SAMMUGA JÕUDIS Sally GapSpace’i kompleksi ümbritseva tara lähedusse, jäädes sellest targu umbes poole miili kaugusele. Tara taga paistis midagi rasketööstustehase taolist, betoonist, tellistest ja terasest majaplokid, kuplid ja tornid, millest mõned olid mähitud suitsuviirgudesse või aurustunud külmutusvedelike udusse.
Willis Linsay, Sally isa, oli öelnud konkreetse päeva, millal ta peaks sinna ilmuma. Kuidas see viimane suhtlemine isaga ka välja ei kukuks, oli Sally nüüd, sellel jaanuaripäeval, igatahes siin, täpselt nagu palutud, ta oli jälle selles äärmiselt kummalise Inglismaa versiooni loodenurgas enam kui kahe miljoni sammu kaugusel Nullist. Pealtnäha oli täiesti tavaline inglise talvepäev, igav ja külm.
Kuid lõputus oli ainult ühe sammu kaugusel.
Paistis kuu, kuid see polnud selline kuu, millega Sally oli harjunud. Asteroid, mida GapSpace’i nohikud nimetasid Belloseks, oli puistanud sellele kuule ohtralt lisakraatreid, mis olid Vihmade mere peaaegu täielikult hävitanud, Koperniku kraatri oli aga üle trumbanud tohutu võimas kokkupõrkekraater, millest sirutusid kiired üle poole kuuketta. Bellos, mille trajektoori määras kosmiline juhus, oli taevast välja kihutanud paljudes kõrvalmaailmades. Mõnes maailmas möödus ta kohalikust Maast lähedalt, mõnes mitte. Lugematutest miljarditest Maadest oli Bellos puutumatult mööda läinud. Mõnekümnel Maal, nagu ka sellel siin, polnud vedanud, nad jäid tema teele nii lähedale, et said asteroidist eraldunud tükkidega pihta. Ja üks Maa oli saanud pihta nii kõvasti, et purunes täielikult.
Ilmselt juhtub selliseid asju kusagil Pikkmaal kogu aeg, mõtles Sally. Kes ütles kunagi, et lõputus universumis on kõigel, mis saab juhtuda, ka koht, kus juhtuda? Siin aga oli tegemist lõputu planeediga… Kõik, mis saab juhtuda, peabki kusagil juhtuma.
Ja selle tohutu haava oligi leidnud Sally, ta leidis selle koos Joshua Valienté ja Lobsangiga, leidis tühiku maailmade reas. Nende twain sattus kosmosse, õhutühja ruumi, filtreerimata päikesevalguse kätte, mis oli terav nagu nuga… Siis astusid nad tagasi ja jäid ellu.
Siin oli õhk külm, kuid Sally ahmis seda sisse, kuni tal tekkis hapnikujoovastus. Korra oli ta Tühikusse sattumise üle elanud. Ja kas nüüd kavatseb ta tõesti tagasi minna?
Ega tal muud üle ei jää. Esiteks esitas isa talle väljakutse. Teiseks töötavad seal nüüd inimesed – Tühikus, kosmoses. Ja siin, ainsa sammu kaugusel Tühikust, asus nende baas.
Kerge meretuul oli samasugune, nagu ta mäletas viimasest korrast, kui ta käis siin koos Monica Janssoniga viis aastat tagasi, kunagi ammu, teisel ajastul, Yellowstone’i-eelsel ajastul. Lai taevas ja linnuhääled olid jäänud muutumatuks. Aga kui see välja arvata, oli koht peaaegu tundmatuseni muutunud. Isegi tara tema ees oli kasvanud viletsast piirdeaiast tõeliseks Berliini müüriks: puha betoon ja valvetornid. Polnud kahtlust, et kompleksi sees kubiseb astujatevastastest turvasüsteemidest.
Kogu usinalt töötava kompleksi eesmärk oli ilmselge. Sally nägi juba ühe raketi siluetti, mida polnud võimalik millegi muuga segi ajada. See oli kosmodroom. Kuid see ei meenutanud Canaverali neeme kosmodroomi, kui üksikasju vaadata. Siin polnud kõrguvaid portaalkraanasid, ainus rakett, mida ta oli silmanud, oli lühike ja jässakas, see ei meenutanud millegagi tohutuid süstikuid või Saturn V kanderaketti – oli selge, et see ei suuda Maa paksust gravitatsiooniväljast välja rühkida. Kuid see ei pidanudki Maa gravitatsiooniväljast jagu saama, selles kogu mõte oligi. See rakett ei stardi mitte kosmosse, vaid kõrvalmaailma, sammu kaugusel ootava universumi tühjusesse.
Üldiselt võis öelda, et kompleks, mis kunagi oli armsalt toonud meelde põlve otsas rakette ehitavad amatöörid, nägi nüüd välja nagu üksainus suur inseneride mänguväljak. Sally teadis, et viimastel aastatel oli Tühikust saanud suur äri, Nulli valitsused, ülikoolid ja suurfirmad olid tasapisi selle potentsiaali mõistma hakanud. Nüüd kuulutasid tohutud sildid kõigi suuremate tehnikaettevõtete nimesid, mis ainult pähe tulid, alustades Lockheedist ja lõpetades IBM-iga, kusjuures kusagile vahepeale jäi ka Pikkmaa Kaubanduskompanii – ja loomulikult oli nende nimede seas ka Black Corporation. GapSpace’ist oli saanud tõenäoliselt kõrvalmaailmade kõige tihedama tegevusega paik Valhalla, Kõrg-Megerite suurima linna järel.
Ja see oligi üks põhjustest, miks Sally polnud aastaid siia lähedussegi tulnud. Ja miks tal oli raske teha ainsatki sammu kompleksi poole, justkui oleks tal mingi foobia. Ta mõtiskles selle üle, et Joshua Valienté saaks sellises olukorras paremini hakkama. Viimasel ajal tundus, et vana hea Joshua tunneb end sellistes mõõdukalt ülerahvastatud kohtades juba üsna koduselt, Sally oli aga endiselt erak ja paadunud misantroop.
Kuid siia oli Sally kutsunud tema isa ja teda ei muudaks miski ei paremaks ega halvemaks. Willis Linsay, vana hea paps, kes mõtles välja sammuri, vidina, mis tundus olevat varastatud otse Pandora laekast, et see siis pahaaimamatu maailma peale lahti lasta. Just selline paps oligi – läbinisti nokitseja. Kui selliseid muidu ei leia, tuleb lihtsalt minna sinnapoole, kust kostavad plahvatused ja kiirabiautode huilgamine…
Ja just siis, kui Sally seisis, tahtmata edasi astuda, kõikudes kahevahel, kõheldes, tuligi tema isa välja, sammus kompleksist julgelt välja talle vastu. Kuidas ta teadis, et Sally on kohal? Aga loomulikult ta teadis.
Ta oli Sallyst pikem – Sally oli alati olnud nii jumelt kui kehakujult rohkem emasse – ja kõhnem kui kunagi varem, justkui oleks ta kokku pandud ainult kõõlustest ja luudest. Tundus, et pärast Sally ema surma oli isa aastaid elanud ainult brändist, kartulitest ja magusast.
Lähemale jõudes aeglustas isa sammu. Siis jäid nad valvsalt seisma ja teineteist silmitsema.
„Sa siis tulid.”
„Mida sa tahad, isa?”
Isa naeratas laialt, tema näole tekkis kergelt hullumeelne ilme, mida Sally mäletas liigagi hästi. „Vana hea Sally. Kohe asja juurde, mis?”
„Kas mul on üldse mõtet küsida, mida sa oled teinud… nojah, juba Sammupäevast peale, kui sa maailma pahupidi pöörasid?”
„Ma tegelesin igasugu projektidega,” pomises isa. „Sa ju tead mind. Sa ei saaks neist aru või need ei huvitaks sind. Piisab sellest, kui öelda, et need kõik olid ühiskonna hüvanguks.”
„Sinu arvates.”
„Minu arvates.”
„Kas sa kutsusid minu ka siia mingi uue projekti pärast?”
„Siia?” Willis laskis pilgul üle GapSpace’i kompleksi käia. „See on ainult vahejaam teel lõppsihtkohta.”
„Ja kus see lõppsihtkoht on?”
Willis Linsay ütles lihtsalt: „Pikkmarss.”
Sally Linsay oli hämmastumisega harjunud. Ta oli kasvanud üles astudes ja juba lapsena käinud lugematutes võõrastes maailmades. Kuid kui tema isa ütles need sõnad, tundis ta ikkagi, kuidas maailm tema ümber lööb keerlema.
Kompleksi väravas tuli neile vastu mees, keda Sally isa tutvustas kui Al Raupi. Tema pea oli paljaks aetud, kuid lõual võrsus tihe must habe, nii et Sallyle jäi kummaline mulje, nagu oleks mehe pea ümber keeratud, võttes teljeks tema nösunina, ja siis tagurpidi jälle otsa pandud. Tal olid jalas lühikesed lõuendist püksid ja räämas tossud, ilma sokkideta, seljas aga oli tal must T-särk, mis oli tema vatsa varjamiseks liiga väike ja millel oli kulunud kild:
Mehe vanus võis jääda ükskõik kuhu kolme- ja viiekümne vahele.
Ta sirutas käe. „Mind võib kutsuda Ttt-ks.” Tõh-tõh-tõhiks.
Sally ei teinud pakutud käest väljagi. „Tere, Al Raup.”
Willis kergitas kulmu. „Ära õelutse, Sally.”
„Tule, ma näitan sulle oma valdusi…”
Raup viis nad turvaväravatest läbi ja nad astusid kompleksi territooriumile. Sally kuulis raskeveokite urinat, tundis tellisetolmu ja märja betooni lõhna ning nägi hiiglasuuri kraanasid, mis kõrgusid maasse tehtud aukude kohal. Ringi liikusid kollaste kiivritega töölised. Mõnes kohas olid sildid „Ettevaatust, radioaktiivne kiirgus!”,