staatus? Mida arvata lastest, kes on sündinud Pikkmaa maailmades ja kelle kehad koosnevad aatomitest, millel pole Kristuse maailmaga mingit pistmist? Kas Jumala Poeg päästis ka nemad või mitte?
Nelsoni meelest oli see kõik üks segapuder valestimõistetud teadusest ja keskaegsest teoloogiast. Kuid ta teadis, et sellised argumendid ajavad segadusse paljusid katoliiklasi kuni Vatikani endani välja. Ja ka teiste kristlike usuvoolude esindajaid, nagu nüüd paistis.
Eileen lausus: „Siis tulid sellised kaubitsejad, kes müütasid Null-Maalt pärit armulaualeibu ja ütlesid, et kasutada võibki ainult neid, kuna need on pärit samast maailmast kust Jeesus.”
„Need olid lihtsalt petised,” tähendas Nelson leebelt.
„Jah, aga siis korraga ütles paavst, et Pikkmaa on ikkagi osa Jumala valitsusalast…”
Nelson suhtus Vatikani järsku seisukohamuutusse Pikkmaa suhtes kaine künismiga. Asi oli demograafias. Kuna suurelt osalt planeedist jätkus massiline väljaränne, täitusid naabermaailmade uusasundused pisikeste potentsiaalsete katoliiklastega. Ja nii muutusidki ühtäkki kõik need uued maailmad Jumalale meelepäraseks. Paavst leidis sellele suhtumisele teoloogilise õigustuse Esimesest Moosese raamatust 1:28. „Ja Jumal ütles neile: teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele…” See, et Jumal ei öelnud sõnaselgelt „Pikkmaa”, polnud probleem, täpselt samamoodi, nagu 1492. aastal polnud probleemiks see, et Piiblis ei mainitud sõnagagi Ameerikat. Kuid preestrite õnnistuse allikaks pidi endiselt olema paavst, niisiis jäi võimu allikaks endiselt Null-Maa Vatikan. Õigus jah, ja rasestumisvastaste vahendite kasutamine oli endiselt patt.
Mõned kommentaatorid imestasid, kuidas kahe tuhande aastane kirik oli üle elanud järjekordse tohutu filosoofilise ja majandusliku raputuse, nagu see oli üle elanud Rooma keisririigi kokkuvarisemise, mille rüpes ta oli sündinud, ning Galileo ja Darwini ja Suure Paugu teoreetikute teaduslikud avastused. Kuid isegi mõningaid katoliiklasi jahmatas kõige jultunum maadehõivamine pärast 1493. aastat, mil paavst Aleksander VI jagas terve Uue Maailma Hispaania ja Portugali vahel ära – nüüd nõuti igivana ideoloogia järgi enda valitsuse alla terve lõputus. Just sellepärast oli tulnud ka Walter Nicholas Boyd ja tema meeleheitlik hüüe: „Need jalad mitte!”
Ja sellepärast oli vaene Eileen Connolly täielikus segaduses.
„Mulle ei meeldinud paavsti sõnad,” ütles Eileen nüüd kindlalt. „Ma olen seal käinud – kõrvalmaailmades, matkal ja puhkusel ja muidu. Seal rajavad inimesed talusid ja elumaju tühjale kohale, ainult omaenda kätega. Ja seal on loomi, keda keegi pole enne näinud. Jah, mina ütlen, et me peaksime olema alandlikud, mitte kuulutama, et see kõik kuulub meile.”
David märkis: „See tundub tõesti mõistlik, Eileen…”
„Ma olen vahel vihane,” katkestas teda Eileen. „Mõnikord olen ma ilmselt sama vihane kui see Boyd seal telekas. Mõnikord tundub mulle, et see koht, kus me elame, Null-Maa, on nii räpane ja omadega puntras, et kõik halb tulebki siit. Et kõigile Pikkmaa maailmadele oleks parem, kui selle maailma saaks lihtsalt kinni panna. Nagu mingi vana suure pudeli.”
David ütles vaikselt: „Sa saad aru, miks ma sult abi palusin, Nelson. Sellistel maailmalõpuaegadel muutuvad inimesed üsna ebausklikuks.” Ta lisas veel vaiksemalt. „Much Nadderbys sosistatakse, et seal olevat nõid.”
„Nõid?”
„Või siis haaras ühe väikese poisi keha kuri vaim. See poiss on targem kui teised, lausa õudustäratavalt targem. Me üritame olukorda muidugi rahustada. Aga nüüd selline lollus Vatikanist!” Ta vangutas pead. „Mõnikord tundub mulle, et inimesed on nii rumalad, et me oleme kõik oma kannatused ära teeninud.”
Ja Nelson, kellest oli saanud Lobsangi lähedane liitlane – või siis „väärtuslik pikaajaline investeering”, nagu Lobsang ise ütles –, teadis, et Lobsang oleks sellega nõus, vähemalt mõnes osas.
„Just seda ma sinult tahaksingi. Mine temaga kaasa, Nelson. Mine Eileeniga kaasa, ole kas või natuke aega temaga. Jumal teab, et mina olen selleks juba liiga vana. Aga sina… Mine temaga kaasa. Õnnista teda. Õnnista maad, kus tema ja ta lapsed end sisse seavad. Risti nad uuesti, kui nad tahavad. Tee kõik, mida on vaja, anna talle kindlus, et Jumal on temaga, ükskõik kuhu ta oma lapsed viib. Hoolimata sellest, mida see õnnetu paavst ütleb.”
Nelson naeratas. „Muidugi.”
David tõusis. „Aitäh. Ma toon uue kannutäie teed.”
Lobsang igatses sõpru.
Pärast Yellowstone’i purset tõmbas neid kõiki tagasi Nullile, nad kihutasid sinna nagu päästjad tulekahju poole. Lobsang rõõmustas nende seltsi üle, kuigi mõnikord, näiteks Joshua Valienté puhul, tundus, et neil pole tema jaoks eriti aega. Kuid sedamööda, kuidas aastad kulusid ja olukord stabiliseerus, tulid nad aina harvem ja harvem, nad läksid jälle tagasi oma elu juurde kaugel Pikkmaal.
See käis näiteks Sally Linsay kohta. Nüüd, neli aastat pärast purset, võis teda tavaliselt leida ühest kõrvalmaailmast umbes saja viiekümne tuhande sammu kaugusel Null-Maast. Kuigi Sally Linsayd leida oli alati väga-väga raske…
Võiks öelda, et raskestileitavus oli Sallyle lausa eluülesanne, kuigi tema elu oli täis ülesandeid, eriti selliseid, mis puutusid Pikkmaa taimestikku ja loomastikku, millesse ta suhtus üpris kirglikult.
Ja just sellepärast saabus ta 2044. aasta hilissügisel muidu täiesti tähelepandamatusse asundusse Viljavöös, kõrval-Idahos, kohta, mille nimi oli Nelja Vee Linn.
Ja just sellepärast asetas ta kinniseotud jahimehe, kellele oli tropp suhu litsutud, ettevaatlikult kohaliku šerifi maja tagaukse kõrvale.
Jahimees oli teadvusel, kui Sally ta maha pani, tema seasilmad vaatasid Sallyt ärevalt. Paistis, et ta ei tea, kuidas tal vedas. Ilmselt polnud tal ka sellist tunnet, et tal vedas, kuid arvestades kõikvõimalikke viltuvedamisi, mis võivad inimestel ette tulla, kui Sally Linsay kõrvu jõuab uudis, et nad on tapnud trolli – seekord emase trolli, kellel oli laps ja kes tagatipuks pidi varsti uuesti sünnitama… Vähemalt ei lõiganud Sally tal päästikusõrme ära. Ja jahimees oli ikkagi elus. Ja oli arvata, et teda praegu piinav sügelus, mille olid esile kutsunud ühe väga kasuliku taime mürgised okkad, mille Sally oli Kõrg-Megeritest avastanud, annab juba paari aasta pärast järele. Sallyle tundus, et mehel on piisavalt aega oma pattude üle mõtiskleda. Võib öelda, et ta käitus temaga karmilt, kuid ikkagi hoolitsevalt.
Ja just sellepärast, et teda oli nii raske leida, olid sellised paigad, kus ta mõnikord käis – nagu näiteks Nelja Vee Linn, kuigi tema külaskäigud siia polnud sagedased ja ammugi mitte regulaarsed –, väga abiks, kui kellelgi oli tõeliselt vaja temaga ühendust saada.
Sellepärast tuli šerif, naisterahvas, nüüd ise välja kargesse koiduvalgusse. Ta heitis mõmisevale jahimehele erilise huvita ainsa pilgu ja hõikas Sally lähemale. Siis läks ta sisse tagasi ja hakkas ühes sahtlis tuulama.
Sally jäi välja, ukse taha. Šerifi kabinetist uhkasid võimsad aroomid, selle koloonia üldise õhkkonna kontsentreeritud versioon, mida ta ei tahtnud liiga sügavalt sisse hingata. Siinne kogukond oli alati olnud eksootilisest farmakoloogiast läbi imbunud.
Viimaks ulatas šerif Sallyle ümbriku.
Ümbriku peale oli kirjutatud käsitsi. Ilmselt oli ümbrik oodanud siin šerifi sahtlis rohkem kui aasta. Ka kiri ümbriku sees oli kirjutatud käsitsi ja väga kehvasti, kuid Sally tundis käekirja kergesti ära, kuigi kirja sõnumi dešifreerimisega oli tal omajagu raskusi. Ta luges, huuled tummalt sõnu vormimas.
Siis pomises ta: „Kuhu ma pean minema? Tühikusse?.. Nojah. Pärast nii paljusid aastaid… Tere siis, issi.”
Lobsang igatses oma sõpru, näiteks Joshua Valientét. Kes oli parajasti laagris ühel künkanõlval enam kui kahe miljoni sammu kaugusel Nullist Lääne pool. Joshua oli põgenenud Null-Maalt ja Madalatelt Maadelt, juba viis aastat lakkamatult kestnud katastroofi tsoonist oma järjekordsele pikale „hingamisretkele”. Ta oli ülimalt üksi ja tundis perest puudust, kuid ei tahtnud ikkagi oma õnnetusse