugusel. Kuid nüüd oli see ikkagi rohkem rikutud kui varem. Enne septembri sündmusi, enne Yellowstone’i, oli Wichita Lääs Üks olnud kõigest oma Nullil asuva eellase vari, hulk palkidest ja poorbetoonist hooneid, mis olid enam-vähem Nulli Wichitat matkiva mustri järgi laiali pillutatud. Wichita Lääs Üks oli olnud sedalaadi linnakeste kohta tüüpiline. Selliste asunduste algseks eesmärgiks oli pakkuda oma eellastele Nullil toormaterjale, vaba pinda uute tööstusrajatiste jaoks ja elamiseks, sportimiseks ja puhkamiseks, niisiis oli paratamatu, et need järgisid oma eellase plaani.
Kuid nüüd, paar kuud pärast purset, oli see versioon Wichitast ümbritsetud põgenikelaagritest: kiiruga püstipandud telgid olid täis nõutuid ellujäänuid, maapinnal vedelesid kõikjal õhulaevadega toodud toiduvarud, meditsiinivarustus ja rõivad. Taevas rippusid „Franklini”-taolised twainid, õhulaevad, mis olid suutelised astuma, nii sõja- kui tsiviilalused justkui kaitseõhupallid sõjaaegse Londoni kohal. Sünge kolmanda maailma stseen kõrval-Ameerika südames.
Muidugi oleks asi võinud olla ka palju hullem. Tänu sellele, et peaaegu kõigil oli võimalus igalt poolt Null-Maal kõrvalmaailmadesse astuda, oli Yellowstone’i purske ajal kohe hukkunuid suhteliselt vähe. All laagrites elutsevad põgenikud olid aga toodud siia Nulli laagritest, kuhu nad olid jõudnud vanamoodsate meetoditega – nad põgenesid mööda Nulli teid katastroofipaigast eemale ja seejärel toodi nad puhtamatesse kõrvalmaailmadesse. Null-Kansas asus purskekohast, Wyomingist, suhteliselt ohutus kauguses. Kuid isegi nii kaugel mõjutas tuhk inimeste silmi ja kopse. See tekitas haigusi, näiteks Marie tõbe, kohutavat aeglast lämbumist – sellised õudused said juba kõigile liigagi tuttavaks ning meditsiiiniabi telgid olid ümbritsetud kurnatud inimeste järjekordadest.
Maggie oli sügavale mõtteisse vajunud, teda näris mure tema enda kohustuste pärast – ja ka pidevad kahtlused, kui hästi ta nende kohustuste täitmisega toime tuleb –, nii et koputus uksele ehmatas teda. Kindlasti oli seal Chen. Maggie nähvas kassile: „Tead küll, mida teha!” See tähendas: Pea suu!
Kass keeras end rahulikult kerra ja tegi, nagu magaks.
Selgus, et kapten Chen on lühikest kasvu sekeldaja-tüüpi mees, ülespuhutud ja ennast täis, nagu Maggiele esmapilgul tundus. Kuid ilmselt oli ta ellujääja: ta oli olnud parteitegelane, kes suutis oma positsiooni säilitada, kui kommunistlik režiim langes, ning juhtis „Zheng He” kaptenina isegi tähtsat uurimisretke Pikkmaale. Maggie vihjaski sellele, kui teda tervitas.
„Nüüd oleksite ise võib-olla juba samasugusel retkel, kapten Kauffman, kui seda õnnetut vulkaanipurset poleks vahele tulnud,” vastas mees, istus ja võttis vastu mitšman Santorini pakutud kohvi – Santorini oli ta ka sisse juhatanud.
„Kas te teate „Armstrong II”-st? Noh, ma pole ainuke, kelle plaanid see purse segi keeras.”
„Sulatõsi. Ja meil ju veel vedas, kas pole nii?”
Pärast sissejuhatavat vestlust – Chen ütles, et kergkopteri piloodi, kellegi leitnant Wu Yue-Sai eest hoolitsetakse „Franklini” kambüüsis –, asus Hiina laeva kapten asja juurde. Ning selgus, et tema probleem on vihaleajavalt ideoloogiline, vähemalt tundus nii Maggiele.
„Teeme selle selgeks,” lausus Maggie. „Te siis keeldute võtmast pardale meie presidendivalimiste hääletussedeleid?”
Kapten Chen laiutas oma lihavaid käsi ja naeratas. Tundus, et ta on sedasorti inimene, kellele pakub mõnu teiste elu keeruliseks tegemine.
„Mis ma oskan öelda? Mina esindan Hiina valitsust. Kes ma olen, et sekkuda USA poliitikasse, isegi nii kaudselt? Mis siis, kui ma peaksin vääratama – kui mul näiteks jäävad sedelid mõnda piirkonda viimata või kui ma kaotan pitseeritud valimiskasti ära? Kujutage ette, milline skandaal sellest tuleks! Pealegi, minule kui kõrvaltvaatajale tundub, et praeguses olukorras on valimiste korraldamine kergemeelne.”
Maggie tundis, kuidas tema sees kerkib pahameel, ja tajus endal kassi pilku nagu tumma hoiatust. „Kapten, praegu on liigaasta november. Sellel ajal on meil alati presidendivalimised. Nii on Ameerikas kombeks ja mingi ülivulkaan meid ei takista. Ma… meie… oleme tänulikud kõige eest, mida Hiina valitsus meie aitamiseks selles raskes olukorras teeb. Kuid…”
„Aa, kuid teile ei meeldi, et ma kommenteerin teie siseasju, eks ole? Võib-olla tuleks teil sellega harjuda, kapten Kauffman.” Chen osutas tahvelarvuti poole Maggie laual. „Kindlasti ühtib teie nägemus oma riigi tulevikust meie ettekujutusega. Tundub tõenäoline, et kakskümmend protsenti Null-Maa Ühendriikidest hüljatakse täielikult: tohutu ala Denverist Salt Lake City ja Cheyenne’ini. Kaheksa protsenti ülejäänud USA-st on nii paksu tuhakihi all, et see segab põlluharimist. Kuigi evakueeritavate vool kõrvalmaailmadesse on olnud tihe, on paljud miljonid jäänud endiselt Nullile ning toidu- ja veevarud kahanevad kiiresti – ka sellistes kõrvalmaailmades asuvates hoidlates nagu see siin, eks ole tõsi? Ja talvel jääksid paljud kindlasti nälga, kui näiteks hiinlased ei kingiks neile riisi, mis tuuakse kohale kõrvalmaailmadest twainidega või kaubalaevadega, mis sõidavad üle Nulli merede. Nüüd olete ülejäänud maailmast sõltuv, kapten Kauffman. Sõltuv. Ja ma ei usu, et see lähemal ajal muutuks.”
Maggie teadis, et kapten Chenil on õigus. Tema nõuandjad twaini meeskonnast kinnitasid, et vulkaanipurskel on globaalsed mõjud, mõjud, mis jäävad kauaks püsima. Tuhk oli üsna kähku maha langenud – kuigi isegi maas oli see probleemiks –, purskega õhku paisatud vääveldioksiid aga püsis imeväikeste aerosooliosakestena õhus ja tekitas küll hingematvalt ilusaid päikeseloojanguid, kuid peegeldas ka päikese soojust. Null suundus vastu oma esimesele purskejärgsele